kuude jooksul näinud ja kui hirmus oleks, kui…
Mees raputas pead, astus läbi avatud tagaukse ja sammus ema juurde, jättes selle mõtte maha heledasse ja rõõmsasse kööki. Ta jalatallad sügelesid. Ta tahtis küll olla siin oma isale toeks, ent nüüd, kui isa oli juba paranemas, hakkas ta end tundma viienda rattana.
Ema tõusis murult püsti, pani käed puusa ja imetles oma kätetööd.
„Need on väga kenad, ema.”
Naine pööras end ringi ja vaatas tema poole, silmad heledas päikesevalguses kissis. „Need pole teab mis eksootilised, aga mulle nad meeldivad. Need annavad koduse tunde.”
Josh naeratas talle ja libistas silmadega üle aia. Sellises mõõdus paarismaja kohta oli see päris tublit mõõtu plats, ulatudes enam kui kolmkümmend meetrit maja taha. Londoni äärelinna mastaape arvestades oli see suur aed. Kuidagimoodi näis see nüüd õhulisem kui varem. Aia tagaosa oli talle lapsepõlvemälestustes ikka varjuline tundunud.
Ja siis ta märkas, et miski oli puudu.
„Ema, mis juhtus selle vana õunapuuga?”
Naine pühkis käed vanadesse aiatööde teksadesse puhtaks ja astus tema kõrvale. „Meil olid tänavu kevadel siinkandis päris kõvad tuuled. Paiguti olid puhangud lausa sada kolmkümmend kilomeetrit tunnis.” Naine kehitas õlgu. „Ühel hommikul ärkasime üles ja avastasime, et suur osa õunapuust oli naabri aias.”
Mees astus otsekohe sinna kohta, kus õunapuu oli kunagi olnud. Sellest oli järel vaid känd. Ühtäkki tundis ta viha. Sel puul oli ta lapsepõlves olnud oluline roll. Tema ning naabripoiss ja ta parim sõber Ryan olid veetnud koos selle puu otsas suviti rohkem aega kui kahel jalal maa peal. Oleks ta möödunud kord siin olles teadnud, et ta seda puud rohkem enam kunagi ei näe, siis oleks ta… ei teagi… öelnud palve või midagi sellist.
Talle ei meeldinud kalmistud. Need olid kuidagi liiga jäädavad. Ta polnud isegi käinud St. Marki surnuaial seda väikest marmorist hauaplaati vaatamas, isegi mitte Ryani matusepäeval. Selle asemel oli ta tulnud siia õunapuu juurde. Ta oli roninud kõige kõrgema oksa peale ja istunud seal vaikselt, jalad rippu. Kui ta vaid oleks…
Kui ta vaid oleks teadnud, et too suvi, kui tema oli kolmteist ja Ryan neliteist, jääb neile viimaseks, mil nad koos on. Siis oleks ta viinud tookord lõpuni tolle majakese ehituse, mida nad selle vana puu okstesse teha tahtsid ega jätnud asja pooleli nende paari lauajupi juures, mis nad olulistesse kohtadesse olid naelutanud.
Ta tundis kõhus külma kõhedust. See ähvardas temast välja tungida ja teda üleni haarata. Järsku hakkasid ta jalad taas liikuma ja ta sammus tagasi maja poole.
Ta ema pani parasjagu kannuga teevett keema – täpselt niisamuti, nagu ta nägi ema vaimusilmas tegemas siis, kui ta oli temast tuhandete kilomeetrite kaugusel. Kui ta oli kööki jõudnud, pani ta tagaukse kinni, kuigi pehme tuul ja mesilaste soe sumin akna all lavendlites oleks olnud mõnus.
„Sa tunned temast veel ikka puudust, eks ole?”
Mees kehitas õlga ja vaatas siis oma jalgu. Ema hakkaks kindlasti pragama, kui ta näeb, et ta polnud sisse tulles jalgu matil puhtaks teinud. Ta läks ukse juurde tagasi ja pühkis jalad puhtaks. Kui ta pilgu emale tõstis, vaatas too teda ühe oma tuttava mind-sa-juba-ei-peta-pilguga.
Mis kasu oleks sellest, kui ta emale räägikski, et osaliselt ootas ta tõesti ikka veel seda, et Ryan marsiks tagauksest sisse ja meelitaks ta ema seni, kuni too annaks talle viilu oma kuulsast Victoria koogist. Ta vaatas aknast Chambersite aeda naaberkrundil.
