Holly hingas värisedes. Tegemist polnud kohaliku kalapaadiga. Ehk oli see mõni ajakirjanik, kes oli kõmujahile tulnud, aga siia ja veel sellisel kellaajal? Vaevalt küll. Haiuimejahile tulnud paat? Viimaste päevade jooksul olid kümned suured haid jahist mööda ujunud.
Kes nad ka polnud, Hollyl ei olnud neist pääsu. Kuni ta ankru hiivab, on nad juba tema juurde jõudnud. Hädaabikutsest või signaalraketist poleks siin pärapõrgus mingit kasu.
Ta tormas kajutisse, haaras taskunoa ja pistis selle oma lühikeste pükste taskusse. Mida ta veel relvana sai kasutada? Neetud senaator, kes ei lubanud Hollyl tulirelva kaasa võtta. Naine silmitses raadiot, hammustades huulde. Helistamiseks polnud aega – pealegi, kui need mehed ta siin nurka ajavad, poleks tal põgenemisteed. Ta hüppas uuesti redelile. Paat lähenes tüürpoordile, mehed vaikisid. Mütsid. Nad kandsid peas nägu varjavaid mütse. Kurat. Holly pööras end ringi. Kiiresti, kiiresti! Ta pilk peatus vintsi vändal. Ta tõmbas selle soklist välja ja kaalus peos. Vana hea raske metall.
Samal ajal kui üks meestest köie kinni sidus ja paadi jahi kõrvale juhtis, astus teine ahtrile, vaarudes, nagu istuks ta kaksiratsa köiel. Mees oli jässaka kehaehitusega ja võimalik, et ta polnud purjetajatüüpi. See võis Hollyle kasuks tulla. Ta peitis vintsivända selja taha, silme alt ära.
„Mida te tahate?“ küsis ta, kõlades enesekindlamalt, kui seda tundis.
„Me ei taha sulle viga teha.“ Sügav hääl tuli täispuhutava paadi vöörist, kõlades tugeva aktsendiga, kuid täiuslikus inglise keeles.
Holly põsed muutusid jääkülmaks. Tema kogemuste kohaselt talitasid inimesed, kes nii ütlesid, hoopis vastupidi. Jässakas mees astus edasi, leides tasakaalu. Kas tal oli tõesti seljas Angry Birdsi T-särk?
„Kes te olete?“
„Me viime su endaga kaasa.“ Taas paadis olev mees. Ta ütles oma meeskonnale midagi keeles, mida Holly ei mõistnud. Mehe hääl kõlas käskivalt, ent rahulikult. Holly söandas vaadata. Mees toetus juhtpuldile, käed rinnal risti. Enesekindel, kuid vaba olekuga – nagu oleks ta seda sadu kordi teinud. Ta oli veel suurem kui jahile astunud mees, ja lihaselisem. See ei tõotanud head.
„Sulle ei tehta viga, kui teed koostööd,“ jätkas mees.
Holly sisemus tõmbus õõnsaks. „Kas te olete piraadid? Te teete nalja.“ Ta oli oma tööotsaga peaaegu poole peale jõudnud, teel uue ja seaduskuuleka elu poole. Isegi Musthabe ei võinud seda ära rikkuda.
Mees naeris sügavalt ja rahulikult. „Ma soovin, et see oleks nali, Laura.“
Laura. See polnudki siis mingi juhuslik kallaletung. Ja mis aktsent see veel oli? Vene oma? Ida-Euroopa? Igatahes mitte üks nendest kurikuulsatest Indoneesia lanun’idest, kes Malacca väinal patrullisid. Saarestik asus suurtest mereteedest piisavalt kaugel lõunas, nii et röövlid poleks tohtinud seda tulusaks kohaks pidada. Nii palju siis ohututesse vetesse hoidmisest.
Sellest oli kaua aega möödas, kui ta viimati meesterahvaga oli pidanud võitlema. Tal oli siiski üks eelis – nad arvasid, et ta on abitu seltskonnadaam. Nad ei oodanud probleeme ja kui nad teda lunaraha saamiseks röövisid, siis ei soovinud nad teda tappa – vähemalt veel mitte. Holly neelatas. Ta võis mängida hirmunud neiut, tekitada neis põhjuseta kindlustunnet ja üritada siis põgeneda. Millega? Selle laevaga? Sellega ei võidaks ta isegi mitte võiduajamist meduusiga.
Ta võis neile tõtt rääkida, aga miks nad peaksid teda uskuma? Isegi kui usuksid, mis siis edasi saaks – kas nad vabandaksid viisakalt ja läheksid oma teed? Vaevalt küll.
„Ei, palun, te ei või seda mulle teha.“ Holly lubas ärevusel oma häälde sigineda. Angry Birdsi mees oli temast pooleteise meetri kaugusel. Veel paar sammu... „Ma hakkan karjuma, ma.... ma... Mu issi on Ameerika Ühendriikide senaator, erru läinud mereväelane. Veebikaamera edastab iga teie liigutuse. Ta saab teie asukoha selgeks vaid mõne minutiga.“ Ta krimpsutas nägu. Oli ta liiale läinud?
