hingas pahinal välja. „See oleks inetuks kiskunud,“ ütles ta. Ta läks Brie palati ukse kõrval oleva tooli juurde ja istus. Jack sammus närviliselt edasi-tagasi. Ta astus mitu sammu mööda koridori edasi, uksest kaugemale.
Mike toetas küünarnukid põlvedele. Ta märkas, et politseinik seisis ta kõrval.
„See on kindlasti raske,“ ütles politseinik Mike’ile, viidates mõne jala kaugusel olevale Jackile, kelle lõug tuksles ja käed olid külgedel rusikatesse surutud.
Mike keeras pead ja vaatas noorele politseinikule otsa. Ta heitis pilgu oma parimale sõbrale; Jack oli piinatud, abitu. „Miski ei valmista sind ette selleks, kui midagi sellist juhtub naisega, keda sa armastad,“ ütles ta vaikselt. „Mitte miski.“
Brie lasti sel pärastlõunal haiglast välja ja ta läks vanematekoju. Sam ja Jack sõidutasid teda ning Mike järgnes neile oma autoga, jälgides neid murelikult. Ta polnud politseikarjääri kestel seksuaalrünnakute ohvritega eriti kokku puutunud, kuid mõnega siiski. Ta ei olnud kunagi näinud naist, kes on nii stoiline, nii eemalolev. Kui nad Sami juurde jõudsid, läks Brie otseteed tuppa, mis oli olnud tema oma, kui ta noorem oli. Ta kutsus Jacki enda juurde, et too peegli kinni kataks.
Brie lasi sel õhtul söögi kandikuga oma tuppa tuua. Õed astusid ükshaaval läbi, külastasid teda tema toas, kuid ei jäänud kauaks. Sheridani lapsi oli viis, kõik peale Brie abielus. Kaks õde olid Jackist vanemad, üks õde paar aastat noorem, ja siis oli Brie, pesamuna, üksteist aastat noorem kui Jack. Tema kolm vanemat õde olid perekonda toonud kaheksa tütart ning Jack ja Mel olid lisanud ainsa poisi väikese Davidi näol. Seega, kui perekond kokku tuli, oli tegemist peaaegu taltsutamatu rahvahulgaga. Tunglev mass täis lärmi ja naeru – Mike oli seda varasematel külaskäikudel isegi näinud. See polnud Valenzuela majast erinev. Praegu aga oli teisiti. Maja oli vaikne nagu mausoleum.
Mike sõi vaikselt koos Sami, Jacki ja Meliga õhtust.
„Sa pead ilmselt Los Angelesse edasi sõitma,“ ütles Jack Mike’ile, kui laud oli koristatud.
„Mida iganes.“ Mike kehitas õlgu. „Ma võin jääda päevaks või paariks, vaadata, kas midagi hakkab selginema.“
„Ma ei taha sind kinni hoida,“ ütles Jack. Seejärel läks ta välja verandale ja Mike järgnes talle. „Ma võin sulle helistada, kui midagi juhtub.“
Sam tuli välja, kaasas kandik kolme klaasiga. Igas klaasis oli merevaigukarva naps ja ta asetas kandiku aialauale. Vaikides võtsid kõik mehed klaasi ja rüüpasid. Juunikuu õhk oli Sacramento orus lämbe, niiske ja peaaegu suruv. Mõne minuti pärast tõusis Sam püsti ja soovis head ööd. Seejärel lõpetas Jack oma napsu ja läks majja. Ükshaaval hakkasid tuled majas kustuma, põlema jäi vaid köögituli Mike’i jaoks. Kuigi ta oli kurnatud, ei tahtnud ta magada. Ta võttis endale veel ühe napsu ja läks tagasi aeda, süüdates laual oleva küünla.
Kogu perekond on šokis, mõtles ta. Nad liiguvad hääletult; nad leinavad Brie kaotatud süütust. Kõik selle katuse all on kohutavas valus; nad tunnevad iga füüsilist lööki, mille jälge Brie kannab.
„Sa peaksid nüüd ilmselt minema.“
Ta tõstis pea ja nägi Bried avatud rõduuksel seismas, seljas samad riided, millega ta oli haiglast koju tulnud. „Brie,“ ütles ta püsti tõustes.
