leiame su üles.“ Capitaine vahetas keelt ja rääkis meestega teravalt, hääl jahitekilt kostmas. Kaks meest olid jahil ja üks vees, see tähendas, et paadil polnud kedagi. Millised võimalused tal minema lipsamiseks olid? Paremad kui teised variandid.
Holly täitis kopsud õhuga, sukeldus ja läks laevakere järgi meeste paadi suunas, tõustes jahi varjus hingamiseks pinnale ja pilgutades oma kipitavaid silmi. Paadivöör kõrgus ta pea kohal, paat oli köiega kinni seotud. Holly võttis oma noa ja lükkas tera välja.
Hoides jahiköiest kinni, vinnas ta end nii kõrgele, kui julges. Jaht kõikus ta raskuse all. Holly kangestus. Mehed otsisid teda, pomisedes vaikselt. Tema avastamine oli vaid sekundite küsimus. Holly sirutas end. Kuuvalgus helkis teralt vastu. Vöör oli ta haardest vaid paari sentimeetri kaugusel. Kurat. Kellegi sammud lähenesid.
Naine sukeldus ja ujus paadi alt läbi. Paadi kere oli metallist ja V-kujuline, see polnud mingi tavaline kummipaat. Kui õnnestuks see ära varastada, siis jõuaks ta vähemalt saarestiku teise otsa. Ta oli hommikul paarist asustatud saarest möödunud.
Ta tõusis paadi kaugema otsa juures pinnale ja haaras klambrist, sundides end õhku nagu kõrre kaudu sisse imema. Kas tal õnnestuks pardale hiilida ja köis lahti siduda, enne kui nad temani jõuavad? Selleks pidi ta aga ahtri kaudu sisenema, sest paadi küljed olid liiga järsud ja enda üles vinnamine oleks tähelepanu tõmmanud.
Miski puudutas ta paljast säärt. Holly ahmis õhku, tõmmates jalad üles. Kas Angry Birdsi mees oli ta üles leidnud? Pinnale ei tulnud kedagi. Ta süda kloppis. Kui see polnud see mees, mis see siis...
Üks müksatus, seejärel riivas ta jalga midagi karedat. See polnud inimene. Valge tipuga seljauim läbistas musta vee. Raisk, hai. Kas üks nendest pikkuim-hallhaidest, keda ta enne oli näinud? Praegu pani hai teda proovile, et teada saada, kas ta on saak. Oh jumal. Holly hoidis ühes käes nuga, teisega klambrit, sundides oma jalgu paigal olema. Hai ootas, et saak peksleks ja minema ujuks. Paigalolek ajaks ta ju segadusse, eks? Holly surus alla soovi hingeldada. Jahi pakpoordi poolelt oli pladistamist kuulda. Angry Birdsi mees. Topelt halb – mees piiras teda ja peibutas haid. Naise käsi hakkas pingutavast paigalhoidmisest värisema.
Jahilt kostis ärev karje. Kas nad olid märganud haid või hoopis teda? Holly nägi endast vasemal liikumist. Angry Birdsi mees lobistas kohmakate tõmmetega läbi vee. Ta ninast, kuhu Holly talle vändaga oli virutanud, nirises verd. Mees võpatas ja ta pilk sööstis alla. Kas hai kobas ka teda? Või oli neid rohkem kui üks? Holly surus alla soovi käskida mehel paigale jääda.
Mees karjus, hakates järsku pekslema. Kurat. Jahilt kostis samme ja hüüdeid. Kas neil relva polnudki? Mehe keha tõmmati alla, ta karje lõhestas õhku. Holly käsi võpatas ja lihased kipitasid. Ah, pagan, ta ei saa seda lihtsalt pealt vaadata.
„Tooge päästerõngas!“ hüüdis ta. „Kui ta sellest kinni haarab, saate ta üles tõmmata.“
„Kus see on?“ Capitaine’i hääl kõlas tungivalt, kuid sugugi mitte ärevalt, nagu oleks hairünnak vaid väike teelt kõrvalekaldumine.
„Ahtris, tüürpoordis!“
Holly ei jäänud toimuvat pealt vaatama. Et hai ja mehed olid hõivatud, ujus ta võimalikult märkamatult paadi ahtri juurde, hirm kõhus kasvamas. Ta pistis noa taskusse ja haaras redeli järele, käsi endiselt värisemas. Paat libises eemale. Redelipulk lipsas ta sõrmede vahelt välja ja naine kukkus pladistades vette. Kurat. Liivapaberit meenutav nahk riivas ta jalatalda. Holly kangestus. Laine kõigutas paati, nii et selle pära vastu ta laupa põrutas. Holly neelas valu alla. Umbes kümne meetri kaugusel temast kobrutas vesi. Haide rünnak? Mees ei karjunud enam. Siis kostis üks hüüe, millele järgnes plartsatus, liiga tugev, et see oleks võinud päästerõngale kuuluda. Issake, kas teine mees hüppas ka vette? Igalt poolt kostis karjumist – veest ja tekilt.
