Ta tõmbas drosseli tagasi, samal ajal kui mees jahi poole hüppas. Adieu, capitaine! Mehe suur vari langes tema peale. Klõnks. Mehe pea tabas Holly laupa, tõugates teda tahapoole. See polnud võimalik. Holly prantsatas tekile, tundes, kuidas valu mööda ta selgroogu pähe valgus. Nägemine hägustus. Kas see mees oli Superman või? Nüüd oli ta taas Holly peal, nägu kõigest mõne sentimeetri kaugusel naise omast.
Mees veeretas end hingeldades Holly pealt maha ja puudutas peopesaga oma mütsiga kaetud laupa. Naise nägemine taastus, ta pilk peatus noal, mis eemale veeres. Ta sööstis selle järele. Samal ajal kui Holly noast kinni haaras, võttis mees ta käsivarrest kinni ja pööras naise ringi. Vähem kui sekundiga istus ta kaksiratsi naise rindkerel, surudes teda oma reite vahele. Seejärel võttis ta rahulikult relva Holly sõrmede vahelt.
„Mida ma sulle ära jooksmise kohta rääkisin, printsess?“ Mees tõmbas mütsi peast ja ahmis õhku. „Ja võitlemise kohta?“
Pagana pihta. Kuuvalgus kumas ta kõrgetel põsesarnadel, jumeka nahaga tugev lõug oli habemetüükais, mustades lühikeseks pöetud juustes sädelesid higipiisad. Ta tumedad silmad helkisid adrenaliinist ja hiiglaslik rind õõtsus. Kui piraatidest rääkida, siis polnud Johnny Deppil capitaine’ile midagi vastu panna.
Holly raputas pead – see oli ainus kehaosa, mida ta liigutada sai. Ta röövib su, idioot selline. Oslo või Stockholmi sündroomiks oli liiga vara või kuidas iganes seda kutsuti, kui hullud inimesed oma vangistajatesse kiindusid. Ilmselgelt polnud tema elus liiga pikka aega ühtki nägusat meest olnud. Või siis polnud see aeg veel piisavalt pikk olnud.
Mehe pilk peatus jäänustel köiest, millega ta naise kinni oli sidunud. „Merde,“ sosistas ta, täidlased huuled naeratuseks kõverdumas. Nii nägus ja rääkis veel prantsuse keelt?
Keskendu. Kui kaua veel läheb, enne kui ta avastab, et Holly on petis? Ja mis siis edasi saab? Kas ta viskab naise haidele söödaks? Mehele oleks kasulikum, kui ta hoopis jahi endale võtaks, sest võimalus, et senaator, kelle kallis tütreke luksuses madalat profiili hoidis, maksaks Holly naha päästmiseks mingit raha, oli nullilähedane.
„Ma näen, et peame mõned reeglid paika panema, printsess.“
„Alustuseks võiksid sa mu pealt ära minna.“
Mehe põlved surusid tugevamalt ta pihta. „Kui ma ütlen, et meie peame reeglid paika panema, siis pean ma silmas seda, et mina pean seda tegema. Nii see inimröövimine vist käib – röövija annab juhised, vang järgib neid või kannatab tagajärgi.“
Ta avas noa ja tõmbas sõrmega üle tera. Holly kuklakarvad tõusid püsti. Ta oli seda nuga vaid mõni tund tagasi teritanud.
„Sul on mind elusana vaja.“
„Praegu jah.“ Mees pani noa ta kõrva vastu, surudes vaid nii tugevalt, et mitte nahka katki teha. „Minu töö on sind elus hoida, kuni su isa on raha ära maksnud, aga keegi pole öelnud, et sind tuleb ühes tükis hoida. See on juba sinu teha.“
Holly suu täitus süljega, kuid ta ei julgenud neelatada. „Kuhu sa mu viid?“
„Küll näed, kui kohal oleme.“ Mees libistas vaba käega üle naise piha ja patsutas ta taskuid. „Tõuse püsti!“
Ta võttis noa kõrva juurest ära ja lõdvendas oma jalgade haaret, andes naisele vaid nii palju vabadust, et too saaks minema vingerdada. Siis hüppas ta püsti nagu maailma kõige suurem võimleja. „Sina juhid, printsess!“
Holly tõusis püsti. Ta ulatus mehele vaevu õlani. Peale palvetamise hiidlaine tulemise nimel, mis mehe üle parda viiks, polnud tal erilist valikut. Tõe tunnistamise võis ära unustada. Siis poleks mehel enam mingit põhjust teda ühes tükis hoida. Holly pidi kaasa mängima. Võib-olla on tal kuival maal paremad võimalused. „Just nii, capitaine!“
Mehe lõug tõmbus pingule. Nii et see auaste tähendas siis tema jaoks midagi? „Me liigume loode suunas.“
Järgmisele saarele? Kas tal oleks seal võimalik plehku panna ja mõni küla, vahest koguni mõni valitsusväline organisatsioon leida? Ta pidi selle piraadi lihaselise kesta alt nõrga koha leidma ja kiiresti.
