veetnud Neuköllni kopitanud korteris ning jälginud Königi ateljee tulekuid ja minekuid. Tegi tööd, mida keegi teine üldiselt teha ei tahtnud.
„Õigus. Sa oled vaba päeva ära teeninud.“
Wolter pani ette need ületunnid välja võtta, mis Rath oma jälgimisnädalal kokku oli ajanud. „Mulle meeldiksid sa väljapuhanuna rohkem,“ ütles ta. „Jää täna koju.“
Rathil polnud selle vastu midagi. Ta pani toru ära, kavatsedes külge keerata ja edasi magada, kuid ehmatas millegi sooja peale, mis teki all talle vastu puutus.
Mingi käsivars!
Mis eile juhtus? Kas ta võttis Behnke siia kaasa? Ta pingutas oma valutavat pead, kuid parimagi tahtmise juures ei meenunud talle midagi. Taas tuli meelde unenägu ja see võõras venelane, kes tal kapi puruks lõi. Siis ta jõi koos majaperenaisega teed … ja rummi … ja vennastus …
Oo, ei!
Rath tõmbas teki eemale. Aeglaselt ja oodates halvimat. Käsivarre juurde kuulusid blondid lokid, kus läigatas hõbehalli. Ei olnud uni.
Elisabeth Behnke lebas tema voodis!
Kuidas see võis juhtuda? Viimane, mida ta suutis meenutada, oli hetk, mil naine tegi ettepaneku sinatada, pärast seda, kui rummipudel tühjaks oli saanud ning nad Danziger Goldwasseri kallale asusid. Nad olid suudelnud, seda ta veel mäletas. Nagu sinasõpruse joomisel ju kombeks on. Aga kui kaua? Ja kuidas? Ja mis edasi? Ühtki küsimust ta vastata ei osanud. Ainus vastus oli majaperenaine, kes tema kõrval voodis lamas ja parajasti oma lopsakat keha hommikuvalguses sirutas. Naine vidutas silmi, siis ärkas. Tõmbas teki rindadele.
„Tere hommikust,“ ütles Rath ja katsus seejuures mitte sarkastiliselt kõlada. Nii hästi kui oskas.
„Tere hommikust.“ Naise hääl oli vaikne ja peaaegu häbelik. Noh, vähemalt on ka temal piinlik, mõtles Rath.
„Jumal küll!“ Naise pilk oli langenud kellale, mis näitas üheksa. „Juba nii palju! Ma oleksin pidanud juba ammugi hommikusööki tegema! Weinert kindlasti kaebab!“
Ta tegi katset üles tõusta, tekki riietusena kasutades, kuni märkas, et ta seejuures Rathi mehetunnused paljaks kiskus. Ta kõhkles püstitõusmise ja pikaliheitmise vahel, kuni keegi uksele koputas. Kähku oli Elisabeth Behnke üürniku voodis tagasi, tekk üle pea.
„Jumal küll! See on Weinert!“ kuulis Rath summutatud sosinat.
Uks läks aeglaselt lahti, kuigi Rath polnud öelnud „Sisse“ või üldse ühtki sõna. Ning tõesti pistis Berthold Weinert oma uudishimuliku pea uksest sisse.
„Tere hommikust, laiskvorst,“ ütles ta ja pilgutas Rathile mõistvalt silma. „Äkki saad mulle paar marka laenata? Behnket pole täna hommikul näha, muidu pressiksin temalt välja. On vist haige, pole isegi hommikusööki teinud. Aga ma pean toimetusse minema ja seal pole …“
„Võta ise.“
Rath osutas jakile, mis korralikult riidepuul rippus. Erinevalt hommikumantlist, mis koos pidžaamaga põrandal kortsus hunniku moodustas – poolel teel ukse ja voodi vahel. Rath lootis kõigest jõust, et Weinert ei avasta perenaise öösinist särki, mis lebas teisel pool voodit.
„Kas su tüdruk on läinud?“ küsis žurnalist, samal ajal põuetaskust rahakotti otsides, ning pilgutas Rathile veel kord silma. See vandenõulase ilme hakkas Rathile närvidele käima. „Vaata, et sa vahele ei jää. See Behnke passib peale nagu hagijas. Mina saadan enda oma alati juba õhtul koju. Mis kindel, see kindel. Aga teil siin kestis ju poole ööni! Muusika ka veel! See Behnke viriseb ju isegi päeval su neegrimuusika üle!“ Weinert vaatas ringi, nagu võiks Elisabeth Behnke iga hetk uksest sisse tulla, ja jätkas sosinal: „Kõigepealt ütle oma tüdrukule, et järgmine kord olgu tasem. Ta ju itsitas nii et … Ja mitte ainult …“ Mees tõmbas rahakotist kümnemargase. „Mitte et minul sellest midagi oleks, aga ära sa Behnkel lase iial midagi kuulda!“ Weinert pilgutas viimast korda silma ja lahkus toast.
