Rahvavanema lapsed. Hindrek Rikand
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Rahvavanema lapsed - Hindrek Rikand страница
RAHVAVANEMA LAPSED
Ammu-ammu, kui Eestis veel omad rahvavanemad valitsesid, elas ja oli Ugandis vanem Viljo. Taara tahtel kaotas ta surma läbi oma veel noore ja nägusa naise, kes talle seitse väetit vaeslast järele jättis. Orbudele uut ema koju tuua tahtes kosis vanem Viljo leinaaja möödumisel teise nooriku, kelle kodu oli Viljo elukohast seitsme penikoorma kaugusel.
Toredad pulmad tegi vanem Viljo, päratu hulk pidulisi oli kogu Ugandist kutsutud. Ei puudunud peol ka naabermaakondade vanemad.
Suures peorongis väledail ratsudel olid pulmalised kihutanud mõrsjakoju, kus nädal aega lõbusasti pidutseda taheti. Kodukülla oli ainult väike osa mehi jäänud elanikkude ja vara kaitsejaiks ning hädalisemate tööde toimetajaiks.
Küll oli ilu, küll oli rõõmu mõrsjakodus, aga kõige rõõmsam oli vanem Viljo ise. Oli ta ju endale noorikut viimas, uut ema oma seitsmele pojale, kes koju olid jäetud teenijate talitada, vanaeitede ehtida.
Aga juba oli kodus suur õnnetus juhtunud. Tige nõiamoor Vedima kaugel teises kuningriigis oli ammu hetke oodanud, mil vanem Viljo lapsi ära saaks varastada. Ta tahtis nimelt seitsme kuningriigi nõiaks saada, pidi selleks aga endale ühe kuninga seitsme poja südameist nõiajoogi keetma. Aga polnud kerge selleks võimalust hankida. Kuningaid, kellel seitse poega, pole ju tihti leida. Tollest saadik, kui Ugandi vanemal Viljol juba kuus poega oli sündinud, polnud auahne nõiamoor enam rahulikult magadagi saanud: ühtelugu lõdises ta ootuses ja hirmus, kas sünnib Viljole järgmise lapsena poeg või tütar. Kolm korda päevas keetis ta nõiarohte, et nende aurust vastust otsida, kas on Viljost vanemal jälle peenikest peret juurde siginud ja kes nimelt, kas poeg või — või… uih, va moori käedki tõmbusid tigedusest rusikasse, kui ta mõtles, et Viljol tütar võiks sündida, ja hambaid kiristades võttis ta kindlasti ette säärasel korral sellele katku kallale saata.
Heakene küll, ootas va nõiamoor, nii et nina tilkus, ja keetis oma rohte. Ning muutus päev-päevalt aina tigedamaks. Oli ta küll ennemgi oma käitumises nõid mis nõid olnud, nüüd aga läks ta kõigile otse väljakannatamatuks. Isegi oma varavedajate — puukide ehk krattide vastu. Küll ta peksis neid roobiga, küll näljutas neid, et kas või toss välja. Kolkimisega võisid kratid veel leppida: vanust luuakontsudest, rattarummudest ja muist sääraseist ilusaist asjust meisterdatud keredele hoobid ju kesteab kui palju ei tähendanud, aga näljutamist, ehehhee! — seda ei tohi olla! Juba hakkasid moori krattidest sulased ninu ikka sagedamini kokku pistma, juba haudusid nad plaani, kuidas oma perenaist surnuks kägistada, kui see korraga ühel ilusal päeval rõõmust kilkama lõi ja nagu jabur oma nõiaköögis ringi hilpama hakkas.
„Kiuhka-riuhka!“ kilkas ta ümber tossava katla keereldes, „kiuhka-riuhka! Ugandi kuningal on jälle poeg! Ii-ha-haa! Nüüd tuleb meil pidu! Saan seitsme kuningriigi nõiaks! Ii-ha-haa! Kiuhka-riuhka, kääks-prääks-tsäuhh!“
Rõõmu pärast lõi moor sihukest kepsu, et ta luised sääred vastu katlaid-tünne kolksisid ja kondised käed pikaküüneliste sõrmedega õhus tirilitti lõid. „Ii-ha-haa! Kiuhka-riuhka, kääks-prääks-tsäuhh!“
Esimese rõõmutuhina vaibudes hakkas nõid plaanitsema, kuidas vanem Viljo seitset poega elusalt kätte saada ja ära tuua. Küll ta mõtles ja haudus, mõtles ja haudus, aga ei suutnud midagi välja mõelda. „Ega paremat saa, kui vaja valvata, mil Viljo sõjakäigule siirdub,“ otsustas ta viimaks.
