ühendav tegur?
Pühakud näevad ja kuulevad meid ning armastavad meid kõigepealt sellisena nagu Jumal meid tahab. Nende armastus ühineb Jumala armastusega ja ammutab sealt jõudu.
Meil kõigil läheks elamine rõõmsamaks, kui me mõtleksime neile nähtamatuile sõpradele, kes on valmis meid lohutama ning aitama. Võibolla on nende seas ka meie vanaema, kel polnud suuri teoloogilisi teadmisi, kuid kes hoidis oma elureegliks kümme käsku ja ootas kannatlikult Jumal-Poja lunastust sellele patusele ja õnnetule maailmale. Tuntud prantsuse teoloog ja kunstiajaloolane Bernard Bro mäletab, kuidas tema perekond kogunes igal õhtul ühisele palvele. Selle lõpul nimetati ka tema ema, kes oli varakult surnud. Võib olla, et ema eestpalvel oli suur mõju poisikese kutsumusele ja karjäärile.
Communio sanctorum – „pühade osadus”, millest räägib nn Apostellik usutunnistus, on jäänud paljudele kristlastele ebamääraseks mõisteks. See on elavate ja surnute solidaarsus, mis toetub Kristusele. See on kõigepealt side Kristusega ja Kristuse kaudu seos üksteisega. Kui me hoiame Kristusest kinni, siis tundub loomulik, et me võime üksteise eest palvetada ja üksteist aidata.
Ajaloolased arvavad, et peamised raskused selle dogmaga, mis kipub mõnel pool kahe silma vahele jääma, seisneb selles, et ta võeti Credosse alles 5. sajandil. Reformatsiooni ajal väideti, et see tekst on võlts, ainult mõningate teoloogide väljamõeldis ja usutunnistusse vägivaldselt sisse viidud.
Kuid dogma on tegelikult välja kasvanud Uue Testamendi õpetusest. Tuletagem vaid meelde Jeesuse sõnu Jumalariigist ja Pauluse kirju, milles apostel kõneleb ristirahva kokkukuuluvusest. „Teie aga olete Kristuse ihu ning igaüks omast kohast Tema liikmed,“ kirjutab ta korintlastele (1Kr 12:27).
Esimesed kristlased uskusid kindlalt, et lahkunute hinged elavad koos meiega. 1. sajandi lõpul tuletas seda meelde Rooma piiskop püha Clemens manitsuskirjas korintlastele, kes omavahel tülitsesid, nimetades ka Moosest, kes Jumala ees oma rahva kaitseks välja astus.
2. sajandil kirjutas Aleksandria teoloog Origenes:
„Kui võib öelda, et me oleme ühenduses Isa ja Pojaga, kuidas see võiks siis olla teisiti pühadega, ja mitte ainult nendega, kes elavad maa peal, vaid ka nendega, kes on juba taevas? Sest Kristus on oma vere kaudu lepitanud maa ja taeva, selleks et ühendada maa elanikud taeva elanikega.”
Siin on juba oluline öeldud, kuid Augustinus annab sellele lõpliku sõnastuse.
Esimesed sajandid olid märtrite aeg. Inimesed uskusid vankumatult, et need, kes „tunnistasid” usku oma verega, ühinesid surmas Jumalaga ja said osa Tema võimust, et maapealseid toetada ning usus kinnitada. Samas kasvas ka veendumus, et elavad omakorda võivad kimbatusse sattunud surnuid aidata. Niisiis on „pühade osadus” väga vana mõiste. Aga teda on siiski raske konkreetselt ette kujutada, ja ajaloolased leiavad, et seda motiivi on kunstnikud suhteliselt harva kasutanud. Kõige ilmekam teos on võibolla El Greco maal ühes väikeses Toledo kirikus, mis kujutas Organzi krahvi matuseid. Legend jutustab, et selle vaga mehe ja helde koguduseliikme olevat püha Stefanus ja püha Augustinus isiklikult hauda kandnud. Surnu ümber on kogunenud suur rahvahulk. Kunstnik esitab uhkeid 17. sajandi härrasid ja daame luksuslikes rõivas ja krookeliste kraedega. Aga paljud neist ei vaata üldse seda imelist matuserongi, nende pilk on suunatud taeva poole, kuhu on ilmunud Jumalaema Ristija Johannese ja suure pühakute hulga saatel, kes kõik palvetavad Kristuse poole surnud krahvi hinge eest.