„Ma pole Ferni seekord siin olles veel näinudki.”
Ema võttis köögikapist teekannu välja. „Ta ema ütleb, et tal olla väga palju tööd.”
Mees noogutas. See oli väga Ferni moodi. Pühendunud, rügas kõvasti tööd, üdini lojaalne. „Loodan, et ta ei tee endale sellega liiga.”
Ema naeris. „Räägid juba nagu Jim ja Helen! Selle vaese tüdruku kallal irisetakse ja noritakse ikka iga nurga peal. Pole siis ime, et ta siit ära kolis.”
Aga ema ei teadnud midagi lubadusest, mis ta oli endale andnud. Ryani matusepäeval oli ta peitnud end kõrgele vana õunapuu otsa, kuulutanud naabritüdruku oma väikeseks õeks ja vandunud, et kannab tema eest hoolt. Muidugi oli ta teda kiusanud ja piinanud just nii, nagu oleks seda teinud Ryan, ent ta oli tüdrukut ka kaitsnud. Ja mõnikord läks see talle päris kalliks maksma.
Ema sirutas käe teekarbi järele. „Tema korterikaaslasest ma seevastu suurt lugu ei pea. On selline metsik tegelane.”
Mehe nägu tõmbus uudishimust pingule. Fernil oli keegi korterikaaslane? Mees või naine?
„Kas… kas tal on keegi kavaler?”
Ema raputas pead. „Kui, siis mina ei tea sellest midagi. Möödunud aastal oli tal üks tõsisem lugu. Olin juba kindel, et nad jäävad kokku, ent siis sai mees ametikõrgendust ja kadus kui tina tuhka.”
„Kas ma võin selle tüübi üles otsida ja talle vastu lõugu anda?”
Veekannust pahvis auru välja, mis sobis suurepäraselt tema tujuga. Läbilõikav vilin andis teada, et vesi oli keemispunktis ja ta keeras automaatselt gaasi kinni. Köök oli jälle vaikne.
„No tead, ta pole enam üheksa-aastane,” ütles ema.
Ta teadis seda. Sellest tüdrukust oli lihtsalt kergem niimoodi mõelda.
„Nagu ma ütlesin, sa oled sama hull kui ta vanemad. Te kõik tahate mähkida ta vatipadja sisse. Nende nimel kannatab ta selle välja ja ka Ryani pärast, ent pea mu sõnu meeles: ta ei hakka sind kindlasti tänama, kui sa sellesse loosse sekkud.”
Tühi jutt! Fernil oleks kindlasti hea meel teda näha. Ta oli Fernile ju naise kõige lemmikum suur isehakanud vend.
Ema sirutas käe ja sasis ta juukseid.
„Ee-maa!”
„Mina ei suudaks sind iial piisavalt kaua ühe koha peal hoida, et sind millessegi mähkida.” Naine läks tagaukse juurde ja tegi selle lahti, et soe päikesevalgus sisse pääseks. „Ent praktiliselt pool sellest ajast, mil sa tegeled igasugu ekstreemspordiga, kardan ma sinu pärast ikka väga. Ma mõistan täielikult soovi oma ainsat last igati kaitsta.”
„Ma olen sulle ju öelnud, et ma oskan end hoida.”
Oli aeg teemat vahetada.
„Oled sa kindel, ema, et sa ei taha lasta mul selle puhkuse eest maksta? Te olete tahtnud isaga juba aastaid sinna Loch Lomondisse minna. Võiksin organiseerida teile kogu reisitäie viietärnist luksust ja te ei peaks kulude pärast sugugi muretsema. Isa saaks vaheldust, mida ta nii väga vajab ja sina niisamuti.”
„Ahvatlev, ent tänan, ei. Jään kindlalt oma läinud aastal öeldud sõnade juurde. Su isa ja mina ei taha enam rohkem sinu raha, pigem tahaks me sind ennast sagedamini näha.”
„Sa ei pea ometi ikka veel kinni sellest totrast kokkuleppest?”
„Pean küll. Iga saja naela eest, mis sa tahad meile anda, tahan vastutasuks saada üks tund sinu aega. Kuuldavasti on see sinu kaliibriga meeste
