on korras, Carra. See jääb meie vahele. Ma olen ainult sinu tervisest huvitatud. Sobib?“
„Sobib,“ vastas tüdruk.
„Ma tulen mõne minuti pärast tagasi. Võta kõik riided ära ja pane kittel selga.“
Vaeseke, mõtles Mel. Ta süda valutas noorte neidude pärast, kes olid ette kavatsemata, kindel olemata, millegi sellise otsa komistanud. Ja see käis pea kõikide noorte tüdrukute kohta. Aga vähemalt oli ta siin, vältimas uut katastroofi. Ta jättis Carrale küllalt aega, et lahti riietuda, aga ei lasknud tal nii kaua oodata, et tüdruku närvid krussi oleksid läinud, ja läks siis tagasi läbivaatustuppa.
„Mõõdame esmalt vererõhku ja kuulame su südant,“ ütles ta erksalt.
„Ma pean ise maksma,“ ütles Carra. „Ma ei taha, et vanemad sellest teada saaksid.“
„Carra, konfidentsiaalsus on siin kabinetis tähtis – sa võid selles kindel olla,“ ütles Mel. „Kõik saab korda.“ Ta pani vererõhu mõõtmiseks manseti paika, märgates tüdruku õlavarrel väikeseid sinikaid. „Sul on siin paar sinikat,“ sõnas ta.
„See pole midagi. See oli… võrkpall. See võib mõnikord karmiks minna.“
„Paistab, nagu keegi oleks sinust kinni haaranud,“ pakkus Mel.
Neiu kehitas õlgu. „Juhtub.“
Mel mõõtis vererõhku, mis oli normaalne. Ta kuulas Carra südant, vaatas silmi, kontrollis pupille. Kui südame närviline põksumine välja arvata, paistis tüdruk hea tervise juures olevat. Ta näitas Carrale peeglit, selgitas protseduuri ja sättis ta ettevaatlikult vaginaalseks läbivaatuseks vajalikku asendisse. „Kenasti ja aeglaselt, jalad siia, libista end allapoole. Just nii. Püüa lõdvestuda, põlved laiali, kullake. Aitäh. See pole sugugi hull, nii et hinga sügavalt sisse ja püüa lõdvestuda.“
„Hea küll,“ vastas tüdruk ja hakkas vaikselt nutma.
„Ära nuta,“ lohutas Mel õrnalt. „Kõik saab korda, sest sa tulid kohe minu juurde.“ Ta lükkas õrnalt tüdruku põlvi rohkem laiali ja kangestus. Carra häbe oli sinikaid täis ja paistes; sinikad olid ka ta reite sisekülgedel ja need olid rabavalt sarnased sinikatega õlavarrel. Ilmne pöidlajälg ja sõrmejäljed. Oh, pagan võtaks! Mel tõusis toolilt püsti ja vaatas üle kardina Carrale otsa. „Carra, ma näen, et sul on väga valus. Sinikad ja paistetus ja marrastus. Ma tahaksin jätkata, veenduda, et kõik on hästi. Aga ainult siis, kui see sulle sobib. Kas kõik on korras?“
Tüdruk pigistas silmad kinni, kuid noogutas.
„Ma olen nii õrn kui võimalik,“ ütles Mel. Ta tõmbas kindad kätte, ent pani peegli kõrvale. „Ma vaatan ainult su vagiina ja emaka üle, Carra – ma ei kasuta peeglit, sest sul on valus. Hinga palun sügavalt sisse ja siis aeglaselt välja. Vaat nii,“ ütles ta. „See võtab vaid hetke. Ära pinguta. Lõdvesta lihased, Carra. Vaat nii, väga hea. Ütle, kas selline surve teeb valu?“
„Mitte eriti,“ vastas tüdruk.
Miks need asjad alati korraga juhtuvad? mõtles Mel. Ma pole veel Briest üle saanud! Carra tupesein oli marraskil, rebenenud. Katki. Neitsinahk oli lahti rebitud ja nägi välja nagu hulk pisikesi sõrmi. Ta lõpetas kähku läbivaatuse ja kuigi tal polnud vägistamiskomplekti käepärast, oli tal siiski steriilne tampoon, millega ta vaginaalse proovi võttis, kuigi DNA leidmise jaoks võis juba liiga hilja olla.
