Küllap püüame teda sellepärast vältida kõneainena. Ka surija saadetakse enamasti kodust välja, elavatest eemale, ja tema kirstupanek toimub kuskil funerariumi suurte rõõmsalt ja heledalt valgustatud lillepuhmaste keskel, mis peavad lahkunu ärasaatjaile looma illusiooni, et siin ei toimu õieti midagi erakordset, mille üle tasuks hakata pead murdma.
Ometi hiilib surm meie ümber pidevalt iga päev: tänavaliikluses, raadioteadetes, telesaadetes, meie unetute ööde fantasmides, kuigi me teeme näo, nagu me ei tunneks teda.
Kui kuulus Curé d’Ars, Arsi linnakese 19. sajandi püha preester ütleks sulle ühel ilusal päeval, nagu ta seda ütles ühele võõrale noormehele: „Hea sõber, pihi nüüd oma patud, sul ei jää enam kaua aega elada!”, mida sa talle siis vastaksid? Tunnen inimesi, kes annaksid talle sellise häbematuse eest vastu kõrvu! Ja ometi …
„Veel viis aastat … kümme aastat … kolmkümmend aastat,” tuletas kunagi meie koguduse preester kantslist meelde, „ja teie ei istu enam siin, selle kiriku võlvide all. Varsti oleme me kõik kadunud, ühed varem, teised hiljem.”
Selline vaade tulevikule, kus meil pole enam kohta, paneb pea pööritama.
Õhtu on läinud äkki päris jahedaks. Või ajavad need read, mida ma siin kirjutan, külmavärinad selga?
Aga nii see siiski ei tohi jääda. Raputa end ärkvele! Tõelus on ikkagi hoopis teistsugune kui meie pinnapealsed vaatlused ja pealiskaudsed arusaamad. Ka Jeesuse surm oli jube, veel palju õudsem kui tavalise inimese lõpp. Aga surnuist ülestõusnu keha sai uuesti puhtaks ja terveks, ja jumalik jõud, mis seda hingestas, laskis teda kõndida läbi suletud uste … Jumal ise näitas, mis surmast võib välja tulla.
Neile, kes elavad teadlikult Jumala läheduses, paistab surm üsna erinev sellest, mida me tavaliselt tunnetame.
Lísieux’ püha Thérèse suri 24-aastasena. Ta oli õnnelik teadmises, et surma värava kaudu võib ta „astuda ellu”. Tema kirjutistest selgub, et mõni suremine kloostris võib kujuneda rõõmsaks sündmuseks tervele kogukonnale. Thérèse oli vaimustatud, kui ta nägi oma sõpru Igaviku lävel. Ühe nunna surma puhul, keda ta eriti armastas, kirjutab ta: „See oli esimene kord, kui ma üht suremist pealt nägin. See vaatepilt oli hurmav!”
Selline tunnistus tõestab, et üleminek ühelt kaldalt teisele võib saada positiivse värvingu ja mõjuda isegi julgustavalt. Ilma surmaõuduste lisanditeta. Suremine toimub ju Jumala juuresolekul ja ajaloost on teada, et Jumal võib teha suremise kergeks, isegi kurjategijaile, kes oma elu eksimusi kahetsevad.
Niisiis on tõsi, et surmas, nagu ka elus, on kõik võimalik. Ja et surm on nagu vili, mis on juba pikemat aega kasvanud ja küpsenud elu oksa küljes. Ja et ta kannab elatud elu võrratult värsket lõhna kuni hauani.
Teadlaste uurimused näitavad, et inimesed ei ole kõik ühesugused. Immunokeemia on juba selgeks teinud, et elusolendi eripära, individuaalsus ja unikaalsus moodustavad ühe olulise seaduse bioloogias.
Kui me ei ole bioloogiliselt ühesugused, kui me erineme ka moraalselt ja vaimselt, miks peaks siis surm olema nii-öelda seeriaprodukt?
Rainer Maria Rilke intuitsioon viib poeedi samale mõttele:
Oh Issand, anna igaühele tema enda surm,
anna igaühele surm, mis on sündinud tema enda elust,
kus ta koges armastust ja häda…
Mina arvan, et „enda” surm tuleb niikuinii, et seda ei olegi tarvis Jumalalt välja paluda.
See järeldus võib teha rahutuks, sest ta ennustab meile fantastilist, ettekujutamatut elamust. Kuid samas paistab ta ka rahustav ning julgustav, sest ta lubab kindlalt loota, et Jumala abiga suudame ka meie surmapimedusest võidukalt läbi trügida, ükskõik, millises vormis ta esineb või kui tihe ta tundub.
