meeleheitlikult vabandades I-5 maanteelt tohutust ummikust, lubades, et jõuab kohe kohale. Sam ei teadnud, kas olla mures, solvunud või pahane, kui sai tekstisõnumi: „Anna andeks. Saame minu juures kokku ja ma seletan.“ Sam läks rongi peale ja mõtiskles kõnetooni puudumise üle sõnumites. Nii ei saanud kuidagi tuvastada, kas Meredith lõi araks või eelistas töötutega mitte aega veeta või mõistis, et eemalolek suurendas tõesti armastust, armastust, mida tegeliku kohalolu puhul polnudki. Või võib-olla ootab Meredith teda alasti. Tõele jälile jõudmiseks oli ainult üks moodus ja kuigi see ei seisnenud tekstsõnumi lugemises kolmkümmend viis korda, katsetas Sam seda ikkagi.
Meredith avas ukse dressides, pusas, T-särgis, sallis, mütsis, kinnastes ja silmanähtavalt mitmes paaris sokkides. Täpne vastand alastusele. Naine langes talle kaela ja Sam tundis, kuidas tema kopsud aegamisi omale kohale naasevad. Ta hoidis hetke nautides Meredithi veidi aega ning sosistas seejärel: „Praegu on august. Väljas on kakskümmend viis kraadi sooja. Miks sa jaanuarikuiseid riideid kannad?“
„Ma ei saa kuidagi sooja,“ vastas Meredith. „Muudkui värisen.“
„Kas sa oled haige?“
Meredith raputas pead, aga ei tõstnud pilku. „Vabandust, ma unustasin sulle vastu tulla.“
„Pole hullu.“ Sam oli segaduses ja ootel.
„Lahusolek ajab vist tõesti hulluks.“
„Aga ma olen tagasi,“ vastas Sam rõõmsameelselt.
„Mitte lahusolek sinust,“ märkis Meredith, „mu vanaema on surnud.“
Mis ehk kõige hullem, nad leidsid ta alles mitu päeva hiljem. Meredithi vanaema Olivia ehk Livvie veetis talved Floridas nagu iga Seattle’i terve mõistusega pensionil elanik, kuid suvel oli ta oma tütre, tütretütre, sõprade, mälestuste ja meelispaikade keskel. Tema korter asus First Hilli korterelamus, kus ta oli elanud viiskümmend aastat, kus olid üles kasvanud Meredithi ema ja onu, kus Meredith ise veetis parima osa oma lapsepõlvest. Meredithi enda vanemad kolisid aga Orcase saarele, et olla ja elada nagu kunstnikud, ning Meredith kasvas üles pottsepatöökoja ja aiamaalapi, tuuliste randade ja iidsete kuusemetsadega, ent tema süda kuulus vanaema vana maailma katusekorterisse, mis oli Meredithi jaoks justkui pelgupaik. Ta kolis esimese võimaluse avanedes linna. Tema ja vanaema olid sisuliselt naabrid.
Meredith käis vähemalt korra nädalas vanaema juures õhtust söömas, kuid astus sageli tööle minnes läbi ka hommikusöögiks või lõunastas Livviega linnas või astus läbi seeliku palistamiseks või tõi vanaemale poole enda küpsetistest või veidi suppi või mõned kirsid või karbi küpsiseid, mille ta kellegi lapse skaudirühmalt ostnud oli. Asi polnud selles, et Livvie oleks vana või saamatu või liiga väsinud olnud, nad lihtsalt nautisid teineteise seltskonda. Ent samas ei olnud ka ebatavaline, kui Meredith mõnda aega vanaemast midagi ei kuulnud. Nad ei rääkinud ega külastanud teineteist iga päev. Livviel oli palju sõpru, aktiivne seltsielu, palju tegemist. Ta elas tervislikult, kui välja arvata pool pakki suitsu päevas. Ta ise ütles selle kohta: „Ma olen kuuskümmend aastat suitsetanud. Kui see mind siiani tapnud pole, siis on see ehk mulle hea.“
Ei olnud. Meredith kohtus vanaemaga kolmapäeval õhtusöögil ja kõik oli hästi. Nad tegid plaane hiliseks hommikusöögiks nädalavahetusel. Ta helistas vanaemale reede õhtul ja jättis teate, et kavatseb millalgi läbi tulla ja anda ära poole tohutust kastitäiest tomatitest, mille naaber talle enda aiast toonud oli. Meredith taipas alles laupäeva pärastlõunal, et vanaema ei ole vastanud ja ka hommikusöögiplaanid olid kokku leppimata. See ei olnud küll täiesti ebatavaline, aga siiski muretsema panev. Livvie elas aktiivset elu, kuid tal oli mobiiltelefon. Meredith helistas uuesti, jättis veel ühe teate ja siis veel ühe, aga selleks ajaks oli kätte jõudnud juba laupäeva hilisõhtu. Viimaks läks ta pühapäeva hommikul vanaema korterisse.
