nüüd, enne kui tööle hakkame. Sa oled ju lausa endast väljas. Millal sul õieti viimati mõni naine oli?“
„Küsi midagi kergemat,“ ütles Rath.
„Pole ime, et sa ennast kombluspolitseis kehvasti tunned,“ ütles Wolter, „kui sa elad nagu munk. Ma tutvustan sulle lähemal ajal paari tüdrukut.“
„Ah jäta.“ Pärast Dorist oli Rathil esialgu naistest küllalt. Too oli ta lihtsalt välja sülitanud nagu kuuma kartuli, nii kui nõiajaht lahti läks. Sellest polnud veel poolt aastatki …
„No kuule nüüd!“ Wolter ei andnud järele. „Ma tean toredaid tüdrukuid! Meie elukutse juures ongi nii. Nagu ütlesin: mina ei vahetaks.“
„Noh, nii vilets see lugu mõrvakomisjonis nüüd ka ei näi olevat.“ Rath osutas klaasuksele, ikka veel Aschingeri paberkotid käes. „Ütle parem, kes see oli?“
„Pole enne näinud?“ Wolter võttis kolm kotti temalt üle. „Charlotte Ritter. Stenotüpist mõrvarite juures. Tule nüüd! Toit jahtub ära.“
3
Palun ei! Nad saatsid ta jälle üles katusele! Lanke hääl. „Rath, võtke see oma hooleks, te tunnete seda asja. Ja ärge liiga kaua venitage.“ Kriminaalnõunik Lanke selja taga seisis vaikides kriminaaldirektor Engelberth Rath ja veel tagapool hulk vormikandjaid. Kriminaaldirektori pilk valgete vuntside kohal oli jäine, kontrolliv, etteheitev. Ta teadis seda pilku. See oli ta isa pilk, kui väike Gereon esimest korda halva hindega koju tuli. Lanke punane nägu oli aga vastuoksa üksainus sadistlik irve. „Noh, Rath, läks lahti! Kui palju süütuid inimesi peab veel surema, enne kui te oma perset liigutama hakkate? Kui arvate, et siin pole vaja käsi määrida, siis arvate valesti!“
Rath vaatas üles katusele, mis muutus nagu üha järsemaks ja paistis otsesõnu kasvavat. Kuidas ta peaks sinna küll minema? Taas ringi vaadates oli kogu löögirühm kadunud. Selle asemel olid naised. Lastega.
Siis kõlasid lasud. Naised kukkusid ridadena pikali. Vaevu oli üks rida maha niidetud, kui asemele astus järgmine. Sõnatult, nagu tapale aetavad lambad. Naised surid tummalt, lapsed karjusid. Järjest rohkem lapsi. Mida enam naisi suri, seda rohkem lapsi kisas.
„Ei!“ Rath tormas üles, unustades oma kõrgusehirmu. Korraga ümbritsesid maja tellingud, ta pidi redelitest üles ronima. Siis nägi ta snaiprit. Tollel oli seal terve kuhi relvi. Südamerahus laadis ta neid, ühe teise järel.
Kui Rath ülemisele platvormile jõudis, pööras mees ümber. Rath tundis näo ära. Snaiper tõmbas särgi üles ja näitas kõhna kahvatut rinnakorvi. Selle keskel oli kuuliauk. Veri oli ammu kinni jäänud, haav oli nagu kohtumeditsiini laipadel. Kliiniliselt puhas.
„Näe, vaata!“ ütles snaiper etteheitvalt, peaaegu nutuselt, ja osutas augule rinnas. „Ma ütlen isale ära!“ Ta haaras laetud relva.
Rath haaras oma teenistusrelva.
„Relv maha!“ karjus ta, kuid teine sihtis teda. Pikalt ja keskendunult, nagu oleks Rath mõni lasketiiru stend.
„Relv maha! Ma tulistan!“
Teine ei lasknud end kõigutada.
