kallitele inimestele, et nende poeg on mõrvatud?“
„Ta tahaks, et sina seda teeksid.“
„Sul on vist õigus. Vaatan, kas politsei lubab mul minna.“
„Mida me temata peale hakkame, Nick?“ Naine esitas küsimuse, mille üle Nick oli juba pead murdnud. „Ma ei kujuta maailma ega elu temata ette.“
„Mina ka mitte,“ sõnas Nick, teades, et elu saab olema sootuks teistsugune, kui John O’Connor pole enam selle keskpunktiks.
„Ta on tõesti surnud?“ küsis Christina, nagu üritades end veenda, et see pole julm nali. „Keegi tappis ta?“
„Jah.“
Uurija, seersant Sam Holland silus ülemuse kabineti ukse ees oma helepruune juukseid, mis olid tal töö ajaks klambriga kinnitatud, näpistas põski, mis polnud mitu nädalat päikesevalgust näinud, ja kohendas halli jakki punase drapeeritud kaelusega topi peal.
Ta tõmbas sügavalt hinge, et rahustada oma närve ja alatasa endast märku andvat magu, lükkas ukse lahti ja astus sisse. Ülem Farnsworthi sekretär tervitas teda naeratades. „Minge sisse, seersant Holland. Ta ootab teid.“
Suurepärane, mõtles Sam jõuetult naeratades edasi minnes. Ta sundis näo ilmetuks ja astus sisse, et mitte anda järele tungile jalga lasta.
„Seersant.“ Ülem, keda Sam oli kunagi kutsunud onu Joe’ks, tõusis ja tuli ümber suure laua teda tugeva käepigistusega tervitama. Mehe hallide silmade pilk libises temast murelikult ja osavõtlikult üle ning see oli pärast „vahejuhtumit“ uudne. Samile ei meeldinud see sugugi. „Sa näed hea välja.“
„Tunnen end hästi.“
„Tore kuulda.“ Ülem viitas toolile. „Kohvi?“
„Tänan, ei.“
Mees kallas endale jooki ja heitis pilgu üle õla. „Ma olen sinu pärast mures, Sam.“
„Palun vabandust, et teile muret tegin ja jaoskonda häbistasin.“ See oli esimene kord, kui Sam sai ülemusega silmast silma rääkida pärast kuupikkust sundpuhkust, mille vältel ta oli seda lauset korduvalt harjutanud. Ta arvas, et ütles seda veenva siirusega.
„Sam,“ ohkas Farnsworth, istus tema vastu ja võttis kruusi pihkude vahele. „Sa pole millegagi ei ennast ega jaoskonda häbistanud. Kõik eksivad.“
„Aga alati pole selle tagajärjeks lapse surm, ülem.“
Mees silmitses teda pikalt ja pingsalt, nagu jõuaks mingile otsusele. „Senaator John O’Connor leiti täna hommikul oma korterist mõrvatuna.“
„Jeesus,“ ahmis Sam õhku. „Kuidas?“
„Ma ei tea kõiki üksikasju, aga seni kuuldu põhjal tundub, et tal oli üks teatud kehaosa küljest lõigatud ja nuga kaela löödud. Tema personaliülem leidis ta.“
„Nick,“ ütles Sam vaikselt.
„Kuidas, palun?“
„Nick Cappuano on O’Connori personaliülem.“
„Sa tunned teda?“
„Tundsin. Kunagi ammu,“ lisas naine, hämmeldunud ja häiritud, et mehele mõtlemine talle niimoodi mõjus, et mehe nime lausumine tal ikka veel südame kiiremini põksuma pani.