„Hea küll, Carra, luba ma aitan sind istuma.“ Mel tõmbas kindad käest ja aitas Carral end üles ajada, jalad laualt alla rippumas. „Ma olen mures selle pärast, mis sinuga juhtus, Carra. Paistab, et sa oled viga saanud. Kas tahad mulle sellest rääkida?“
Tüdruk raputas pead ja paar suurt pisarat veeres mööda tema põske alla. Carra oli lihtne tüdruk, pikliku näo, tihedate kujundamata kulmude ja kerge akneprobleemiga. Ja hetkel oli ta tõeline kahetsuse ja hirmu ja närvide kehastus.
„See jääb meie vahele,“ sõnas Mel õrnalt. „Asi pole ainult sinikates, Carra. Sinu vagiina paistab marraskil. Rebitud. Kahju pole pöördumatu. See paraneb. Aga arvestades kõike, mida ma näen…“
„See olin mina. See oli minu süü.“
„Selline asi pole mitte kunagi naise süü,“ ütles Mel ja ta kasutas teadlikult sõna naine, kuigi tegu oli pelgalt tüdrukuga. „Ehk räägid mulle, mis juhtus, ja siis vaatame edasi.“
„Aga sa annad mulle selle tableti?“ küsis Carra meeleheitlikult.
„Muidugi. Me ei lase sul rasedaks jääda. Ega haigeks.“
Carra hingas sügavalt sisse, aga pisaraid tuli selle võrra rohkem. „Ma lihtsalt mõtlesin liiga hilja ümber, muud midagi. Nii et see on minu süü.“
Mel puudutas ta põlve. „Alusta algusest. Rahulikult.“
„Ma ei saa,“ ütles tüdruk.
„Muidugi saad, kullake. Mina lihtsalt kuulan.“
„Me otsustasime, et teeme seda. Ta oli nii elevil – ta vabandas hiljem. Me olime juba alustanud… Ta ei suutnud lõpetada.“
„Suutis küll,“ ütles Mel. „Tema sõrmedest jäänud sinikad ütlevad mulle, et ta hoidis sind maas, hoidis su jalgu laiali. Ma näen jälgi, rebendeid. Luba ma aitan sind.“
„Aga ma ikkagi tahtsin.“
„Ma tean, Carra. Kuni sa enam ei tahtnud. Ja sa ütlesid talle ei, kas pole nii?“
Tüdruk raputas pead. „Ei. Ma tahtsin.“
„Kui sa talle ei ütlesid, siis oli tegu vägistamisega, Carra. Kohtinguvägistamisega.“
Carra kummardus anuvalt ettepoole. „Aga ma olen temaga igasuguseid asju teinud. Palju asju. Ja ma tahtsin.“
„Kas sa oled varem vahekorras olnud?“ Tüdruk raputas pead. Ei. „Sa võid öelda ei kuni viimase hetkeni, Carra. Seadus on selline. Ja see pole oluline, mida sa temaga varem oled teinud. Räägi mulle – kas see on kallim? Või keegi, keda sa oled alles vähe aega tundnud?“
„Ma olen teda koolist juba kaua aega tundnud, aga minu poiss on ta olnud paar nädalat.“
Aga nad on juba palju teinud? küsis Mel endalt. „Carra, ta tegutses üsna kiiresti. Ma tahan, et sa selle üle järele mõtleksid. See on üks sihikindel noormees. Kui vana ta on?“
„Ei,“ ütles Carra pead raputades. „Ei, ma ei räägi sulle rohkem midagi. Ma ei taha talle pahandusi. See polnud tema süü. See oli minu viga, aga tal on kahju.“
„Hea küll, kuula – ära ärritu. Kui sa ümber mõtled ja sellest rääkida tahad, siis lihtsalt helista mulle. Või tule siia. Pole tähtis, millal. Vaatame sulle mõistliku rasestumisvastase vahendi ja…“
„Ei. Ma ei tee seda uuesti,“ ütles Carra, huuled tugeva kriipsuna kokku surutud, pisarad põski niisutamas.
Oh, teda oli vägistatud. Paistab, et tal polnud isegi suurem asi kohting, mõtles Mel. „Carra, kui sa selle poisi, selle mehega, edasi kohtud, siis see juhtub uuesti.“