Kakskümmend minutit hiljem nägi Holly rannal kahte tumedat kuju ootamas. Tihe pöögimets sirutus tumehalli tähistaeva poole. Näha polnud ühtki valgusallikat, hooneid ega sõidukeid, kuid oli piisavalt varjulisi kohti. Kas tal õnnestuks seljakott haarata ja jooksu pista ning satelliittelefoni abil sõnum saata, enne kui nad talle järele jõuavad?
Üks kujudest sumas põlvini vette. Roolijõnksatus ja ta võiks sellest mehest vabaneda.
„Hoia kurssi, printsess!“
Capitaine tuli ta kõrvale, hääl hoiatavalt kõmisemas ja pannes oma parema käe naise rooli hoidvatele sõrmedele. Holly käsi võpatas, mehe haare tugevnes. Holly sundis end rahulikumalt hingama – mees ei saa tal pidevalt silma peal hoida ega ta järgmist sammu ette aimata. Küllap tal põgenemiseks mõni võimalus avaneb.
„Lükka vabakäik sisse ja jäta mootor käima,“ sõnas mees. „Siin on järsk liivamadalik.“
Nad liikusid ranniku poole. Vastu tulnud mees võttis vöörist kinni, samal ajal kui capitaine Holly seljakoti üle õla heitis. Naise laup tuikas sellest kohast, mis oli vastu meest põrganud. Capitaine astus vette ja sirutas käe. Holly ei teinud sellest välja, hüpates põlvini sooja vette, jalad peenesse liivakallakusse vajumas.
Capitaine rääkis lühidalt ja tungivalt. Holly kuulis sõna „Michael“. Paar ta kongikaaslast olid seda keelt kõnelnud. Kust nad pärit olidki? Ukrainast?
Holly pingutas, et end jalge all kõikuva paadita püsti hoida. Ta astus sammu, tundes, kuidas jalad olid vees rasked ja kohmakad, nagu oleks gravitatsioonijõud kahekordistunud ja hoopis küljelt tõmmanud. Sellisena ei saanud ta põgeneda. Ta süda kloppis. Nii palju siis esimesest plaanist. Kolm kuud tagasi oli ta ookeani lakkamatust liikumisest merehaigeks jäänud, olles nii palju aastaid vanglas veetnud, nüüd aga sai ta keha selle puudumisest hoopis šoki. Tore.
Capitaine lükkas täispuhutava paadi liivalt maha, samal ajal kui vastu tulnud mees sellesse hüppas ja tagurpidi käigu sisse pani. Üks vähem. Kui mootorimüra hajus, täitus õhk miljonite putukate ja kes teab veel kelle suminaga. Kas teda hakatakse siin kinni hoidma? Kindlasti mitte. See saar jäi tema ankrupaigast kõigest mõne miili kaugusele – ta mäletas, et GPS oli seda näidanud pika ja kitsa maaribana. Päästjad ei peaks kaugelt otsima. Roiete alla siginenud pinge hajus veidi. Võib-olla see polnudki nii asjatundlikult korraldatud operatsioon, hoolimata capitaine’i juhtivast olekust.
Mehe käsi haaras naise õlavarrest kinni, sundides teda edasi liikuma. Holly raputas end vabaks, kuid liiv tõusis ja langes ta all koos hoovusega ja ta koperdas. Mees haaras tal pihast, kahmas jalge alt ja tõstis sülle nagu lapse.
„Pane mind maha!“
„Nii saab kiiremini ja ma saan sul silma peal hoida.“
Maailm kõikus. Holly haaras mehel õlast kinni, surudes alla iiveldustunde. Mis valikut tal oli? Sellist meeltesegadust polnud ta tundnud isegi mitte pärast kõige pikemaid purjetamisreise teismelisena. Kuid pärast kuut aastat California vangla betoonil ja kuivanud maapinnal kõndimist polnud ta mõistus ehk võimeline enam nii kiiresti kohanema? Pealegi oli see esimene kord maapinnale astuda pärast seda, kui ta San Francisco rannikul jahi peale
