kraesse, kelle Krajewski põgenemisel jalust maha oli löönud. Tol poisil oli paha olla ja ta oli pigem vait. Ning innukas. Ateljee läbiotsimisel oli ta nii põhjalik, nagu saaks viga sellega parandada. Rath ja Wolter jäid läbiotsimist juhtima, Jänicke koos bandega oli ammugi läinud. Nad olid leidnud terve hulga fotoplaate ja jäljendeid, enam kui küllalt kohtu jaoks. Küllalt ka selleks, et Königit natuke pigistada. Krajewski oli neile tellingutel rääkinud, et fotograaf oli andekale trupile koguni filmikarjääri korraldanud. Selles polnud midagi ebaharilikku. Pornograafia oli viimastel aastatel üha laiemalt levinud, tänavatel ja poodide leti alt müüdi järjest rohkem räpaseid brošüüre. Ka Berliini filmitööstuse põhjakiht oli siin teenistust haistnud ja pakkus niinimetatud valgustuslikke filme. Neid näidati tagakambrites ja põrandaalustes öölokaalides ainult pühendatuile, enamasti linna lääneosa paremates piirkondades, sest sissepääs maksis kaugelt rohkem kui tavaline kinopilet. Rikkad härrad võtsid filmi juurde kohe mõned tütarlapsed kaasa, et saaks kinolinal nähtut samas praktiseerida. Midagi sellist ei suutnuks Königi-taoline iialgi üksi saavutada, selleks vajas ta seljatagust. Seljatagust nii filmitööstuses, linna organiseeritud kuritegevuses kui ka lääne paremates ringkondades. Krajewski ei nimetanud ühtki nime, kuidas nad teda ka ei pinninud. Võib-olla ta ei teadnudki tõesti midagi. Kuid neil oli siiski nii mõnigi üllatus Königi jaoks. Võib-olla oli neil koguni niidiots, millest kogu see pornovõrgustik hargnema tõmmata.
Rath uuris kuuli, mille Wolter oli talle andnud. Ilmetu, väike ja läikiv. Ja ometi oleks see talt elu võtnud. Ta vaatas Onklile otsa, kes parajasti ühele unistajast jalgratturile Oranienplatzil signaali andis. Kas see muheda näoga mees oli päästnud ta elu? Igatahes oli ta Rathi ohtlikust olukorrast välja toonud. Gereon Rathil polnud iial vähimatki õigust siin maa peal Bruno Wolterit kritiseerida. Too oli rikkunud paari määrust, ja siis? Võib-olla oligi nii: selles suures külmas linnas valitses teistsugune stiil kui Kölnis. Tal tuli sellega kiiremini harjuda.
„Kui tahad siin kellekski saada, siis ei tohi liialt pirtsutada,“ arvas Wolter. Rath imestas, kui hästi kolleeg tema vaikimist tõlgendas.
„Siin kellekski saada? Kombluspolitseis?“ küsis ta.
„Mis see tähendab? Meil läheb ju hästi! Meie elukutse lausa nõuab, et liiguksime ringi maailma kõige huvitama linna ööelus. Ja kõige räpasema. See ju ometi on midagi. Tähendab, mina olen täiesti rahul. Kui mõned kolleegid meiesuguste peale nina kirtsutavad, siis sellega harjub.“
Rath vaatas Wolterit, kes taas liiklust jälgis. „Miks sa õieti inspektsioon A-s ei tööta? Sinu sidemete ja võimete juures?“
„Mõrvauurijaks? Kui nad mu võimeid ja kogemust ja sidemeid vajavad, eks nad siis küsivad. Mina ei kipu nende juurde tööle.“
„Aga neil on hea maine!“
„Jaa, muidugi. Gennati rühm, pressi lemmik, peene seltskonna lemmik! Röövid ja mõrvad toovad enam tunnustust kui räpp ja porno.“ Wolter vaatas talle otsa, nagu takseeriks tema väärtust. „Ega ole just lihtne nende hulka pääseda, Gennati omad on valitud seltskond. Sul peab olema midagi ette näidata. Midagi eriti vägevat. Keppivast keisrist ei piisa.“ Ta naeris. „Aga lohutagu sind, et ka meie, lihtsurelikest krimiametnikud saame mõnikord Olümposel tööd teha. Inspektsioon A laenab sageli teistest inspektsioonidest. Siis saad ennast välja elada ja mõrvakomissari mängida. Aga usu mind, mingi mõrvauurimine pole sugugi nii põnev, kui sa arvad.“
„Eks see oleneb.“
„Millest?“
„Ma olin mõrvauurija. Igav just polnud.“
Seda polnud ta Berliinis veel kellelegi rääkinud. Ainus, kes Gereon Rathi isikutoimikut läbini tundis, oli politseipresident Zörgiebel. See Zörgiebel oli lubanud vanale semule Engelberth Rathile olla vait nagu sukk. Isegi kriminaalnõunik Lanke ei teadnud oma uue töötaja teenistuskäigust kõike. Wolter vilksas talle korraks otsa vaadata, kergitas kulme ja keskendus taas liiklusele.
