toidupakkidest ega tohtinud oma nägu kellelegi näidata. Ta oli seal oodanud pikki päevi, samal ajal kui pärijanna tegeles oma keskkonnaristiretkega – ohustatud Sumatra orangutanid, tõusev mereveetase, hävinevad korallrahud... Kui kaua läheb veel aega, enne kui Holly suudab taas maa peal kõndida? Kas selleks kulub tunde? Päevi?
Capitaine kohendas haaret ja tõmbas teda endale lähemale, üks käsi surumas ta reit, teine kindlalt ümber piha. Mehe soe ja maalähedane lõhn hõljus Holly ümber nagu tolmusele maapinnale langev vihm.
Vähemalt õnnestus tal näidata end abitu seltskonnatähena, ehkki tahtmatult. Tegelikult oligi parem oma jõudu säästa ja capitaine’i oma kurnata. Õhk oli isegi pimedal ajal liiga lämbe, et higi aurustuda saaks.
Kuival liival veepiiri lähedal ootas neid üks lühike ja kiitsakas mees, pea punasesse rätti mähitud. Selle mehe võinuks ta mõnel heal päeval maha võtta, isegi kui tal polnud mingit lootust spartalase vastu võidelda. Kuid täna ei olnud hea päev. Ja mehel oli automaat, mis oli peaaegu pool tema suurusest. Capitaine rääkis temaga samas keeles nagu enne. Mees pööras oma kilava tumeda pilgu Holly märjale T-särgile ja irvitas, pomisedes midagi. Capitaine nähvas mehele teravalt, kallutades naist veidi enda poole, et ta rinda varjata. Kas ta tegi seda Holly au kaitsmiseks või ta enda omaks kuulutamiseks? Igatahes see mõjus – mees tõstis oma pilgu ja vaatas irvitades hoopis Holly vangistajale otsa.
Nad sammusid mööda liivateed, mis viis läbi vihmametsa, capitaine’i samm oli pikk ja kindel, kui ta võnkuvale taskulambivalgusele järgnes. Putukad kriiskasid nagu maailma kõige suurem elektripuur, seda oli kõikjal kuulda. Kilomeetri jagu hiljem polnud capitaine naise kandmisest isegi mitte hingeldama hakanud. Ta silmade ümber olevad vaod reetsid sisemist pinget, kuid väliselt oli ta täpselt nii tugev, nagu paistis. Holly oli end vanglas vormis hoidnud lõputute ja mõttetute sörkimistiirude abil, kuid purjetamine oli nõudnud hoopis teistsugust jõudu. See oli treeninud ta käsi ja jalgu, mida ta polnud enam aastaid kestvaks jooksuks kasutanud. Mehe jaoks aga ei paistnud jooksmine, isegi kui Holly oleks maaga harjunud, mingit muret valmistavat. Ta leiab mõne teise võimaluse, kuidas satelliittelefoniga kahekesi segamatult aega veeta. Ka Superman pidi ju aeg-ajalt magama.
Või kas ikka pidi?
Tihe padrik muutus pikaks kitsaks lagendikuks. Kuuvalgus helkis väikeselt lennukilt vastu. Varjus ootas neid kellegi tume kuju. Holly pigistas huuled kokku, tundes soola maitset. Kui kaugele nad sellega lennata võiksid – Sumatrale, Timorisse, Borneosse, Austraaliasse? Otse Singapuri või Malaisiasse? Siin oli kümneid tuhandeid saari, miljoneid ruutkilomeetreid džunglit – isegi kui päästjad hakkaksid teda taga otsima, poleks neil võimalik jälgi leida. Pagan.
1 Merde – pask, prantsuse keeles. Tõlkija.
3. peatükk
Capitaine pani Holly kottide kõrvale maha. Maapind tõmbus kaldu ja naine vajus neljakäpukile. Vau. Nende saatja naeris. Capitaine haugatas käske ja mees kokutas midagi, hakates lennuki poole sörkima.
„Paari tunni pärast tunned end paremini, printsess.“
Holly veeretas end selili, haarates kõikuvast maapinnast kinni ja neelates sapivedelikku. „Sa ikka tead, et ma pole sinivereline, mis?“
Mees sammus kottide juurde ja tõmbas sealt midagi välja. „Tulevase Ameerika presidendi tütar? See on üsna sama, mis printsess, printsess.“
Täiesti mööda. Mees oli nüüd taas Kapten Rahulik – pinge ta näolt oli pühitud. Holly oleks pidanud ta paadist välja viskama, kui selleks võimalus oli.
„Kas tahad märjad riided kuivade vastu vahetada?“
Naine raputas pead. Niiskus kaitses teda kuumuse eest. Ja ta ei kavatsenud end mehe ees paljaks kiskuda.
