tulla mingil paabelikeelel. Rath virutas mehele põlvega alakehasse. Mees tõmbus kõverasse, kuid ajas end kiiresti sirgu. „Job tvoju matj!“ karjus ta ja ründas uuesti, kuid Rath põikles osavasti kõrvale. Võõras peksis suurt riidekappi ja lõi selle uusgooti külgseinast laua lahti.
Küllalt! Rath haaras mehel kraest, keeras tal käsivarre selja peale ja tiris ta koridori tagasi. Korteriuks seisis veel lahti, trepikojas ei põlenud ükski tuli. Joobnu möirgas arusaamatuid asju ning üritas kõigest jõust karmist haardest vabaneda. Asjata. Rath võttis poisi nupuvõttesse, lasi siis lahti ja andis jalaga jõulise hoobi. Mees koperdas välja pimedusse, trepikojast oli kosta, kuidas ta vastasukse pihta taguma hakkas. Rath lõi ukse kinni, lükkas riivi ette ja nõjatus hingeldades selle vastu. Lõpuks ometi! Lõpuks ometi oli see idioot väljas! Ta kuulis trepikojast veel paar korda summutatud hüüdeid. Siis langes all välisuks kinni ja kõik jäi vaikseks.
„On ta nüüd läinud või?“
Rath pöördus üllatunult ümber. See oli lesk Behnke, tumesinisele öösärgile heegeldatud stoola peale visatud ja seisis uksel, mis viis koridorist söögituppa ning sealt edasi tema eraruumidesse. Perenaine oli kolmekümnendate lõpus, ilmselgelt üksildane. Tema pilgus oli terve universum. Ja vihjetes terve raamatukogu. Ta ei näinud oma nooruslik-naiivse näo ja blondide lokkidega, kus üksikud hallid karvad vaevu välja paistsid, sugugi halb välja, kuid ta polnud oma tugevusi ära kasutanud. Kas ehk perenaisega veidi flirtida? Lisaks veel sellisega, kes talle kõik naiskülalised keelanud oli? Ei, seda ei hakanud Rath isegi kaaluma, see ei tulnud lihtsalt kõne allagi. Siis võiks naine lisada veelgi varjatud võrgutamiskatseid. Praegu laskis ta näha vaid natuke lopsakat dekolteed, kui ta uksest välja kummardus ja vastust ootas. Rath ei öelnud midagi, noogutas ainult. Ta hingeldas ikka veel. Elisabeth Behkele näis üürniku hingeldamine meeldivat.
„Tulge, härra Rath. Ma teen teed. Rummiga. See aitab ehmatuse vastu.“ Naine vangutas pead. „Mina juba mõtlesin, et selle venelasega on lõpuks joon all.“
Viimased sõnad tegid Rathi uudishimulikuks. Ta järgnes naisele kööki. See oli kunagi olnud jõuka rahva söögituba, kuid sellest ajast, kui Elisabeth Behnke oli sunnitud üürnikke pidama, oli ta lasknud endisest köögist meesüürnikele vannitoa teha. Köögi oli ta söögituppa üle toonud.
„Tahate öelda, et selles majas juhtub sageli, et purjus venelased keset ööd võõrastesse korteritesse tungivad ja lärmi löövad?“ küsis Rath, kui oli suure söögilaua taha istunud.
Naine vaatas talle otsa ja kehitas õlgu.
„Igatahes see, kes enne teie toas elas, valmistas tihti rahutuid öid, nii palju ma võin teile öelda. Teie tuba oli vahel venelasi tulvil täis. Alati lakkusid poole ööni ja lärmasid.“ Naine süütas gaasipliidi ja pani veekatla tulele. „Vahel tundub, et siin linnas on venelasi rohkem kui sakslasi.“
„Vahel tundub, et selles linnas on üleüldse liiga palju inimesi,“ ütles Rath.
