ja ennast liigutama, et ei tekiks rasedusaegset diabeeti. Iga tunniajase külastuse jooksul räägitakse kümme minutit toitumisest, et naisel ei tekiks preeklampsiat.“
Ning kuigi paljudes haiglate ämmaemandate osakondades töötavad meeskonnad umbes samamoodi nagu sünnitusarstidki, korraldades kiirkohtumisi ja tegeldes probleemidega pärast nende tekkimist, pakuvad ämmaemandad sünnitusarstidega võrreldes tavaliselt palju individuaalsemat sünnituseelset hooldust. Qualtere-Burcheri arvates on selle üheks põhjuseks, et ämmaemandatel pole sellist rahalist survet nagu arstidel. Nad teenivad vähem, maksavad väärravi vastutuskindlustuse eest palju vähem ning tavaliselt ei lõpeta nad kooli sellise võlakoormaga nagu arstid. Kui Qualtere-Burcher töötas aastatel 1995–2002 Buffalo Ülikooli alluvuses tegutsevas Oleani üldhaiglas akadeemilisel ametikohal, maksis tema väärravi vastutuskindlustus umbes 65 000 dollarit aastas. Ämmaemandad, kes hoolitsesid sama paljude rasedate eest ja võtsid sama palju sünnitusi vastu, maksid aastas ainult 3500 dollarit. Kui ämmaemandatel tekib probleem, siis ei kaevata neid tavaliselt kohtusse. „Kui nende patsient on halvas seisundis, siis pöördutakse tavaliselt sünnitusarsti poole ja siis on olemas sünnitusarst, keda saab kohtusse kaevata,“ seletab Qualtere-Burcher. „Seega jäetakse madalama astme professionaal mängust välja. Ma olen kuulnud, et niiviisi see asi tihtipeale käib.“
Osaliselt on just see pidev hirm kohtusse kaebamise ees tekitanud sellise olukorra, kus enamik sünnitusarste peavad oma kohuseks rasedust n-ö juhtida ja öelda rasedale naisele, mida ta peab sööma, kui palju ta tohib kaalus juurde võtta ja kui palju nädalaid tohib „lubada“ rasedusel jätkuda, enne kui on vaja sünnitus esile kutsuda. Nad reageerivad jõuliselt ja kiiresti, kui on näha mingitki märki sellest, et midagi võib valesti olla, olgu selleks siis kõrge vererõhk või kahtlus, et laps võib olla keskmisest suurem.
Muidugi on sünnitusarstidel kiiduväärne põhjus oma klientide tervise jälgimiseks: nad tahavad, et nende patsiendil oleks normaalne rasedus ja terve laps. Kuid neid mõjutavad ka rahalised tegurid ja ametist tulenevad mured, mis ei ole raseda naise tervisega kuigivõrd seotud. Ükski rase naine ei peaks tund aega ooteruumis passima, kuna tema arst on maksimaalse kasu saamise nimel liiga palju patsiente nimekirja pannud. See ei ole õige, et tervishoiutöötajad jagavad laiali kallite vitamiinide näidiseid või kõigutavad naise otsusekindlust rinnaga toita, jagades talle juba enne lapse sündi piimasegude näidiseid ja kuponge. Seetõttu ei lubata Harvardi Juhtivate Meditsiinipartnerite praksisesse, kus töötavad Brian ja Stephanie, ühtegi ravimitootjate müügimeest ning seal käivatele naistele ei anta bränditoodete näidiseid.
„Me ei ole kunagi lubanud jagada naistele nn tasuta näidiseid, kuna tasuta asju pole olemas,“ selgitab Brain mulle saadetud meilis. „Me ei anna ka uue lapse sünni puhul naistele kingikotte piimasegude näidistega, ega reklaami oma teabelehtedes ühtegi toodet. Mitmed uurimused on selgelt näidanud, et tervishoiutöötajad on nendest peenetest reklaamija turundusvõtetest ilmselgelt mõjutatud. Ma olen läinud lausa nii kaugele, et olen keelanud lõunad ravimitootjate esindajatega ja pastakate laialijagamise.“
Samuti ei peaks arstid määrama äärmuslikku meditsiinilist sekkumist, enne kui nad pole potentsiaalse probleemi kõrvaldamiseks proovinud vähem invasiivseid viise. Suhtumine rasedusse kui haigusesse või peatselt juhtuvasse õnnetusse mitte ainult ei võta rasedusest kogu rõõmu, vaid loob ka võimaluse ebavajalikuks sekkumiseks ning potentsiaalselt ka kahju tekitamiseks. Last ootavaid emasid ja isasid, kes seavad oma terviseteenuse pakkuja tegevuse kahtluse alla, küsivad teist arvamust või soovivad leebemat ja vähem invasiivset lähenemist, hurjutatakse, nende peale pahandatakse või väljendatakse lihtsalt äärmist üllatust („Miks sa ometi testi ei taha teha? Ükski patsient pole kunagi varem sellest keeldunud!“). Oma nelja raseduse jooksul avastasin, et ma ei vajanud stressirohkeid rasedusaegseid teste ja sekkumisi, ma vajasin täisväärtuslikku toitu, aega liikumiseks, päikesevalgust, head und, tõhusaid stressist vabanemise viise ning sõpru ja pereliikmeid, kes kuulasid kannatlikult lugusid minu ootustest ja hirmudest ning kallistasid mind, kui ma nutma puhkesin (rasedus on emotsionaalne aeg). Parim sünnituseelne hooldus on selline, kus terviseteenuse pakkuja kuulab rahulikult oma klienti, vaatab ta hellalt läbi, pakub tõenduspõhist nõu ja võtab sünnitust kui loomulikku, tervet, hämmastavat ja elumuutvat sündmust.