„Sa ei saa mind maha lasta, ma olen juba surnud,“ ütles ta ja pigistas ühe silma kinni. „Unustasid juba või?“
Siis ütlesid Rathil kõik närvid üles. Ta ei saanud teisiti, ta pidi tulistama. Kohutav agressioonipuhang pulbitses temas ja leidis päästikusõrme. Ta tampis üha päästikut, kuid mauser ainult klõbises. Klõp-klõp-klõp tegi see, samal ajal kui teine mees rahulikult sihtis ja nimetissõrme kõverdas. Nagu aegluubis vajutas ta päästiku alla …
„Ei!“
Omaenda karjatus äratas ta üles. Ühekorraga istus ta voodis sirgelt ja täiesti ärkvel. Laupa kattis külm higi, süda peksis. Klõbin kostis veel praegugi. See tuli aknast. Seal! Jälle! Äratuskell öökapil näitas pool kaks. Rath kargas voodist välja, viskas hommikumantli ülle ja vaatas välja. Kõnniteel polnud kedagi näha. Nürnberger Strasse oli inimtühi, ainult tuul sahistas puuokstes. Aknalaual lebas kolm-neli väikest kivi. Siiski, tähendab, keegi oli püüdnud teda äratada. Ta avas akna ja küünitus välja.
Rath kuulis rasket majaust avanevat. Siis lühikest teravat karjatust.
„Huhh, mida teie siin tolgendate nagu pudel sülti?“ küsis üks naisehääl. Siis nägi Rath, kuidas keegi noor tüdruk, võib-olla napilt kakskümmend, tänavale tema vaatevälja astus. Tüdruk vaatas käies üle õla tagasi ja kiirustas taksopeatuse poole. Kas Weinertil oli jälle naiskülaline? Rath muheles. Kui Elisabeth Behnke seda teaks! Nende majaperenaine jälgis rangelt, et üürnikud hilisõhtuti mingeid daame vastu ei võtaks. Aga leidlikul Weinertil oli peaaegu iga õhtu mõni külas, ilma et Behnke seni veel ühelegi jälile oleks saanud. Kuid keda see Weinerti uus vallutus seal all uksel oli kohanud? Kes teda nii ehmatas?
Sel ajal kui Rath pead murdis, kuulis ta rasket välisust lukku langemas. Kohe seejärel tõmbas keegi uksekella. Vaiksel ööl kostis see valjusti nagu kirikukell. Siis kuulis Rath kedagi korteriuksele prõmmimas. Kes iganes see oli, niisugust lärmi ei peaks ta tegema! Rath astus toast välja koridori. Uks majaperenaise ruumidesse oli kinni. Rath lootis sisimas, et Behnke magab õiglase und, kuni ta probleemi ära lahendab. Ka Weinertit polnud näha. Südametunnistus polnud puhas, teadagi.
Jälle prõmm vastu ust.
„Kardakov,“ hüüdis võõras madal hääl, mida suletud uks vaid vaevu summutas. „Aleksei Ivanovitš Kardakov! Otkroi dver! Eto ja, Boris! Boris Sergejevitš Karpenko!“
Kes iganes, aga nüüd piisab! See kisa tuli lõpetada!
Rath tõmbas korteriukse lahti ja vaatas jahmunud sinirohelistesse silmadesse, mis kuulusid räbaldunud tegelasele. Mehe sasitud tumeblondid juuksed rippusid salkudena laubal. Kõhn nägu, habetunud lõug. Rathi ninna jõudis pahvak alkoholilehka.
„Mis kisa see on?“ küsis ta mehelt, kes teda klaasistunud pilgul põrnitses. Vastust ei tulnud. „Minge parem koju ja heitke voodisse, selle asemel et südaöösel mööda uksi kolistada.“
Mees ütles midagi keeles, mida Rath ei mõistnud. Vene? Poola? Täpselt ei saanud öelda, aga Rath oli kindel, et mees esitas talle just mingi küsimuse. Mis lahti oli? Kas ta ei osanud koju minna?
„Kuidas palun?“ küsis Rath. „Kas te saksa keelt räägite?“
Võõras kordas oma küsimust. Rath sai niipalju aru, et jutt käis kellestki Alekseist. Aga see oli mõttetu, nii nad küll kuhugi ei jõua.
„Kahju küll, ma ei saa teid aidata,“ ütles ta. „Minge koju! Head ööd!“
Vaevu sai ta ukse kinni, kui jälle algas prõmmimine.
„Nüüd küll aitab!“ ägestus Rath ja tõmbas ukse jälle lahti. „Kui te silmapilk ei kao, siis tuleb teil probleeme!“
Mees lükkas ta kõrvale ja tormas sisse. Üks uks avaras koridoris oli lahti, nimelt Rathi toa oma. Sinna joobnu nüüd põrutaski. Rath tormas talle järele. Võõras seisis keset tuba ja vaatas ümberringi. On vast idioot! Võib-olla ta usub, et elabki siin! Rath haaras mehel kratist. Ta arvas, et joobnuga on kerge hakkama