Capitaine ulatas talle pikkade varrukatega kostüümi. „On aeg ülikond selga ajada.“
„Milleks mul seda veel vaja on?“
Mees viskas selle talle, tõmbas siis seljakotist välja naise jooksutossud ja pani need maha. „Peamiselt selleks, et sooja hoida. Nelja ja poole kilomeetri kõrgusel on külm. Ja seo oma tossupaelad korralikult kinni!“ Miks ta suunurk tuksatas, nagu varjaks ta midagi? „Kas sa saad selle ise selga aetud või vajad abi?“
„Ma saan hakkama.“ Holly napsas ülikonna. „Kuni ma ei pea püsti tõusma.“
Kostüüm oli piisavalt suur, sellesse oleks ka gorilla ära mahtunud. Holly tõmbas selle vingerdades selga, istudes maas, samal ajal kui mees endale teise kostüümi selga ajas, järgnesid rakmed. Kas nad kinnitavad end lennuki külge? Capitaine hüüdis midagi oma meeskonnale ja põlvitas siis naise kõrvale. „Ära oma ülikonna lukku veel kinni tõmba,“ sosistas ta.
Ta tõmbas Holly seljakoti lähemale ning sikutas oma õlalt köie ja rakme.
„Mind pole vaja kinni siduda,“ ütles Holly, lebades maas. „Ma ei jookse kusagile.“ Veel.
„Asi pole selles.“ Mees heitis pilgu lennuki poole ja neelatas, kõrisõlm liikumas. Oli see närvidest? „Tõuse istuli! Ole paigal ja ära tee piuksugi.“
Holly ajas end istuli, hingates pinnapealselt. Mees põlvitas ja libistas kätega mööda ta kaela ja õlgu alla, sikutades ülikonda. Holly nägu tardus. Mida paganat ta teha kavatses?
Capitaine sobras seljakotis ja tõmbas sealt midagi välja – naise kampsuni, milles oli näha sülearvutit ja satelliittelefoni. „Mul on vaja, et sa seda hoiaksid.“ Ta asetas need kindlalt naise rinnale, sidus ta õlgade ümber kaheksakujulise sõlme nagu kabuuri ja kinnitas tugevalt. Siis sikutas ta ülikonna uuesti üles ja tõmbas selle luku kurguni kinni. Tegutsedes kiiresti, torkas ta ka ülejäänud elektroonilised aparaadid naise taskutesse, pilk suunatud üle tolle õla sinna, kust kostis meeste hääli.
Kas ta ei tahtnud, et nad teaksid, mida ta tegi? Miks? Mul on vaja, et sa seda hoiaksid, oli ta öelnud. Nagu paluks teenet, nagu oleksid nad selles jamas koos. Ta tõmbas rakme naise jalgade alt läbi. Holly lasi tal end puusadest tõsta ning rakmed oma tagumiku alt üle selja ja piha vedada, keha puudutusest surisemas. Kui tobe. Tal oli komme valesid mehi vaadata. Nähtavasti polnud ta mõistus ja keha midagi õppinud sellest, kui Jasper oli ta üheksateistkümneaastaselt alla neelanud ja neli aastat hiljem uuesti välja sülitanud, otse föderaalagentide töökate käte vahele. Sa vandusid, et hoiad meestest eemale, mäletad?
Ta lasi capitaine’il end püsti tõmmata. Satelliittelefon oli tema käes, nüüd vajas ta vaid paari minutit, et see tööle saada ja sõnum saata. Mees kummardas, et rakmeid kohendada ja kinnitusi kontrollida.
„Ma ei mõista. Milleks need rakmed?“
„Ohutuse huvides.“ Mehe laup oli süvenenult kipras, samal ajal kui ta naise õlarihmu tugevalt sikutas.
Varjus oodanud mees lonkis nende juurde ja hakkas rääkima. Ta oli peaaegu sama suur kui capitaine ja kandis närust piloodimütsi. Capitaine vaatas korraks Hollyle otsa, pilk hoiatav, seejärel pööras ta end rahulikult ringi, võttis naise seljakoti ja kinnitas selle oma rinnale. Piloodimütsiga mees haaras sellest kinni ja ütles midagi teravalt. Capitaine kehitas õlgu ja pomises vastuseks, võttes koti rinnalt ja tõmmates luku lahti. Ta pakkus seda teisele mehele. Too sirutas käe ja tõmbas kotist välja šampoonipudeli, seejärel sobras põhjalikult, võttes välja rinnahoidja. Ta tõstis selle üles ja irvitas poolhambutult.
