Ühendriikides ja suuremas osas arenenud maailmast langes inflatsioon 2000ndate alguses kahe protsendini või alla selle ja mõned analüütikud usuvad, et suhteline hinnastabiilsus jääb igaveseks püsima. Nende väitel on inflatsioon erand, mitte reegel, ning ajalooliselt on kiire tehnoloogilise progressi ja rahuaegse majanduse perioodid olnud stabiilsete või koguni langevate hindadega perioodid. Võib juhtuda, et eelseisvatel aastakümnetel on inflatsioon madal või puudub sootuks, aga usun, et investorid ei tohiks siiski välistada inflatsiooni võimalikku kiirenemist teatud hetkel tulevikus. Ehkki 1990ndatel ja 2000ndate alguses kiirenes tootlikkuse kasv, on see viimasel ajal aeglustunud ja ajalugu näitab, et paranemistempo on alati olnud ebaühtlane. Pealegi on tootlikkuse paranemist mõningates teenustele orienteeritud tegevustes raskem kohata. Keelpillikvartetis mängib ikka neli muusikut ja pimesoolt lõikab ikka üks kirurg ka kahekümne esimesel sajandil ning kui muusikute ja kirurgide palgad ajapikku tõusevad, tõuseb ka kontserdipiletite ja pimesoolelõikuste kulu. Seega ei saa kõrvale jätta hindade tõususurvet.
Kui inflatsioon jätkub kiirusega kaks kuni kolm protsenti – mis on palju aeglasem kui 1970ndatel ja 1980ndate alguses –, avaldab see meie ostujõule ikkagi hävitavat mõju. Järgmisel leheküljel paiknev tabel näitab, mida on teinud keskmiselt neljaprotsendine inflatsioon ajavahemikul 1962–2018. Minu hommikune ajaleht on kallinenud 5900 korda. Minu pärastlõunane Hershey šokolaaditahvel on üle kolmekümne korra kallim ja see tahvel on tegelikult väiksem kui 1962. aastal, mil ma magistrantuuris õppisin. Kui inflatsioon jätkuks samas tempos, maksab aastal 2025 praegune hommikune ajaleht üle viie dollari. On selge, et kui tahame kas või sellise mõõduka inflatsiooniga toime tulla, peame valima investeerimisstrateegia, mis säilitaks meie ostujõu. Vastasel juhul oleme määratud taluma järjest halvenevat elatustaset.
Investeerimine nõuab tööd, selles pole kahtlust. Romantilises kirjanduses leidub ohtralt lugusid suguvõsade suurest varandusest, mis on hooletuse või oskamatu rahaga ümberkäimise tõttu kaotatud. Kes võiks unustada kirsiaia maharaiumise häält Tšehhovi suurepärases näidendis? Ranevski perekonna allakäigu põhjustas vaba ettevõtlus, mitte marksistlik süsteem: nad ei teinud oma raha hoidmise nimel tööd. Isegi kui usaldate kogu oma vara investeerimisnõustajale või fondile, peate ikka teadma, milline nõustaja või fond sobib kõige paremini teie raha haldama. Sellest raamatust leiate teavet, mis peaks teie investeerimisotsuste tegemist pisut hõlbustama.
Inflatsiooni jälg
| Keskmine 1962 (dollarites) | Keskmine 2018 (dollarites) | Hinnatõus (protsentides) | Keskmine inflatsioon aastas | |
| Tarbijahinnaindeks | 30,2 | 251 | 731,1 | 3,9% |
| Hershey šokolaad | 0,05 | 1,59 | 3080 | 6,4% |
| New York Times | 0,05 | 3 | 5900 | 7,6% |
| Lihtkiri | 0,04 | 0,5 | 1150 | 4,6% |
| Bensiin (gallon) | 0,31 | 2,9 | 835,5 | 4,1% |
| Hamburger (McDonald’s) | 0,28* | 4,79 | 1610,7 | 5,2% |
| Chevrolet | 2529 | 26 000 | 928,1 | 4,2% |
| Sügavkülmutiga külmkapp | 470 | 1397 | 197,2 | 2,0% |
* 1963. aasta andmed.
Allikas: 1962. aasta hinnad – Forbes, 1. november 1977; 2014. aasta hinnad mitmesugustest riiklikest ja eraallikatest.
Kõige tähtsam on aga tõsiasi, et investeerimine on vahva. Vahva on oma intellekti tohutu investeerimiskogukonna vastu proovile panna ja näha, kuidas su vara seejuures akumuleerub. Põnev on jälgida oma investeeringute tootlust ja näha, kuidas su vara kasvab kiiremini kui palk. Samuti on huvitav teada saada uute toodete ja teenuste ning investeerimisvaldkonna uuenduste kohta. Edukas investor on enamasti mitmekülgsete teadmistega inimene, kes paneb oma loomuliku uudishimu ja intellektuaalsed huvid enda kasuks tööle.