Livvie istus diivanil, lugemisprillid ees, raamat süles, veeklaas puutumatult kohvilaual. Ent see oli ka kõik, mis kogu vaatepildi juures tavapärane oli. Meredith hoomas tõde ühe silmapilguga, hoomas isegi enne seda, kui avas korteri ukse ja vastu ei kõlanud pallimängu sumin raadios, õhus puudus kohvi ja saiakeste lõhn, kardinad olid ette tõmmatud ja aknad suletud, või oma südames koguni enne seda, sest vanaemal oli kombeks alati tagasi helistada, ta armastas Meredithi ja sõnapidamist, iseäranis, kui mängus oli pühapäevane hommikusöök.
Kindluse mõttes tuli kohale ka kiirabi. Arvati, et tegemist oli tugeva infarktiga. Nii tugevaga, et Livvie ei tundnud midagi. Nii tugevaga, et ta ei võtnud eest prille ega roomanud diivanilt maha ega kukkunud valust kokku ega püüdnud abi kutsuda ega tundnud isegi janu, sest veeklaas oli endiselt täis. Arstid kinnitasid, et kõik juhtus hiljuti ja Meredith ei oleks saanud vanaema kuidagi päästa.
Matustel hoidis Sam Meredithi kätt ning kohtus tema vanemate, teiste sugulaste ja kõigi Livvie sõpradega. Meredith tutvustas neid püüdlikult ja lahkelt nende ja Sami meeleheaks: „Tema on Naomi. Nad käisid abikaasaga viiekümnendatel minu vanavanematega koos tantsimas. Naomi ja vanaema käivad koos palju teatris. Naomi armastab tantsimist.“ Ja järgmiseks: „Nemad on Ralph ja Ella Mae, minu vanaema õhtusöökide ja kinoskäikude lemmikkaaslased.“ Ja seejärel: „Tema on Penny. Ta elab alumisel korrusel. Ta on vanaema parim sõbranna. Tema abikaasa suri hiljuti, ilmselt veedab vanaema praegu aega koos Albertiga.“ Meredith ja Penny kallistasid ja nutsid ja õõtsusid koos ning Sam ootas kerge ebamugavustundega, käed taskus, moodust, kuidas taas kasulik olla.
Näis aga, et Meredithi vanemad tundsid end vähemalt niisama ebamugavalt kui Sam. Julia hõõrus rusikasse surutud käsi katvate liiga pikkade varrukatega niiskeid silmi ja lükkas fantoomjuuksekarvu kõrva taha. Ta oli küll selgelt tänulik oma tütre sotsiaalsete pingutuste eest sellel sõnulseletamatult kohutaval sündmusel, aga iga kord, kui ta kellegi tervitusele vastas või naeratada üritas, puhkes ta uuesti nutma. Kyle andis olukorrale hinnangu ja otsustas, et Meredith tuleb endaga paremini toime kui Julia ning püsis oma abikaasa kõrval, nad olid nagu martsipanpaar pulmatordil. Ent antud kirjeldus vastas Meredithi vanematele ka siis, kui kõik hästi oli. Kyle ja Julia moodustasid ühtse meeskonna. Nad olid uhked Vaikse ookeani saareelanikud. Nad omasid vana ja kulunud keraamikastuudiot, pidasid ühes majaosas poodi, elasid ülemisel korrusel ja kasvatasid vajaliku toidu enda aias. Päevad möödusid keraamikat valmistades ja kunstist rääkides ning pikkadel vettinud jalutuskäikudel rannas ja kajakkidega rannikusoppe avastades. Seattle’isse ehk nende sugugi mitte iroonilises kõnepruugis Suurde Linna jõudmiseks pidid nad läbima pika praami- ja autosõidu. Nad ei olnud mingid kanepisuitsetajad või erakud ega isegi taimetoitlased või pesemata. Nad lõid ilusat kunsti ja elasid selle kõrvalt üsna hästi. Ent nad arendasid ka eraldumist ja eemaldumist – maailmast, päriselust ja isegi lähedastest. Neil oli vähe sõpru ning nad ei rääkinud Meredithi ega Livviega, kui viimased ise ei helistanud. Loomulikult armastasid nad oma ainsat last. Ent nad armastasid ka kahekesiolemist.
Järsu kontrastina seisis seal aga Meredithi nõbu.
„Dashiell Bentlively.“ Ta sirutas Samile käe hambapastareklaami naeratuse saatel.
„Päriselt või?“ Sam naeratas ebamääraselt, püüdes mitte solvata, kuid olles samas kindel, et selline nimi ei saa päris olla.
„Ei, mitte päriselt,“ Dashiell pilgutas silma, „aga seda ma kasutan. Isegi ema tunnistab, et see sobib algsest nimest paremini.“
„Ma ei olnud nime valides temaga veel kohtunud.“ Meredithi tädi Maddie kehitas õlgu.
Dashiell oli Julia venna Jeffi poeg. Tema ja Meredith sündisid samal päeval ja pidasid end kaksikuteks, kuigi lisaks sünnipäevale ja vanaemale oli neil vähe ühist. Dashiell elas Los Angeleses, mõnikord gei, mõnikord hetero, teenides raha käest kätte ja rusikast