Dr Qualtere-Burcher usub, et terved naised, kellel on tavaline rasedus, peaksid pöörduma ämmaemanda poole, ükskõik kas haiglas töötava sertifitseeritud õe-ämmaemanda või professionaalse kodusünnitusi vastu võtva ämmaemanda poole. Ta märgib, et sellistes Euroopa riikides nagu Iirimaa ja Norra, kus emade ja laste suremuse näitajad on palju madalamad kui USA-s, pakuvad sünnituseelset hooldust just ämmaemandad, mitte arstid. Nagu Dreger ja tema kaasa, otsustasid ka Qualtere-Burcher ja tema naine sünnitusarsti poole mitte pöörduda. Tema enda kolme lapse sündide juures aitasid neid ämmaemandad.
„Ämmaemandad hoolitsevad rasedate naiste eest palju paremini, kui mina seda teha saan,“ tunnistab Qualtere-Burcher. „Ma sooviksin, et kõik sünnitusarstid teeksid ämmaemandatega koostööd. Me võime alati seal kohal olla, kui midagi peaks valesti minema.“
Ameerika Sünnitusabi ja Günekoloogia Kolleegiumi 2009.–2010. majandusaasta brutotulu: 80 miljonit dollarit
Kõrge riskiga raseduste sünnitusarsti keskmine aastapalk: 446 886 dollarit aastas
Haigla ämmaemanda keskmine aastapalk: 100 000 dollarit
Rasedusaegsete arstikülastuste kogumaksumus: 3940 dollarit
Rasedusaegsete kodusünnituse ämmaemanda külastuste kogumaksumus: 1300 dollarit
Sünnituseelse hoolduse minutihind arsti puhul: 15 dollarit
Sünnituseelse hoolduse minutihind kodusünnituse ämmaemanda puhul: 1,67 dollarit
Rasedusaegse diabeedi testjoogi GLUTOLE sisu: glükoosisiirup, maltodekstriin, puhastatud vesi, happesuse regulaator E330, säilitusaine E211, koola lõhnaaine, toiduvärv E150 ja süsihape
Raha, mis kulutatakse aastas rasedate vitamiinidele: üle 336 miljonit dollari
Üheksa kuu jagu tuntud brändide rasedate vitamiine: 1169,55 dollarit
Üheksa kuu jagu mittetuntud brändide rasedate vitamiine: 134,91 dollarit
Orgaanilise kähara lehtkapsa hind: 1,99 dollarit kimp
Jennifer Penick: mu ämmaemand tundis mind pärast ühte tundi paremini kui mu sünnitusarst pärast nelja last
Jennifer Penickile, kes on 32-aastane viie lapse ema La Vistast, Nebraska osariigist, meeldis tema sünnitusarst. Ta oli rasedusaegsete arstikülastuste ajal alati sõbralik. Tõsi küll, tihtipeale pidi Jennifer kuni tund aega ootama ning ükskord pidid nad külastuse edasi lükkama, kuna arst oli graafikust maas, kuid ta eeldas, et niiviisi asjad käivadki. Kuid siis avastas ta teise viisi.
Ma kasvasin üles sõjaväelase lapsena ning kui see eluperiood seljataha jäi ja ma pidin ise endale arsti valima, tegin ma valiku üsna suvaliselt. Mina ja mu abikaasa ei osanud midagi muud teha. Kui ma esimest korda rasedaks jäin, olin ma 22. Kui meie sünnitusarst lõpuks ruumi sisse astus, tegi ta kõike nii kiiresti kui võimalik, kuulas lapse südamelööke, kinnitas meile, et kõik on korras, ja kiirustas järgmisele vastuvõtule. Ausalt öeldes ei arvanud me, et meil oleks mingit teist valikut. Me arvasime, et Ameerika Ühendriikides polnud ämmaemandaid enam olemas.
Minu esimene sünnitus ei läinud väga hästi. Sünnitusarst ütles, et ta tahab sünnituse esile kutsuda, kuna ta oli mures lapse suuruse pärast. Ma olin siis 37. nädalat rase. Ta ütles,