Investeerimise teooria
Kogu tulu investeerimisest – ükskõik kas lihtaktsiatest või erakordsetest teemantidest – sõltub teatud määral tulevikusündmustest. See teebki investeerimise põnevaks: panustatakse oma võimele tulevikku ette näha. Traditsiooniliselt on elukutselised investorid kasutanud vara hindamisel üht kahest meetodist: kindla vundamendi või õhulossi teooriat. Nende teooriatega on teenitud ja kaotatud miljoneid dollareid. Dramaatikat lisab asjaolu, et need teooriad paistavad teineteist välistavat. Arusaamine kummastki meetodist on vajalik, kui tahate teha mõistlikke investeerimisotsuseid. Samuti on see eeltingimus, et säästa teid tõsistest prohmakatest. 20. sajandi lõpus levis Wall Streetil ka kolmas, akadeemilistes ringkondades sündinud teooria, mida nimetatakse uueks investeerimistehnoloogiaks. Hiljem käsitlen ka seda ja selle rakendust investeerimisanalüüsis.
Kindla vundamendi teooria
Kindla vundamendi teooria väidab, et iga investeerimisinstrument, olgu see siis lihtaktsia või kinnisvaraobjekt, toetub oma niinimetatud sisemisele väärtusele, mida on võimalik olemasolevate tingimuste ja tulevikuväljavaadete hoolika analüüsi kaudu kindlaks teha. Kui turuhind langeb sisemise väärtuse kindlast vundamendist madalamale (või tõuseb sellest kõrgemale), tekib soodne võimalus osta (müüa), sest lõppkokkuvõttes see kõrvalekalle korrigeeritakse – nii lubab vähemalt teooria. Investeerimisest saab siis igav, kuid selge ja konkreetne tegevus, mis seisneb tegeliku hinna ja sisemise väärtuse kindla vundamendi võrdlemises.
Raamatus „Investeerimisväärtuse teooria“ esitas Williams1 aktsia sisemise väärtuse määramise valemi. Williams rajas oma meetodi dividenditulule. Kurikavalalt lihtsustamist tõrjuda püüdes juurutas ta „diskonteerimise“ kontseptsiooni. Diskonteerimine seisneb põhimõtteliselt tulu vaatlemises tagurpidi. Te ei vaata, kui palju raha on teil järgmisel aastal (näiteks 1,05 dollarit, kui panete ühe dollari viieprotsendise intressiga säästukontole), vaid kui palju tulevikus oodatav raha on vähem väärt käesoleval hetkel (seega järgmise aasta üks dollar on tänasel päeval väärt ainult umbes 95 senti, mille saab investeerida viieprotsendise intressiga, et ettenähtud ajaks oleks olemas umbkaudu 1 dollar).
Williams suhtus oma teooriasse tegelikult täie tõsidusega. Ta jätkas sellest lähtuvalt, et aktsia sisemine väärtus võrdub kõikide tulevaste dividendide käesoleva (diskonteeritud) väärtusega. Kuigi väga vähesed said sellest aru, läks mõiste laialdaselt käibele ja praegu räägitakse investeerimisalal diskonteerimisest sagedasti. Lisatõuke andis sellele silmapaistev majandusteadlane ja investor, Yale’i ülikooli professor Irving Fisher.
Kindla vundamendi teooria loogiline tagapõhi väärib iseenesest tunnustust ja seda võib näitlikustada lihtaktsiate varal. Teooria rõhutab, et aktsia väärtus peab põhinema kasumivool, mida ettevõte on võimeline tulevikus dividendide või aktsiate tagasiostu kaudu jaotama. On arusaadav, et mida kõrgem on praegune dividend ja selle kasvutempo, seda suurem on aktsia väärtus. Seega on kasvutempo erinevus aktsiate hindamisel üks põhitegur. Nüüd tuleb mängu aga tulevikuootuste libe tegur. Väärtpaberianalüütikud ei pea hindama üksnes pikaajalist kasvumäära, vaid ka selle püsimise perioodi. Kui turg muutub tulevikukasvu kestuse suhtes ülemäära optimistlikuks, ei diskonteerita Wall Streetil levinud seisukoha kohaselt mitte üksnes tulevikku, vaid võib-olla koguni teispoolsust. Asi on selles, et kindla vundamendi teooria toetub mõningatele keerulistele ennustustele selle kohta, mil määral ja kui kaua kasv jätkub. Sisemise väärtuse vundament ei pruugi seega olla nii usaldusväärne, kui väidetakse.
Kindla vundamendi teooria ei piirdu üksnes majandusteadlastega. Tänu väga mõjukale raamatule, Benjamin Grahami ja David Doddi „Väärtpaberianalüüsile“, pöörati sellesse usku terve põlvkond Wall Streeti väärtpaberianalüütikuid. Praktiseeriv analüütik sai teada, et investeeringute mõistlik juhtimine seisneb lihtsalt ajutiselt sisemisest väärtusest odavamalt müüdavate aktsiate ostmises ja ajutiselt liiga kõrgelt hinnatud aktsiate müümises. Nii lihtne see oligi. Grahami ja Doddi meetodi vahest kõige edukam jünger