„Ma olen mitu korda uurijatega rääkinud. Jerome Powelli, vägistaja jäljed viivad New Mexiconi ja kaovad seal,“ ütles ta väga asiselt. „Ma võin sulle oma kogemuse põhjal kinnitada, et vähemalt üheksakümne viie protsendise tõenäosusega on ta läinud – teisel territooriumil. Ma alustan kohe nõustamise ja rühmateraapiaga – ja ma olen otsustanud mõneks ajaks töölt koju jääda. Jack ja Mel tahavad nädala lõpuni jääda, aga sina peaksid minema. Külasta oma perekonda.“
„Kas tahaksid tulla ja minuga istuda?“ küsis Mike.
Brie raputas pead. „Ma räägin iga päev ringkonnaprokuröriga, uurin, mida ta teada on saanud. Muidugi jään ma siia. Kui mul on politseilt abi vaja, siis mul on olemas endine abikaasa, kes tunneb end väga süüdi. Ja on äärmiselt abivalmis.“ Ta hingas sisse. „Ma tahtsin hüvasti jätta. Ja sind tänada, et sa aidata püüdsid.“
„Brie,“ ütles Mike talle lähemale astudes, käed avatud.
Brie tõstis käe ja pilk ta silmis peatas Mike’i joonelt. Brie raputas pead, hoidis kätt tõstetuna Mike’i ees. „Sa mõistad,“ ütles ta, hoiatades Mike’i lähemale astumise, puudutamise eest.
„Muidugi,“ ütles Mike.
„Sõida ettevaatlikult,“ ütles Brie ja kadus majja.
TEINE PEATÜKK
Nädal aega hiljem naasid Mel ja Jack Neitsijõele, et igapäevaeluga jätkata. Mel läks igal hommikul tohtri juurde, laps päevaks kaasas. Kui midagi pakilist esile kerkis, sai ta lapse alati baari Jacki juurde viia, või kui Jacki polnud, siis hoidis Paige või Jutlustaja või Mike suurima hea meelega last. Kui Melil oli kaasas lamamistool ja poisil oli kõht täis ja mähe puhas, võis enamjaolt kindel olla, et pisike David püsib rahulikuna umbes pool tundi, mis Melil kulus selleks, et patsient vastu võtta. David tegi ikka veel päeva jooksul kaks pikka uinakut: ühe hommikul ja teise pärastlõunal.
Mel oli Sacramentost tagasi olnud vähem kui kaks nädalat, kui tohtri juurde tuli teismeline tüdruk Neitsijõelt ja palus talt vastuvõttu. Carra Jean Winslow oli viisteist ja Mel polnud teda varem näinud. Tegelikult, kuigi Mel oli Neitsijõel üle aasta elanud ja töötanud, ei tundnud ta selle tüdruku vanemaid. Arvestades neiu vanust ja silmanähtavat ärevust, viis Mel ta läbivaatustuppa, enne kui küsis, mis mure tal on. Kui viieteistaastane tüdruk, kes ei köhinud ega kähisenud, tuli ilma vanemateta ämmaemanda vastuvõtule, siis paistsid selle põhjused olevat üsna piiratud ja ilmselged.
„Ma kuulsin, et on olemas tablett, mis ei lase rasedaks jääda, kui sa, tead küll, oled seksinud,“ ütles ta. Ta ütles seda väga vaikselt, vaadates samal ajal oma jalgu.
„Hädaabi kontratseptiiv. Aga see mõjub ainult siis, kui vahekorrast on vähe aega möödas.“
„Kaks õhtut,“ ütles tüdruk nõrgalt.
„Sellest piisab,“ sõnas Mel ja proovis tüdrukut naeratusega rahustada. „Probleeme? Valu? Veritsust? Midagi muud?“
„Veritsus. Natuke oli veritsust.“
„Esimene kord?“ küsis Mel lahkelt naeratades. Tüdruk noogutas. „Kas sulle on kunagi günekoloogilist läbivaatust tehtud?“
Tüdruk raputas pead ja vaatas uuesti maha.
„Ma tahaksin sind läbi vaadata, veenduda, et kõik on korras. See pole nii hirmus, kui sa arvad,“ ütles Mel õrnalt neiu käsivart puudutades. „Kui palju veritsust?“
„Mitte liiga palju. Pisut… Läheb paremaks…“
„Kuidas sa ennast tunned? Sealt?“
Tüdruk kehitas õlgu ja ütles: „Ikka veel natuke valus. Pole hullu.“
„Siis on hästi. Ma eeldan, et sa oled SOS-pillist huvitatud seetõttu, et te ei kasutanud kondoomi…“
„Ei,“