„Pärast sõda, siis nad siia tulid,“ jätkas Behnke. „Need, kelle bolševikud olid maalt välja ajanud. Tollal kuulis Charlottenburgi tänavatel rohkem vene kui saksa keelt.“
„See on mõnes Tauentzieni baaris tänapäevgi samamoodi.“
„Võib-olla, aga sellistes kohtades ma ei käi. Jumal tänatud. Vaesel rahval tuleb ju töö pärast niigi pidevalt igasugu patuurgastega tegemist teha.“ Lesk kolistas valjusti teekannuga, nagu nuhtleks patuurgast, ja pani kaks tassi lauale. „Ahjaa,“ jätkas ta. „See härra Kardakov jättis nii korraliku mulje, kui ta kolme aasta eest siia kolis.“
„Kes?“
„Teie toa eelmine üürnik. Härra Kardakov oli kirjanik, et te teaksite.“ Katel hakkas vilistama. Naine kallas kuuma vee teekannu. „Mina mõtlesin, et hea rahulik üürnik. Täielik eksitus! Alalõpmata oli öösiti neid jamasid.“
„Aga mulle keelasite naiskülalised ära.“
„No, lubage, ma ei räägi ju naiskülalistest! Härra Kardakovil olid kogu aeg meeskülalised. Muudkui kõnelesid ja kõnelesid ja jõid ja jõid. Võiks arvata, et kõnelemise ja joomisega nad raha teenisidki.“
„Millega nad siis teenisid?“ Rathi huvi kasvas.
„Ah, ärge minu käest küll küsige! Ausalt öelda, ma ei tahagi seda teada. Üüri maksis härra Kardakov täpselt. Kuigi ma ei tea, kas tal iial mõni raamat ka ilmus. Vähemalt mulle ei näidanud ta kunagi ühtegi.“ Behnke tundus peaaegu et solvunud. Rath kujutas ette, et ka tema eelkäijal tuli perenaise lähenemiskatsetele vastu panna.
„Ilmselt oli see äsjane visiit ka pigem minu eelkäijale mõeldud?“
„Kindlasti!“ Elisabeth Behnke kallas endale ja oma värskeimale üürnikule teed.
„Ma usun, et selle mehe nimi on Boriss. Ütleb see teile midagi?“
„Pole aimugi. Siin käib palju venelasi sisse ja välja.“
„See kena Boriss lõhkus riidekapi ära. Ehk härra Kardakov on nii sõbralik ja hoolitseb selle parandamise eest.“ Või ostab mulle parem kohe uue kapi, mõtles Rath. Tume monstrum ta toas meenutas rohkem pihitooli kui kappi.
„Härra Kardakov?“ Behnke tõi seinakapist pooliku rummipudeli ja valas. Heldelt. „Kui ma teda kunagi peaksin kohtama. Ta kolis eelmine kuu ülepeakaela välja. Sestsaati pole ma teda enam näinud. Kuigi ta jäi kuu üüri võlgu ja terve kelder on tema kola täis. Ma olen talle uuele aadressile juba mitu korda kirjutanud. Arvate, et ta on vastanud?“
„Mis ta eesnimi on?“
Naine vaatas Rathile otsa ja ta silmisse ilmus lootus. „Mõtlete, et saate midagi teha? Ta nimi on Aleksei. Aleksei Ivanovitš Kardakov.“
Rath noogutas. Selle nime too Boriss ütleski.
„Võib-olla tal tekib veidi enam austust, kui politseist kuuleb,“ arvas lesk ja ulatas Rathile tassi. „Jooge. See teeb head pärast niisugust ehmatust. Kuigi te olete sellega ehk harjunud, te olete ju politseinik.“
Rath ei saanud täpselt aru, mida naine sellega öelda tahtis: kas ehmatuste või alkoholiga harjunud? Võib-olla nii üht kui teist, arvas ta ja jõi.
Uuhh, rummiga polnud perenaine koonerdanud! Rath kahtlustas korraks, et naine tahab ta purju joota, kuid nägi siis, et too omagi tassi ühe sõõmuga alla kallas.
„Veel?“
Rath jõi tassi tühjaks ja noogutas. Tal oli millegipärast tunne, et väike joove kuluks ära küll. Mitte niivõrd kummalise külalise, kuivõrd unenäo pärast, mis tal ikka veel kuklas istus. Natuke rummi veres laseks ehk rahulikumalt magada.
„Jätke see tee ära,“ ütles ta ja ulatas naisele oma tassi.
Kui ta järgmisel hommikul ärkas, näitas äratuskell kolmveerand üheksa. Rath ajas end järsult püsti ning hoidis peast, mis pärast ootamatut pingutust kõvasti tagus. Mida ta siis jõi? Ja eelkõige, kui palju? Vähemalt oli ta omas voodis. Alasti. Ta vaatas rähmaste silmadega ringi. Plaadimängija peal tiirutas plaat mõttetuid ringe ja kõlar kriiksus vaikselt. Rath kobas öölaual telefoni järele ja oleks ennast äärepealt juhtmesse mässinud. Wolteri numbrit teadis ta une pealt. Onkel võttis vastu ja Rath pomises telefonitorru oma vabanduse. Teiselt poolt kostis naeru.