Kui seda pimedust üldse olemas on!
Sõpru-abilisi teiselt kaldalt
Kirik õpetab, et elavad ja surnud kuuluvad kokku. Need, kes oma maise elu jooksul on jõudnud Jumalani, moodustavad pühade kogukonna ja nende auks seisab kalendris Kõikide Pühade Päev, 1. november. Neid tohime oma hädades appi hüüda, ja see tähendab, et nad saavad meile appi tulla. Nad ei maga surmaund, vaid tegutsevad. Nende teened ning eestpalved mõjustavad maapealsete sündmuste arengut. Energia, mida nad Jumalast ammutavad, ei mahu meie dimensioonidesse. Nyssa püha Gregorius kirjutab, et „see, kes tõuseb (Taevasse), ei jää kunagi seisma. Ta läheb algusest algusesse, ja ikka suurenevate hüvede algus ei lõpe kunagi.” Pole siis imestada, et ka nende suhtlemine elavatega võib olla haruldaselt intensiivne.
Maximilian Kolbe oli veendunud, et „pärast surma alles oleme aktiivsed”. Ja ometi oli see poola frantsisklane juba oma maise elu ajal ülimalt agar ja teokas. Ta kirjutas artikleid, organiseeris trükikodasid, tegi mitmesugust misjonitööd. Nüüd ta siis teeb veelgi rohkem, kuigi meie ajakirjandus ei pääse seda jälgima ega fotograafid pildistama.
Lisieux’ püha Thérèse, kes unistas misjoniretkedest kõigisse maailma nurkadesse, teatas juba tükk aega enne surma, et ta kavatseb kasutada oma taevast elu selleks, et „teha head maa peal”. Ja tema abi elavaile on kogenud paljud, kes seda haruldast naist armastavad.
Ühes prantsuse ajakirjas oli ära toodud lugu kuskilt Põhja-Aafrikast, kus keegi oli sattunud suurde segadusse oma pangakontoga. Nõuti äkki mitmesuguseid pabereid, mida ei olnud kerge muretseda. Õnnetu kontoomanik tuhnis oma dokumentides ja hüüdis oma lemmikpühakut appi. Kui ta paar päeva hiljem panka läks, ütles ametnik:
„Eile käis siin üks nunnariides naisterahvas, tema esitas Teie jaoks kõik puuduvad andmed. Nii et nüüd on asi korras.“
Ametniku kirjelduse järgi ei saanud nunnariides naisterahvas olla keegi muu kui Thérèse ise.
Pühakud vastavad meie palvele, aga nad võivad ka enda algatusel midagi ette võtta.
Kord kutsus mind üks Pariisi sõbratar kaasa paaripäevasele autosõidule Põhja-Hispaaniasse. Enne tagasitulekut peatusime veel Baskimaal. Ühel hommikul, kui ma oma kohvreid pakkisin, sõitis sõber veel korraks mere äärde. Lõunaks oli ta jälle tagasi ja teatas vaimustusega: „Avastasin ühe haruldase vaate merele. Oi, seda pead sa nägema!”
Tegime kiiruga paar võileiba ja istusime autosse. Kümmekond kilomeetrit eemal oli tee suletud. Tõke ees! Ometi oli sõber siit alles tunni aja eest läbi sõitnud! Siis ei olnud ühtegi töölist ega ühtegi masinat märgata. Nüüd ka ei olnud. Ainult lage väli. Nagu enne.
Ei jäänud muud üle kui põigata ainsale võimalikule kõrvalteele.
Olime sõitnud paar minutit, kui teeveerele ilmus plakat: Loyola 1 km.
Kumbki meist ei teadnud, et jesuiitide ordu asutaja oli sündinud selles maakonnas. Läksime siis Loyolasse ja olime Ignatiuse külalised terve pärastlõuna.
Kummaline lugu. Oli see tema ise, kes pani meie tee kinni ja juhatas meid oma lossi?
Ignatiuse isik ei olnud mind kunagi eriti huvitanud. Teadsin küll, et mõningates ringkondades oli tal vastik fanaatiku kuulsus, aga ka see ei erutanud mu kujutlust. Minu tähelepanu suundus tema julgetele õpilastele, kes püüdsid Lõuna-Ameerika pärisrahvaid kaitsta eurooplaste