„Ma määran selle juhtumi sulle.“
Üllatunud, et teda saadetakse nii jõuliselt tagasi välitööle, mida Sam oli naasmisest saadik oodanud, küsis ta tahtmatult: „Miks mina?“
„Sest sa vajad seda, mina samuti. Me mõlemad vajame võitu.“
Ajakirjandus oli Farnsworthi, Sami ja jaoskonda halastamatult kritiseerinud, ent kuuldes meest seda tunnistamas, oli Samil ikkagi valus. Tema isa oli aastaid koos Farnsworthiga töötanud ja ilmselt tänu sellele tal üldse veel töökoht oli. „On see test? Uuri välja, kes tappis senaatori, ja eelmised patud antakse andeks?“
Ülem pani kruusi lauale ja nõjatus ettepoole, küünarnukid põlvedel. „Ainsana pead endale andestama sina ise, Sam.“
Olles vihane mehe vaiksete sõnade tekitatud emotsioonidetulvast, Sam köhatas ja tõusis. „Kus O’Connor elab?“
„Watergate’is. Kaks patrullpolitseinikku on juba seal. Kriminalistid on teel.“ Farnsworth ulatas talle paberitüki aadressiga. „Ma ei pea sulle ütlema, et sellega tuleb tegelda äärmiselt diskreetselt.“
Ta ei pidanud ütlema ka seda, et see oli Sami ainus võimalus end lunastada.
„Kas FBI seda juhtumit endale ei taha?“
„Võimalik, aga neil pole siin volitusi, ja nad teavad seda. Nad hakkavad mulle nagunii pinda käima, nii et sina raporteerid otse mulle. Kui sina midagi teada saad, tahan mina seda kümme minutit hiljem teada. Räägin ise Stahliga,“ lisas mees, pidades silmas leitnanti, kellele Sam tavaliselt aru andis.
„Ma ei vea teid alt,“ ütles Sam ukse poole suundudes.
„Sa pole mind kunagi alt vedanud.“
Naine pani käe ukselingile ja pöördus tagasi vaatama. „Kas sa ütled seda kui politseiülem või kui minu onu Joe?“
Mees naeratas kergelt, ent siiralt. „Mõlemad.“
Kaks
Politseinike valvsa pilgu all diivanil istudes käis läbi Nicki pea meeletu hulk küsimusi, millega oli vaja tegelda, meenus inimesi, kellele oli vaja helistada. Tema mobiil helises lakkamatult, aga ta eiras seda, kui oli otsustanud, et ei räägi mitte kellegagi enne, kui on kohtunud Johni vanematega. Kitsastest oludest pärit, stipendiumi toel õppiv tudeng, kelle John peaaegu kahekümne aasta eest Harvardist nädalavahetuseks koju kaasa tõi, hakkas tema vanematele kohe meeldima ja nad olid võtnud ta oma perekonda vastu. Nick võlgnes neile nii palju, järelikult pidi just tema olema vajadusel see, kes teatab neile nende poja surmast.
Ta tõmbas käega läbi juuste. „Kui kaua veel?“
„Uurijad on teel.“
Kümme minutit hiljem kuulis Nick naist enne, kui teda nägi. Uurijate sisenemisele korterisse eelnes melu ja energialaeng. Nick summutas oige. Kas sellest ei piisanud, et tema sõber ja ülemus oli tapetud? Ta pidi lisaks ka selle naisega maid jagama! Kas siinkandis polnud tuhandeid politseinikke? Kas Sam oli tõesti ainsana vaba?
Sam astus korterisse ning temast õhkus kamandamisvalmidust ja pädevust. Hiljutiste probleemide valguses oli Nickil raske uskuda, et naisel neid omadusi veel jagus. „Tõmmake üle ukse politseilint,“ kamandas Sam üht patrullpolitseinikku. „Hakake kirja panema, kes mis kell siia jõudis. Mitte keegi ei tule ega lähe minu loata, on selge?“
„Selge. Patrullseersant on koos ülema asetäitja Conklini ja uurija kapten Malone’iga teel.“
„Andke teada, kui nad kohale jõuavad.“ Sam ei heitnud Nicki suunas ainsatki pilku ja Nick