Kristus seisab igal juhul keskpunktis. Meiegi palume pühakuid, et nad paluksid Kristust …
Kõikide Pühade Päev peaks meile meelde tuletama, et me ei ole kunagi päris üksi. Ja et me võime laiendada oma sõprade ringi läbi ruumi ja aja, otsida üles need, kellega ühendab meid kõige lähedam hingesugulus. Sest pühakute seltskond on ülimalt mitmekesine. Régine Pernoud, kes on põhjalikult uurinud keskaja pühakuid, väidab, et neid iseloomustab „jahmatama panev kirevus”: seal kohtame „tähtsusetuid tegelasi ja kuningaid, pereemasid, karjapoisse ja sõjamehi, tõbiseid ja filosoofe”.
Mis on neil ühist?
Ainult kahes punktis on nad omavahel sarnased: nad järgnevad Jumala kutsele ja nad palvetavad.
Ristimise kaudu oleme me kõik „kutsutud”. Kuid kahjuks unustab tavaline inimene selle kutse ja nagu Régine Pernoud ütleb: „Elulärmi ja -möllu keskel kuuleb ta seda veel vaevalt, või ei kuule üldse enam.” Pühakule aga jääb see kutse selgelt kuuldavaks, ta võtab selle vastu ja korraldab kogu oma elutegevuse ning kõik oma plaanid selle kohaselt.
Teine pühaduse tunnus on palvetamine. Iga pühak palvetab, tavaliselt üsna lihtsate sõnadega või hoopis ilma sõnadeta. Kõige vanemad palved leiame Taaveti lauluraamatust. Psalmid sisaldavad kõiki olulisi teemasid, mis meie elukäiku puudutavad. Nemad aitavad meie probleeme lahti mõtestada ning teid lahenduseks õigesti suunata. Ka Jeesus, Maarja ning Joosep lugesid iga päev psalme.
Üks palvetekst, mis tundub kokku võtvat olulise pühaku hoiakus – tema vastuvõtlikkus ja avatus Jumala algatusele – on pärit šveitslaste kaitsepühakult Flüe Niklauselt. See 15. sajandi taluperemees ja kümne lapse isa sai kutsumuse 50-aastaselt (noorim laps oli siis 16-kuine), jättis seejärel maha kõik maise ja hakkas elama erakuna. Niklaus palvetas nende sõnadega:
Mu Issand ja mu Jumal,
võta mind minu enda käest ära
ja anna mind täiesti Sinule endale.
Mu Issand ja mu Jumal,
võta mult kõik ära, mis mind Sinust lahutab.
Mu Issand ja mu Jumal,
anna mulle kõik, mis mind Sinu ligi tõmbab.
Iga õnnestunud inimelu rikastab kogu inimkonda. Sellepärast tunnevad pühakud suurt huvi selle vastu, mis me teeme ja mis meist saab. Teiselt kaldalt on neil kerge meie askeldusi jälgida ja vajaduse korral nähtavalt või nähtamatult meie tegemistest osa võtta. Kui me mõnda neist oma konarlikel ning kõveratel eluradadel märkame, siis jääme hetkeks seisma ja ütleme vähemalt tere!
Tuled: purgatoorium ja põrgu
Maa pealt lahkunu jaoks on põhimõtteliselt ette nähtud kolm „kohta”: Taevas, purgatoorium ja põrgu. Kuna neist keegi midagi täpselt ei tea, siis võib siin kujutlus vabalt ringi rännata. Pildid, mis neid „kohti” sümboliseerivad, toidavad kirjandust ning kunstiloomingut.
Taevas on inimesi alati fastsineerinud. See kumerdub maa kohal nagu kuppel. Seal säravad tähed, mida ei saa kinni püüda, paistab tuline päike, millele ei saa otsa vaadata, ja kõnnib nõiduslik kuu, vahetades vorme – sirbist kettani, ja jälle sirbini, mis kaob ööpimedusse.
Taevas paistab kauge, avar. See on vabaduse, tundmatuse, üllatuste maailm, väljaspool maa kitsikustest ning piiridest. Hing, kes sinna pääseb, peab olema õnnelik.
Arvatavasti ei seostu need „kohad” ühe lokalisatsiooniga, vaid tähendavad olukorda. On teada, et Igaviku dimensioonid erinevad meie maa mõõtudest, kuid me oleme sunnitud kasutama siinse elu terminoloogiat. Kogemus näitab, et sellega saab siiski anda umbkaudset ülevaadet tuleviku perspektiividest ja avada uusi radasid edasimõtlemiseks.
Kristlastele tähendab Taevas ülimat õnne, mida püüab väljendada pitoreskne Johannese Ilmutusraamat: Jumala juures ei ole enam kellelgi nälga ega janu ega mingit piina. Jumal pühib kõik pisarad