„Muretsemiseks pole põhjust,“ sõnas paadis olev mees. „Me viime su mõneks päevaks ühte mugavasse kohta, su isa maksab lunaraha, sina saad vabaks.“
„Ei. Palun...“
Angry Birdsi mees hüppas tekile. Holly hüppas taha, vöörile. Ta ajas oma jalad tasakaalu hoidmiseks harki, paljad pöiad jahi kõikumisel abiks. Paadis olev mees urises midagi. Angry Birdsi mees hüüdis vastu. Üks sõna oli arusaadav: capitaine. Ta lähenes ettevaatlikult, peopesad Holly rahustamiseks üles tõstetud. Naine tõmbus kössi, nagu valmistuks kokkupuuteks, pulss kõrvus trummeldamas.
Mees nihkus lähemale. Kannatust. Holly haaras vintsi vändast tugevamalt kinni. Peksukotiks olemise päevad olid ammu möödas. Ta ootas, kuni mees oli temast meetri kaugusel, seejärel pööras hooga oma keha, lastes käel kaasa liikuda, ja virutades vända tulijale valju raksatusega näkku. Mees vaarus, olles sunnitud naise püüdmise asemel tasakaalu leidmisele keskenduma. Holly röögatas valjult ja virutas kanna vastu mehe põlve, nii et see väändus. Kui mees kokku vajus, tõukas naine teda. Jaht vajus kaldu ja mees libises üle ääre, haarates ühe käega köiest kinni. Holly reielihased olid pingul, otsides tasakaalu, ta jalatallad kleepusid tekile nagu molluskid. Ta ahmis õhku ja virutas vändaga vastu mehe sõrmi. Too plartsatas huilatusega tumedasse vette.
Jaht kõikus ja Holly hüppas tahapoole, et mitte mehele järgneda. Keegi haaras tal selja tagant õlavartest kinni. Kurat. Millal see teine mees veel pardale oli tulnud? Holly kõverdas põlvest jalga ja virutas mehele kannaga kubemesse. Kohmakas, ent tõhus löök – too urahtas ja lõdvendas haaret, nii et naine pääses. See polnud capitaine, vaid teine tola, kes nüüd kägarasse tõmbunult hingeldas. Enne kui ta end püsti jõudis ajada, haaras Holly tal peast ja virutas põlvega näkku. Luud ragisesid, mees ulgus. Holly hüppas tahapoole.
Mees pani käed vaistlikult näo ette. Pagana pihta, kas ta oli mehe nina murdnud? Siis polnudki ta nii roostes, kui oli arvanud. Ta virutas mehele kõhtu, kuid ei tabanud. Neetud. Mees vaarus, ent leidis uuesti tasakaalu, raputas end ja vaatas siis karmil pilgul Hollyle otsa. Naine taganes hingeldades. Mis nüüd – nuga? Ta ei tahtnud selle kasutamiseks liiga lähedale minemisega riskida, pealegi polnud verevalamine tema teema. Angry Birdsi mees pladistas vees, üritades kahtlemata oma rasketest saabastest vabaneda.
Paadilt kõlasid ranged juhtnöörid. Capitaine’i hääl kõlas pahaselt, kuid tülpinult, nagu oleks ta teadnud, et naise kinninabimine on kõigest ajaküsimus.
Mitte siis, kui Holly sinna midagi teha saab. Ta hüppas poomi taha, kobades vaba käega, et soot vabastada. Piraat nihkus edasi, tume plekk hallil peakattel laiali valgumas. Holly lükkas poomi tema poole. Mees koperdas ja sirutas käed, et sellest kinni haarata. Enne kui ta end koguda jõudis, virutas naine vändaga. See raksatas vastu mehe murtud nina. Bingo! Mees möirgas ja vaarus tahapoole, käed tasakaalu säilitamiseks laiali aetud, sõrmed konksus.
Neetud. Oleks pidanud teda noaga viskama – kes oleks võinud aimata, et ta nii hästi sihib? Nüüd ei jäänud naine enam juhusele lootma. Ta tõmbas taskuluku kinni, pööras end ringi ja hüppas merre. Kui jahe vesi ta endasse oli neelanud, sirutas ta keha välja ja ujus jahi alt läbi, murdes end lainest vabaks ja liikudes ümber kiilu ümara serva. Kopsud kisendasid õhu järele. Ta tuli pakpoordi pool pinnale, jäädes kuuvarju, ja hingas hapnikku nii vaikselt, kui sai.
Ülevalt kostis hääli Kui kaua ta suudaks vees olla ja päästjaid oodata? Kas tal õnnestuks ründajad arvama panna, et uppus ära? Seda otseülekannet Laura veebilehel pidi ju miljon inimest vaatama. Pööraseimad austajad jälgisid teda ööpäev läbi, hoides sotsiaalmeedia vahendusel kursis ka kõiki teisi.