„Nonii? Laipu hakkas nappima või?“ küsis ta mõne aja pärast.
Rath luksatas. Ta mällu tõusis üks kaame nägu, üks kaame keha, üks verekorpas kuuliauk rinnus.
Ta vaatas vaikides aknast välja. Wolter sõitis ümber Jannowitzbrücke suurehituse, seal valitses ka pühapäeval liikluskaos, ja valis tee Märkisches Museumist mööda üle Waisenbrücke. Kuid ka Alexanderplatz oli üksainus suur ehitustander. Rasked aururammid rajasid metrood ja olid väljaku peaaegu täiesti alt ära õõnestanud. Liiklus oli juhitud üle jämedate puitprusside, jalakäijate mass litsus ennast läbi kitsaste käikude tarade vahel. Puitprussid toetasid terasest trammiviadukti Königstrasse kohal. Nad olid juba Aschingeri juures ümber nurga keeranud, kui tekkis veel kord seisak. Ford jäi tiksuma ühe kollase BVG-bussi12 taha, mis kitsa ajutise sõidutee täielikult blokeeris. Berliin suitsetab Junot, teatas reklaam. Wolter kirus. Üles viival välitrepil seisis pühapäevariides poisike ja näitas neile pikka nina.
Politseipresiidiumi hiiglaslik tellishoone juba paistis. See maja ei kandnud ilmaasjata nime Rote Burg13. Suur nurgatorn troonis Alexanderplatzi kohal nagu suurtükitorn. Rathil andis algul harjuda, et ka ametnikud mõtlesid presiidiumihoonet, kui rääkisid kindlusest.
Lase mind siin välja, hangin midagi süüa,“ ütles ta. „Ma jõuan jala kiiremini kohale, kui sina autoga.“
Nii oligi. Vaevu kümne minuti pärast sisenes Rath juba Dircksenstrasse sissekäigu kaudu presiidiumihoonesse. Siin, trammide poolses küljes olid kriminaalpolitsei bürood. Akna tagant mööduvate trammide pidev mürin ja kolin kostis päevast päeva ta kõrvu. Rath tervitas sissepääsu juures seisvat kapot, paremas käes Aschingeri pabertuutud. Kolm korda praevorst sinepiga. Vasakus käes oli aga napake kartulisalatiga. Nad olid stammkunded.
Aschingeri juures olid paremad toidud kui kantiinis. Kõigepealt nad söövad rahulikult ja siis valmistuvad ülekuulamisteks. Läheb veel veidi aega, enne kui nad esimese kandidaadi kongist välja toovad. Las bande praeb seal omas rasvas. Trepist üles minnes tundis ta kõhukorinat. Ta polnud täna veel midagi söönud ega joonud peale kahe tassi kohvi – üks hea kohv kodus ja üks vilets kohv 220. jaoskonnas.
Kui ta trepikojast halliks lubjatud seintega koridori astus, jäi ta hetkeks nõutuna seisma klaasist tiibukse ette, kuhu oli suurte valgete trükitähtedega kirjutatud MÕRVAINSPEKTOR. Talle meenusid Bruno sõnad. Gennati rühm – seltskonna lemmikud – väljavalitud. Klaasukse taga pikas koridoris oli parajasti üks uks lahti läinud. Ka mõrvauurijatel oli pühapäeval tegemist. Uksel seisis noor naine ja hüüdis veel midagi tuppa sisse, enne kui pöördus ja piki koridori tulema hakkas. Rath silmas läbi klaasi tema kitsast nägu. Otsustava joonega suu, tumedad silmad, mustad, moodsalt lühikesed juuksed. Tumepunane kostüüm. Paremas kaenlas toimikumapp. Naise sammud klõpsusid kiiresti ja energiliselt pika koridori kivipõrandal. Vastu tulevat kolleegi tervitades naine naeratas ning tema vasakusse põske tekkis lohuke.
„Ära ära eksi,“ ehmatas hääl ta unistustest üles. Rath pöördus nagu vedrust visatud ja nägi naervat nägu. „Sa töötad ikka veel meie juures,“ ütles Wolter ja kõlistas autovõtit.
Klaasuks läks lahti. Naine kinkis möödudes ka inspektsioon E töötajaile naeratuse.
„Tere päevast,“ ütles ta. Naise hääl kõlas heledamalt kui oodanuks.
Wolter puudutas tervituseks kaabut, Rath kergitas korraks pabertuutusid. Ning tundis end sel hetkel kaunis rumala ja abituna. Naine vaatas teda uudishimulikult, peaaegu lõbustatult. Rath laskis käe krabisevate paberkottidega alla. Naine
