sõbrad külas, mängisime bridži ja läksime üheteistkümne paiku magama.“
Naine paistis rahule jäävat ja pöördus Terry poole. „Härra O’Connor?“
„Olin koos... sõbraga.“
Terry liiderdamine oli väljunud igasuguse kontrolli alt pärast seda, kui ta mõni nädal enne senatisse kandideerimise avalikustamist purjuspäi autojuhtimisega vahele jäi, mis nullis tema poliitilised püüdlused. Grahamil hakkas paha, mõeldes, et Terry polnud neljakümne kahesena perekonna loomisele lähemal kui kahekümne kahesena.
„Mul on vaja nime ja telefoninumbrit,“ ütles uurija.
Terry põsed värvusid erkpunaseiks ja Graham teadis, mis edasi tuleb. „Ma... ee...“
„Ta ei tea tema nime,“ vastas Graham, heites pojale põlastava pilgu.
„Võin välja uurida,“ lisas Terry kähku.
„See oleks hea,“ tähendas uurija.
„See pole ju juhus, et see juhtus hääletamise eelõhtul?“ küsis Graham.
„Me ei välista midagi,“ lausus uurija.
„Kontrollige vähemuse liidrit Stenhouse’i,“ sõnas Graham. „Ta vihkab mind ja kadestab mu poja iga edusammu.“
„Miks ta teid vihkab?“ küsis Sam.
„Nad olid aastakümneid vihased rivaalid,“ selgitas Nick. „Stenhouse on teinud kõik endast oleneva immigratsioonieelnõu nurjamiseks, aga see oleks ikkagi läbi läinud.“
„Uurige teda hoolega,“ ütles Graham, rind vihast pingul ja hääl murdumas. „Ta on kõigeks võimeline. Minult poja võtmine pakuks talle suurimat rõõmu.“
„Kas te oskate veel kedagi kahtlustada?“ küsis Sam. „Kedagi, kes võis teie pojaga ametialaselt või isiklikul pinnal konfliktis olla?“
Graham raputas pead. „Kõik armastasid Johni, aga ma mõtlen sellele ja annan teada, kui midagi meenub.“
Nick astus tema poole, et teda emmata.
Graham põimis käed ümber noore mehe, keda ta armastas nagu lihast poega. „Uuri välja, kes seda tegi, Nick. Uuri välja.“
„Teen seda. Ma luban.“
Kui Nick ja Sam eemaldusid, pani Graham tähele, et tema poja parima sõbra ja usaldusväärse abilise õlad on kühmus. Ta ütles Terryle: „Hangi oma lipaka nimi, ja kohe. Ära enne seda siia oma nägu näita.“
„Just nii, söör.“
Tagasiteel Washingtoni kontrollis Nick oma mobiili ja luges läbi kontorist saadetud avalduse.
Teatame suure kurbusega, et meie kolleeg ja sõber senaator John Thomas O’Connor, Virginia demokraat, leiti hommikul oma Washingtoni kodust mõrvatuna. Kui senaator O’Connor tööle ei ilmunud, läks tema personaliülem Nicholas Cappuano teda tema koju otsima. Härra Cappuano leidis eest surnud senaatori. Metropolitani politsei palvel ei saa me senaatori surma asjaolusid avaldada, ent me aitame juurdlusele igati kaasa. Edaspidi saab juurdluse kohta infot politseilt.
Meie missiooniks on kindlustada, et märgiline immigratsioonieelnõu, millega senaator O’Connor nii palju vaeva nägi, jõuaks Senati ette ning jätkame tema tööd laste, perekondade ja vanurite nimel.
Meie palved ja mõtted on senaatori vanemate, senaator ja proua Graham O’Connori, venna Terry, õe Lizbethi, õemehe Royce’i, õetütre Emma ja õepoja Adamiga. Matuste kohta veel infot ei ole, aga see selgub mõne päeva jooksul. Palume teil austada O’Connorite perekonna privaatsust sel raskel ajal.
Nick noogutas heakskiitvalt ja luges teksti uuesti läbi, pöördudes siis Sami poole. „Kas ma tohin selle sulle ette lugeda?“
„Muidugi.“ Naine kuulas hoolega, kui Nick luges. „Tundub, et kõigele on mõeldud.“
„Kas lause juurdluse kohta sobis?“
„Jah.“
Nick helistas Christinale. „Tere. Võite avalduse ajakirjandusele edastada.“
Christina vastas sügava valuliku ohkega. „See teeb asja ametlikuks.“
„Ütle Trevorile, et ta loeks selle läbi ja saadaks edasi. Küsimusi esitamata.“
„Selge.“
„Te olite tublid. Tänan.“
„See oli minu jaoks kõige raskem asi üldse,“ sõnas Christina karedal häälel.
„Kahtlemata.“
„Kuidas tema vanematega läks?“
„Kohutavalt.“
„Sama siin töötajatega. See mõjub inimestele väga hullusti.“
„Olen teel tagasi. Jõuan varsti.“
„Me ootame.“
Nick lõpetas kõne.
„On kõik korras?“ küsis Sam.
„Jah,“ vastas Nick jäigalt, ikka vihane, et naine oli kohe O’Connorite alibite kohta küsinud.
„Ma tegin oma tööd.“
„Su töö on nõme.“
„Jah, tihti küll.“
„Kas sa oled harjunud inimestele teatama, et nende lähedane on surnud?“
„Ei, ja ma loodan, et seda ei juhtu ka.“
Meeletu väsimus hakkas endast tunda andma ja Nick toetas pea istme peatoele. „Tänan, et sa minu eest selle teatavaks tegid. Ma ei suutnud.“
Sam vaatas tema poole. „Sa oskasid nendega ümber käia.“
Üllatunud ootamatust komplimendist, sundis Nick end naeratama. „See oli esmakordne olukord.“
„Sa oled nendega lähedane.“
„Nad on mu perekond.“
„Mida sinu enda perekond sellest arvab?“
Esimest korda kohtudes polnud neil aega olnud elulugusid võrrelda, sest nad tegelesid pigem teineteiselt riiete seljast kiskumisega. „Mul pole perekonda. Mu vanemad käisid minu sündides alles keskkoolis ja mind kasvatas vanaema. Ta suri mõni aasta tagasi.“
„Aga su vanemad?“
„Nad virvendasid minu elus aeg-ajalt, kui ma laps olin.“
„Aga nüüd?“
„Mõtleme veidi. Ema on kolmandat korda abielus ja elas Clevelandis, kui ma temast paar aastat tagasi viimati
