esimest korda ei pidanud Josh kahetsema, et oli selle jonnaka joone emalt pärinud. Ta lihtsalt pidi leidma olukorrast mingi väljapääsu.
Ema heitis talle taas ühe sellise pilgu. „Mine ja vaata, kas isaga on kõik hästi ja kas ta soovib tassikest teed.” Josh hakkas just köögist välja minema, ent ema kutsus ta tagasi. „Ja pane see tagasi sinna, kus on selle koht!”
Mees krimpsutas nägu ja võttis emalt vastu juhtmeta telefoni, kõndis siis kikivarvul elutuppa ja pani telefoni alusele. Nüüd isa juba norskas. Ajaleht laperdas iga väljahingamise ajal meeleheitlikult ja Josh tõstis selle tema pealt ära. Parem isa praegu üksi jätta. Puhkus oli talle väga vajalik.
Josh oli nüüd juba liigagi palju puhanud. Ta oli harjunud igasugu põnevate tegevustega. Toimetamisega. Seiklemisega. Jah, ta tahtis küll kodus olla ja ema aidata, kuni isa tervis paraneb, ent kõige elevam hetk viimase siinoldud kuue nädala jooksul oli olnud see, kui ta kuulis, et neljakümne kolmandasse majja olla sisse murtud. Ta pidi midagi ette võtma, et mitte hulluks minna. Pidi leidma Londonis midagi järgneval paaril päeval teha, muidu muutuks ta täiesti ogaraks.
Ja nii naljakas kui see ka ei tundu, avastas ta just siis, kui oli isa ajalehe kokku voltinud ja tahtis seda prügikorvi panna, selle tagaküljelt ühe kuulutuse. Ta adrenaliin hakkas kohe pulbitsema, kui ta seda luges.
Oli juba teisipäev ja ta oli ikka veel elus. Ja mitte ainult seda – ta hakkas juba peaaegu elust rõõmugi tundma. Nojah, ta oli söönud paar einet, mida ta tahtnuks pigem unustada ja vaadanud üht nii jubedat õudusfilmi, et pidi silmad kätega kinni katma, teisalt oli ta aga avastanud endas salsatantsu ande. Kes oleks küll võinud arvata, et ta puusad oskavad niimoodi vihistada ja keerutada? Juba pärast esimest tantsutundi tundis ta, et ta lausa kõnnib nüüd teistmoodi kui varem.
Ta naeratas üle ümmarguse kohvikulaua Lisette’ile ja hammustas veel ühe suutäie rulli keeratud lavašivõileiba. Ta sõbranna oli siiski tabanud naelapea pihta. Ainult et muidugi ei kavatsenud ta seda Lisette’ile tunnistada. See ärataks temas vaid veel hullumeelsemaid ideid.
Ikkagi ootas ta juba pühapäeva hommikut, kui ta saab oma elu üle taas ise otsustada. Ainult neli päeva veel. Kui hull see siis ikka olla saab?
„Ja sealt tulebki Simon,” ütles Lisette ja lehvitas ukse poole.
Fern pööras ringi ja naeratas. Simon oli üks kena kutt. Ta oli teda päris hästi tundma õppinud, kui nad oma kohalike vabatahtlike rühmas mitmesuguseid korjandusi planeerisid.
„Kas kõik on homseks valmis?” küsis ta, mees aga tõmbas tooli laua alt välja ja ronis selle peale.
Mees noogutas ja lisas hingeldades: „Vabandage, et hiljaks jäin. Üks inimene registreeris end veel viimasel minutil benji-hüppele ja ma pidin natuke paberitööd tegema.”
Lisette muigas: „On ta ka kuum tükk?”
Simon vaatas tühja pilguga naise poole.
„Ma lihtsalt küsisin!” Naine tõusis ja tõmbas käekotist välja rahatasku. „Ma käitun täiesti ebaviisakalt, aga ma tellin endale nüüd kolmekordse suurusega karamellikukli. Kas keegi soovib veel?” Naine vaatas sihilikult Fernile otsa. „Fern?”
Näed siis? See oli lihtne, kui mitte lausa üdini nauditav. Üks süümepiinadeta kukkel. Ja pealegi ei saanud ta ju kuidagi ei öelda.
„Jah.” Ta ütles selle sõna välja aeglaselt, nagu tahaks sellele anda erilist kaalu ja Lisette’i silmad lõid üleannetult särama. „Üks kukkel meeldiks mulle väga. Suur tänu sulle.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
