see?
Ta pigistas silmad kinni, sundides end mõtlema, kuidas ta jahiga üle vee libiseb, nagu ta oli kujutlenud ka kõikidel lõpututel öödel vanglas, pöördudes tagasi oma elu kõige õnnelikumasse aega: nendesse kolme aastasse, mil ta oli Los Angelese purjetamiskoolis töötanud, teenides ausa tööga ära voodikoha ja võimaluse purjetada. Kuid siis oli ta armunud valesse mehesse ja mässinud end tolle pidevatesse pettustesse, et teenida ära tema armastus, raha ja ellujäämisvõimalus. Ja nii edasi.
Miski surus talle vastu rinda ja neid sikutati ülespoole. Oh jumal. Mis valesti läks? Holly avas oma silmad. Nende kohal oli punane langevari. Tuulevihin lakkas, nii et kuulda oli vaid tema hingeldamist. Nad jäid järsku rippuma, nagu oleks miski neid kinni hoidnud.
„Püha müristus,“ ütles Holly. Kas inimesed tõesti tegid seda lõbu pärast?
„Kuidas oli?“ Capitaine’i hääl kõlas aasivalt.
„Hirmutav, va jobu selline. Sa oleksid võinud mind hoiatada.“
„Ootusärevus teeb asja vaid hullemaks. Kas sa nüüd usaldad mind?“
„Veel vähem kui enne.“
„Tund aega tagasi arvasid sa ilmselt, et veel vähem pole võimalik.“
Kas sellest oli möödas ainult tund aega, kui nad paadilt olid lahkunud? Kui kaugele võis üks väikelennuk poole tunniga lennata? Lennukis ja pimeduses polnud tal nende asukohast aimugi. „Kus me oleme?“
„Ma ei saa seda sulle öelda.“
„Sest sa ei tea?“
„Oh, küll mina juba tean, mida teen.“
Kui teadiski, siis polnud ta selle üle rõõmus. Saared olid Holly jalge all laiali – tumedad laigud hõbeda keskel, kusagilt ei paistnud ühtki valgusallikat. Asustamata saared? Pagan. Mis veekoguga võis üldse tegemist olla – Andamani mere, India ookeani või Malacca väinaga? Maastik ei meenutanud midagi, mida ta kaardilt oli näinud. Holly hingas sisse. Selle peale torkas miski talle roietesse. GPS. See võis ta asukoha kindlaks määrata. Ta saaks satelliittelefoniga oma koordinaadid saata ja ajakirjandusega ähvardada, kui senaator teda ära ei päästa. Ta kiristas hambaid. Praegu aga mängib ta abitut ohvrit. Kui capitaine tahtis printsessi, siis seda pidi ta ka saama. Ent kohe, kui ta on valvsuse kaotanud, teeb Holly sääred.
Rafe sundis end ühtlaselt hingama, vabanemaks adrenaliinist, mis tekkis vabalangemisel kiirusega 200 km/h, ja pööras nii, et tuul nad loode poole kannaks. Kui nad veel üheksakümmend meetrit on langenud, juhivad õhuvoolud nad loode suunas. Tema koordinaadid olid olnud täpsed, kuid Penipuani saar oli kõigest kaheteist ruutkilomeetri suurune ja selle kõige avaram lage plats oli väiksem kui jalgpalliväljak. Kui ta koordinaate õigesti ei lugenud, võivad nad puu otsas või, veel hullem, ookeanis lõpetada. Vähemalt polnud seal mõnda mässulist, kes AK-47ga sihiks, nagu juhtus viimane kord, kui ta taevast alla oli langenud. Täna öösel oli tal märksa meeldivam seltskond.
Pärijanna pani oma kinnastatud käed juba kolmandat korda roiete juurde.
„Kas kommunikatsioonivahendid on paigalt libisenud?“ küsis mees.
„Arvestades seda, kuidas sa nad kinnitasid? Vaevalt küll.“
Mees kergitas kulme. Laura tuli olukorraga üllatavalt hästi toime. Rafe oli olnud valmis naist oimetuks lööma, kui too oleks langevarjuhüppe pärast endast välja läinud, kuid naine oli palju vintskem, kui ta oli oodanud, lisaks sellele veel huumorimeelega. Seda võis vaja minna, kui oli tarvis nädal aega koos temaga veeta.
Ja tema jällegi ei tohtinud valvsust kaotada. Naine polnud nii lihtne saak, nagu ta oli arvanud, ja kuna Michaeli ja Urieli enam polnud, siis jäi röövitu ainult Rafe vastutusele. Naine pööras pead ja kuuvalgus kumas ta põsel, mis oli sile nagu satiin. Karm ja ilus. Rafe krimpsutas nägu. Tu agis sans passion et sans haine. Tegutseda tuleb kiretult ja vihata. Ta oli seda endale üheksateistkümne leegionis oldud aasta jooksul iga päev korrutanud, ent kunagi varem polnud see teda nii tugevalt kõnetanud nagu nüüd. Ta pidi oma viha Gabrieli vastu ja hirmu Theo pärast kõrvale jätma ning pärijannat lugupidavalt kohtlema. Naine oli vang, mitte keegi, keda endale ihata. Ta pidi oma missiooni eesmärgile kindlaks jääma: päästa oma poeg.
Rafe kortsutas kulmu. Leegionäri aukoodeks siin ei kehtinud. Kui tema commandant sellest haisu ninna saaks, kaotaks ta oma töö ja lendaks Prantsusmaal vangi kiiremini, kui jõuaks öelda: „Honneur et Fidélité2. “ Väljaheidetu väljaheidetute armees. Komandant oli niigi kahtlustavaks muutunud, kui Rafe oli öelnud, et lahkub lähedase surma tõttu. Keda üks leskmees, orb ja üksik hunt leinab? Kuid Rafe oli juba nii kaua aega aukoodeksiga seotud, olles enne palju aastaid ilma selleta elanud, et ei saanud seda nüüd niisama lihtsalt kõrvale heita, millised tingimused ka polnud.
Ta arvutas vaistlikult välja maa kauguse ja selleni jõudmise aja.
„Kui me maale jõuame, tõsta jalad põlvest kergelt kõverdatuna otse enda ette ja lase minul ülejäänud töö ära teha. Sinu jaoks on see nagu tugitoolile heitmine.“
„Kas me läheme sinna?“
Rafe vaatas naise poolt osutatud tumedat ovaalset maad nende all. Tuul muutus iga langetud meetriga soojemaks. Kõrguses valitsenud jahedus oli olnud leevenduseks pärast päevade pikkust lämmatavat palavust. „Just sinna.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
