Ütle miljonärile jah. Fiona Harper
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ütle miljonärile jah - Fiona Harper страница 1
Originaali tiitel:
Fiona Harper
Saying Yes to the Millionaire
2008
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tõnu Ehasalu
Korrektor Inna Viires
© 2008 by Fiona Harper.
Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10096
ISBN (PDF) 978-9949-455-91-1
ISBN (ePub) 978-9949-84-625-2
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Pühendatud Kirsteenile, mu üleannetule väikesele õele,
kes on reisinud kõikjal üle maailma ja
ja tegelnud benji-hüpetega, kui mina olen lihtsalt kodus istunud
ja sellest unistanud.
1. peatükk
„Ei, ma ei saa! Ma arvan, et ma ei saa sellega hakkama!”
Kindel maapind jalge all oli vaid hägune mälestus. Fern vaatas üle oma varvaste alla kaugusse ning ta kõhust käis läbi iivelduslaine. Temast nelikümmend viis meetrit allpool sätendas Thames juunikuu päikeses ja kogu London sagis viisakalt oma argipäevaaskeldustes. Keegi pomises ta selja taga: „Kas ta hakkab ükskord hüppama või ei?”
Ei! Päris kindlasti mitte. Oleks jumal tahtnud, et meiesugused lendaksid, oleks meil juba sündides jalgade küljes kasvanud ilmatu pikad kumminöörid.
Naine neelatas. Ta keha kõik lihased olid tosinas sõlmes. Ta sulges silmad, ent see tegi asja ainult hullemaks. Pimedus võimendas liikluse tuima müra ning benji-nööri vaikses tuules laperdamist veelgi. Ta keha värises.
Ei! Ta ei tee seda!
Ta lõi silmad lahti, pööras pead ja avas juba suu, et öelda rahvale, et oli suur viga üldse siia üles tulla. Ent enne, kui ta suutis need sõnad välja öelda, võttis üks soe kätepaar tal piha ümbert kinni ja toetas teda.
„Temaga on kõik korras. Eks, Fern?”
Fern raputas pead, ent too piuksatus, mis tal viimaks suust tuli, kõlas pigem nagu selge „jah”.
Kui mees talle lähemale tuli, tundis ta viivuks mehe odekolonni lõhna ning mehe hingeõhk liigutas ta üksikuid juuksekarvu, mis olid end hobusesabast lahti rebinud ja kõditasid nüüd ta põski.
„Sa saad sellega hakkama!” Hääl kõlas soojalt ja julgustavalt. „Sa ju tead seda ise ka.”
Hetkeks suutis Fern peaaegu unustada, kus ta parasjagu viibib: Thamesi kalda kohal kõrgel kraana otsas. Ta unustas pealtvaatajatemassid ning selle heategevusürituse korraldajad, kes vaatasid allpool asfaldil, pead kuklas, üles tema poole. Aga selle hääle tundis ta ära!
See oli Josh.
Mees oli otse tema selja taga ja sosistas talle kõrva julgustavaid sõnu. Ta pulss ei suutnud kuidagi otsustada, kas panna tempot juurde, võtta seda maha või kas peaks süda üldse lakkama töötamast. Ent kummalisel kombel tundis ta end tänu mehe sealviibimisele turvaliselt, mees oli talle lausa nii lähedal, et ta võis tunda tema südamelööke oma selja vastas.
„Jah,” sosistas ta. Seekord uskus ta oma sõnu juba peaaegu ka ise.
„Nõndaks… ma loen nüüd kolmeni ja kui ma ütlen: „Hüppa!”, siis lased endal lihtsalt kukkuda.”
Mehe hääl kõlas armsamalt kui kellegi teise oma, mida ta eales kuulnud oli. Tundus, nagu oleks see ta kõrvu seestpoolt paitanud. Ta jäi hajameelselt mõtlema selle kõlale, mehe üksikutele silpidele ja unustas sõnade tähenduse. Ja ühtäkki ta taipas, et mees oli öelnud kolm.
„Aga ma...”
Mees ei karjunud, ta ütles järgmise sõna nii õrnalt, nagu oleks selle sosistanud. „Hüppa!”
Ja siis ta langes, langes – ei suutnud kopsudesse tungivast õhust hingatagi, karjumisest rääkimata.
Kolm päeva varem…
„Ei, tänan.” Fern raputas kindlalt pead ning lootis, et Lisette taipab, et ta on oma otsuses kindel. Ta võinuks teda ometi paremini tunda. Ta sõber lehvitas mingit libeda välimusega asja kahvli otsas nii lähedal ta silme ees, et ta pidi selle vaatamiseks silmi pööritama.
„Ole nüüd! No proovi ometi!”
„Ei, Lisette! Ei! Mulle ei meeldi igasugu mereannid.”
„See on kalmaar. Sellel pole peaaegu üldse mingit maitset.” Kahvel tegi hüpnotiseerivaid ringe. „Käime siin Giovanni juures juba aasta otsa kord kuus söömas ja iga kord tellid sa täpselt ühte ja sama toitu.”
Fern lükkas kalmaariga kahvli käega näo eest ära. „Mulle meeldivad makaronid Napoli moodi. See on mu lemmiktoit.”
Lisette viskas kahvli oma taldrikule. „See on üks jumala igav söök, vaat mis!”
„See on väga maitsev. Ja ma ei tahaks riskida toidumürgitusega, kui üks asi pole korralikult läbi küpsetatud või kui seda pole õigetes tingimustes säilitatud.”
„Sa räägid nagu tõeline tervise- ja hügieenispetsialist!”
Fern suskas kahvli makaronide sisse, pani ampsu suhu ja mälus, ise aga vaatas sel ajal väljakutsuvalt oma sõbrale otsa. Ta neelas suutäie alla ja võttis lonksu veini. Mitte kõigil ei ole sellist ekstravagantset töökohta kui Lisette’il. Kuigi Ferni amet võis näida üksluisena, aitas ta siiski inimesi, kaitses neid.
„Kui ametiasjadest juba juttu tuli, siis mida sa järgmisel nädalal teed?”
Lisette poetas kalmaari endale suhu, näris seda ja naeratas lustakalt, kui ta selle alla neelas. „No paku.”
Fern pööritas silmi. Lisette’i põhitööks