Kui Rath teki ära tõmbas, avastas ta, et Behnke oli näost punane.
„Jumal küll, loodame, et see pläralõug haisu ninna ei saanud,“ ütles ta.
„Ei tundunud küll nii,“ ütles Rath. „Kas te tõesti itsitasite öösel nii palju?“
„Kas me mitte sinasõprust ei joonud?“ Naise hääl oli veidi solvunud.
„Sellega me ilmselt pakkusime veidi üle.“
„Me oleme täiskasvanud inimesed, härra Rath! Tähendab, Gereon,“ ütles Behnke ja näis jälle sama energiline, nagu ta perenaisena ikka oli. „Mulle sobib sama hästi kui sulle, et see öö meie vahele jääks. Aga mis olnud, see olnud. See ei tähenda, et peaksime korraga käituma, nagu me ei tunnekski teineteist.“
„Vabandust,“ ütles Rath. Naise temperamendipuhang meeldis talle. Ta märkas, et see erutas teda ja ta tõmbas teki kõvemini ümber.
Behnke tõusis üles. Ilmselgelt oli ta leppinud, et mees teda paljalt näeb, ta ei teinud midagi, et oma alastust varjata. Naise külluslikud kurvid ajasid erutuse veel suuremaks, isegi siis, kui need juba öösärgi varju olid kadunud. Mees keeras teise külje.
„Ma teen hommikueinet,“ ütles naine ja lahkus toast. Jumal tänatud.
Rath lebas veel mõne aja voodis ja mõtles järele. Elisabeth Behnke oli peaaegu kümme aastat temast vanem. Tema mees oli 1917. aastal Aisne’i all langenud. Rathile meenusid naised garnisonilinnast. Tookord, 1918. aasta suvel pärast baasväljaõpet ootasid nad kutset rindele – ning tundsid, et võib-olla on nüüd alanud nende noore elu viimased päevad. Nad olid värske kahuriliha, kes heideti eesliinile. Talle meenus tollane kirg. Elujanu, mis toitus surmahirmust. Higised kehad rüselesid voodites peaaegu meeleheitlikult. Kõik naised olid neist vanemad. Kümme aastat ja enam. Peaaegu kõigil oli abielusõrmus sõrmes. Nende mehed võitlesid rindel või olid juba langenud.
Rath oli just kaheksateist saanud, kui teda veel sõtta kutsuti. Mobilisatsioonikäsk oli talle tundunud surmaotsusena. Ta pidi mõtlema Anno peale. Too ju ei teadnud, et käsil oli viimane sõja-aasta, ta võis vaid palvetada, et see hullus varsti lõpeks. Ema nuttis, kui noorim poeg, univorm seljas, raudteejaamas hüvasti jättis. Ta ei tahtnud veel üht poega kaotada. Vanim oli langenud esimestel sõjapäevadel. Täiuslik Anno, igavene eeskuju! Üht asja aga väikevend Gereon tema moodi teha ei tahtnud: Gereon kavatses sõjas ellu jääda!
Selle soovi ja vähese lootusega saabus ta garnisoni. Ahastav ootamine. Nad tundsid end nagu surmamõistetute kambri vangid. Ja siis oli sõda korraga läbi. Enne veel, kui saabus rindekäsk, enne kui ta oleks saanud vaenlase pihta ainsagi lasu teha. Teade Kieli tapatalgutest oli kiiresti nendeni jõudnud. Moodustati soldatinõukogud. Kui Rath mõistis, et siin ühtki desertööri enam ei vahistata, ajas ta lihtsalt mundri maha ja sõitis koju. Tagasi Kölni. Seltsimehed aga jätkasid sõjamängu, käisid vabakorpuste koosseisus maa läbi, võitlesid nii kommunistidega kui ka revolutsiooni vastu. Kapral Gereon Rath aga kuulas isa sõna ning hakkas politseinikuks. Talle anti jälle relv. Lisaks kirjutuslaud, mille taga oli enne sõda istunud Anno Rath.
Ta sukeldus mälestustesse ja vahtis aknast välja. Väljas paistis päike, oli esimene oma nime vääriv kevadpäev. Rath üritas oma pohmeluses peaga selgelt mõelda. Korraga tõusis ta püsti ja läks vannituppa. Ta vajas tungivalt dušši.
Alles