Veel üks müks vastu ta jalga. Holly rabas redeli järele, sundides end silmi lahti hoidma, ehkki vesi vastu ta nägu peksis. Kui palju haisid siin oli – terve kari? Kas nad liikusid karjakaupa? Oli sel üldse tähtsust?
Üks laine mattis ta enda alla, viies paadist kaugemale. Holly üritas kõigest väest selle vastu võidelda, kopsud peaaegu lõhkemas. Käsi puudutas redelipulka ja ta sai sellest ühe sõrmega kinni, seejärel sööstis naine ettepoole ja haaras redelipulgast terve peopesaga. Ta möirgas pingutusest, surudes ka pöidla ümber pulga, kibe soolane vesi kurgus. Et hoovus rebis teda eemale, polnud tal võimalik end paadile hiivata. Ta käsivars oli murdumise äärel. Vesi kobrutas, sest midagi suurt sööstis alt tema poole. Iga lihas Holly kehas tõmbus pingule. Ta polnud kakskümmend üheksa aastat kõike seda jama üle elanud selleks, et niimoodi surra.
2. peatükk
Miski sikutas Holly kätt ja haaras tal siis kaenla alt kinni. Naine peksles, karjudes valjusti. Ta ei kukkunud kokku. Valu ka ei tundnud. Võib-olla sureb ta enne, kui see talle kohale jõuab?
Ta tõusis õhku. Mida paganat? Tema all kerkis veest välja sakilisi hambaid täis ovaal ja vajus siis uuesti pimedusse. Holly liugles ikka veel õhus. Ta kõhus tõmbas õõnsaks. Pahh. Õhk väljus pahinal ta kopsudest ja valujutt sööstis läbi nina. Ta oli millelegi kõvale maandunud. Meesterahva rinnale – capitaine, käed tihedalt ümber tema, lebas ta all täispuhutava paadi põrandal. Paat kaldus tüürpoordi. Mees heitis nad pakpoordi, seejärel keskele. Alus kõikus ja leidis siis tasakaalu. Vaikus langes nende peale. Pagan. Hai polnudki teda kinni püüdnud. Hoopis see mees oli.
Miski müksas paati. Holly hoidis hinge kinni. Paarkümmend hammast paari toru küljes ja neist saab magustoit. Ent kõik jäi vaikseks, välja arvatud mehe tõusev ja langev rind ning hingeldamine, mis Holly juukseid sasis. Naine ohkas kergendatult, ahmides õhku. Ta nina tuikas.
„Kas sa said viga?“ küsis mees.
Naise väsinud lihased anusid puhkust. Ei! Sa ei anna alla. Ta hingas enda kogumiseks sisse, tõstis rusika ja virutas sellega mehele kõhtu. Käsi põrkas tagasi, nii et valujutt sööstis õlani. Mees vaevu võpatas. Ta haare tugevnes ja siis surus ta naise ninapidi oma rinna vastu. Ta põimis jalad ümber Holly, hoides temast tugevasti kinni. Naine ei saanud isegi mitte väänelda.
„Ma võtan seda kui eitust,“ lausus mees kähedalt.
„Lase mind vabaks.“
„Muidugi. Me ei saa siia terveks ööks lebama jääda. Aga tea, et minust sa jagu ei saa. Pista jooksu ja ma püüan su kinni, võitle mu vastu ja ma võidan. Täna öösel tuled sa minuga kaasa.“
„Miks sa seda teed?“
Mees peatus. „Raha pärast. Miks muidu?“ Ta hääl kõlas kibedalt. „Tee koostööd ja sinuga ei juhtu midagi. Sul pole muud valikut kui mind usaldada.“
Usaldada? Holly polnud kunagi kohanud meest, keda oleks võinud usaldada, ega kavatsenud nüüd selle piraadiga alustada. Mees lõdvendas haaret, ehkki tema lihased jäid endiselt pingule. Holly libistas end temalt maha ja tõusis istukile. Mees hüppas püsti, kõrgudes ta kohal. Kelle vastu ta täpselt sõdiski? Peakate varjas mehe tumedaid silmi. Liibuv must T-särk rõhutas pingul rinda, millele naine oli maandunud. Mõni ime, et mehe kõht järele polnud andnud, ta kõhulihased olid ka kuuvalgel näha. Varrukad jätsid paljaks biitsepsid, mis näisid graniidist olevat. Kuidas sellise käest põgeneda?
„Mis su sõpradest sai?“ küsis Holly.
„Nad läksid paremasse paika kui see urgas, kust nad tulid.“
„Mul