Heakene küll. Keetis jälle va moor oma mürgirohte, sõnus lausumisi ja vahtis, mis kollane aur ja sinine suits talle kuulutavad. Kuni ta ühel hommikul nagu nõelatult püsti kargas. „Kiuhka-riuhka, ii-ha-haa! Ugandi kuningas sõidab kosja! Õõ-hõ-hõõ! See on alles rõõm! Kotkas lendab võõrsile, jätab pesa ula. Õõh-hõh-hõh! Nüüd poistele järele! Ii-ha-haa, mök-mök-mök! Nii jah, nii jah, sõber Viljoke! Küll sa veel teed silmad kord koju jõudes. Ii-ha-haa! Nüüd aga teele! Kääks-prääks-tsäuhh!“
Te muidugi teate, kuidas nõiamoorid reisivad. Ratsukil vana luua selga, läbi korstna välja ning siis üle majade, metsade ja mägede, kuhu aga soov käib. Ehk aga haiseva habemik-soku turjale ja siis taretaguselt sõnnikuhunnikult tuisates pilvedesse. Aga need abinõud kõlbavad ainult öösiti; päeval ei saa isegi nõiad nii lihtsalt reisida. Siis tormavad nad tuulispea keerises, kuhu vaja. Meie nõiamoor oli selleks endale ehtsa tuuslarimantli meisterdanud. See oli üleni ussinahkadest tehtud, enesetapjate sooltest keerutatud paeltega kokku õmmeldud ning äärte, käiste ja krae küljes tolknevate konnakoibadega palistatud. Selle toreduse haaras nõid selga, ruttas õue ning hakkas seal end ringi keerutama, nii et mantli hõlmad aina lipendasid. Ise vihistas seejuures läbi rehapiitaoliste hammaste:
Uhuu, vahuu! Säärsõõri, marulõõri, Nõgesnõela, tolmusõela, Tantsi ringi, hirmuta hingi, Lennuta liiva, katuseid hiiva, Kergita kive, hävita hüve, Kanna mind keerul Ugandisse! Virr-vurr, sirr-surr, Keerle kui kojuse koivaluu! Uhuu, vahuu, Sihuu, pihuu, Huhuu-uu-uu! |
Ning juba ta läkski, tuulispea keerisest kantuna. Liiv lendas, vesi vahutas, metsad möirgasid tema neist üle kihutades. Isegi katused ägasid, kui ta neist õletuuste välja kiskus ja teisi turri tuuseldas. Nõiamoori nägu tõmbus heameelest irevile, kui ta nägi, kuidas inimesed tema teele sattunult tuge otsides ükskõik kust kinni haarata katsusid või aga pikali maha viskusid, et end tema märatsevast ratsust, tuulispeast, mitte kaasa lasta kiskuda.
„Ii-ha-haa, õh-õh-õh, uhuu, vahuu!“ naeris ta tigeda rõõmuga, „oodake aga, kuni ma seitsme kuningriigi nõiaks saan, siis peavad mu jälgedes aina varemed ja risu-rämps lamama. Katused, häh, need lennutan ma siis nagu kuusekoored poole penikoorma kaugusele. Vaat siis te alles näete väge, mis ikka vägi on! Ii-ha-haa, õh-õh-õh. Oodake aga oodake! Kääks-prääks-tsäuhh!“
Eesti piiridesse jõudnult otsis ta endale metsa- ja muid kõrvalisi kohti teeks. „Eestlased, ninatargad, oskavad tuulispeas sõitjaile ohtlikuks saada,“ siunas ta. „Paiskab oma pussi otse keerise südamesse ja võib sind haavata või koguni — võtaks neid tühi! — surmata. Liiga targad on nad, maidad!“
Tee oli nii pikk, et kuigi nõid tuulispeaga lendas, tal kogu päev ja pool ööd rutata tuli, enne kui Ugandi vanema talu piirile jõudis. Seal saatis ta oma mantli tuulispeana koju lendama ning hiilis ise koiduvalgel tallu, nõidus vanemad inimesed kolmepäevasesse unne, sidus Viljo kuus vanemat poega köitega üksteise külge, ajas nad õue ja muutis seal suuremad poisikesed hobusteks, väiksemad aga sälgudeks ja varssadeks. Need väravaposti külge sidunud, siirdus nõid uuesti majja. Ta tahtis kahe pika sõidu vahel keret kinnitada ja tegi seda nüüd üpris põhjalikult. Ta pillerkaaritas piimapüttide ja kolistas koorekirnude kallal, mugis magusaid mesikärgi ning pugis pekipirukaid, nii et küll sai.
Seni aga seisid ratsudeks nõiutud poisikesed väravaposti külge seotuina meeleheitel värisedes ja kurvalt päid longutades. Hirm tundmata tuleviku eest valdas neid. Mida tahab see nõiamoor neist? Mida kavatseb ta teha?
Äkki lendas väike putukake vanima ratsu — Sulevist-pojakese kõrva juurde. See oli lepatriinu, kellel tol korral veel värvitu hahk kuub oli. Laskunud Sulevi kõrva juurde, väike lennumeister pinises:
„Pane hästi tähele, mis ma sulle ütlen. Nõid tahab teiega oma koju kihutada. See on siit väga kaugel. Kui ta teiega sinna peaks jõudma, olete kadunud, sest ta kavatseb teid tappa, et teie südameid kätte saada. Lendan kohe su isale sõna viima, et ta teid päästma ruttaks. Aga ta ei jõuaks teile järele, isegi kui tal ka kaks korda kiiremad ratsud oleksid, kui teie praegu olete.