E211 (seda nimetatakse ka naatriumbensoaadiks, mida kasutatakse seente- ja bakteritevastase ainena ja ühe uuringu kohaselt põhjustab see koos kunstlike toidulisanditega hüperaktiivsust), koola lõhnaaine, toiduvärv E150 (sahharoosist tehtud karamellivärv) ja süsihape (nõrk hape, millel on hapukas maitse ning mida kasutatakse paljudes limonaadides ja ka šampuses).
Angela Deckeril San Mateost, California osariigist, kui ta seda jooki 34-aastasena esimest korda rasedana proovis, hakkas sellest nii halb, et ta oksendas selle arstikabineti ooteruumis välja. Kuid selle testi tegelikuks probleemiks – peale selle, et juba niigi iiveldust tundvatele rasedatele antakse ebameeldivat kunstlikku jooki, mis on täis värv-, säilitus- ja lisaaineid – on see, et pole mingeid rahvusvahelisi standardeid selle kohta, kui palju glükoosi peab rasedate naiste testis olema (50 grammi, 75 grammi või 100 grammi) ning puudub ka konsensus selles osas, milline glükoosimäär on liiga kõrge, et selle pärast peaks muretsema. Positiivne tulemus viib rohkemate testideni ning tihtipeale ka agressiivse sekkumiseni, näiteks raseduse ajal insuliini kasutamise, kindlal kuupäeval sünnituse esilekutsumise või isegi keisrilõikeni, kuna kardetakse, et laps on liiga suur.
Kui sul on normaalne rasedus, su lapse mõõdud tunduvad olevat tavapärased ja sinu puhul ei esine diabeedi riskitegureid, siis miks peaksid sa seda testi tegema? Kuigi Ameerika Sünnitusabi ja Günekoloogia Kolleegium (American College of Obstetricians and Gynecologists, ACOG) soovitab, et iga naist testitaks rasedusaegse diabeedi suhtes riskiteguritest olenemata, arvab USA Ennetavate Teenuste Töörühm (U.S. Preventive Services Task Force), kes korraldab kõigi saadaolevate teaduslike tõendite süstemaatilist ülevaatust, et „puuduvad piisavad tõendid selle kohta, kas rasedusaegse diabeedi korrapärast testimist soovitada või mitte“ ning Ameerika Diabeediassotsiatsioon lisab, et „madala riski puhul pole glükoositest vajalik“.
RASEDUSAEGSE DIABEEDI VÄLTIMINE ELUSTIILI MUUTUSTE ABIL
Kristen Boyle Denverist, Colorado osariigist oli üllatunud, kui tal seitse aastat tagasi tema esimese raseduse ajal diagnoositi diabeet. Ta oli 30-aastane, sale ja sportlik, temal ja ta perekonnaliikmetel polnud diabeeti esinenud ning ta arvas, et ta toitus korralikult. Kuid ta diabeet läks nii hulluks, et ta pidi viimase trimestri jooksul insuliini kasutama. Iga arstikülastuse ajal viidi läbi loote jälgimine ja ultraheliuuring. 38. rasedusnädalal oli ta vererõhk kõrge.
Pärast ultraheli öeldi talle, et „lootevee hulk on väga väike. Me peame täna sünnituse esile kutsuma.“ Talle hakati tilguti kaudu andma oksütotsiini ja seejärel epiduraalanesteesia ravimit. Kuigi ta oli lootnud loomulikult sünnitada, sai Kristen pärast 30 tundi tulemuseta sünnitamist oma kolmekilose tütre Sofia kätte hoopis keisrilõike abil.
„Mu keha ei olnud tema sünnitamiseks valmis,“ meenutab meie vestluse ajal Kristen kurvalt. „Laps polnud valmis välja tulema.“
Oma teise raseduse ajal otsustas Kristen läheneda asjale teisiti. Ta pöördus arsti asemel ämmaemanda poole ning koos töötasid nad välja ennetava toitumiskava, mille abil diabeeti vältida. Siis mõistis ta, et kõik see, mida ta oma esimese raseduse ajal sõi, polnud tegelikult tervislik. Toona oli talle soovitatud madala veresuhkru korral süüa müslibatoone ja glükoositablette, aga mitte vältida töödeldud toiduaineid ning nende asemel süüa värskeid juur- ja puuvilju, kvaliteetseid valke ja rasvu ning täisteratooteid. Seekord lisas Kristen oma toitumiskavasse kvaliteetseid valke ning sõi kanepiseemneid, mune, kana ja mõnikord loomaliha. Ta jättis menüüst välja rafineeritud suhkru (kuid sõi siiski toitu, mida oli magustatud agaavi- või vahtrasiirupiga). Ta jälgis hoolikalt, et ta saaks piisavalt kiudaineid. Nagu oma esimese raseduse ajalgi, tegeles ta joogaga, käis rasedate ujumistundides ja kõndis peaaegu iga päev neli kilomeetrit ümber Sloani järve. Kristen jälgis ise oma veresuhkru taset võttes oma sõrmest vereproove. Tal ei tekkinud mingeid probleeme ning ta sünnitas oma terve neljakilose poja vaginaalselt oma kodus.
Ühest 2012. aasta augusti küsitlusest selgus, et 62%-le rasedatest ja sünnitanud naistest ei olnud terviseteenuse pakkujad seletanud, kuidas raseduse ajal oma tervise eest hoolitseda. Tihtipeale ei räägi arstid naistele, et rasedusaegset diabeeti võib põhjustada ja hullemaks muuta selliste toitude söömine, milles pole palju toitaineid, kuid on palju suhkrut ja tärklist, nagu sai ja saiakesed, valgest jahust makaronid, jäätis, koogid, kommid ja karastusjoogid. Need toidud aitavad ka raseduse ajal kaasa liigsele kaalus juurdevõtmisele, mis viib kõrge vererõhuni. Parim viis rasedusaegset diabeeti vältida on toituda tervislikult, süües kvaliteetseid valke ning vältides lisatud suhkruid ja rafineeritud teravilju. Kui veresuhkru tase muutub probleemseks, võib rase naine eemaldada oma toidust ka looduslikud suhkrud, näiteks küpsed banaanid ja muud puuviljad.
Kuid ka need naised, kes jätkavad suhkrurikka toidu söömist, saavad oma kehal aidata suhkrut töödelda, kui teevad trenni. Seetõttu lasevad kodusünnituse juures abistavad ämmaemandad naistel kolme või nelja päeva kaupa toidupäevikut pidada ning pühendavad raseduseaegsete kokkusaamiste jooksul palju aega sellele, et panna paika toitumise parandamise plaane ja aidata leida aega jalutamise, ujumise, jooksmise, rattaga sõitmise, joogatundide või muu igapäevase liikumise jaoks.
„Haigla mudeli puhul vaadatakse lihtsalt numbreid, mitte tervikpilti,“ ütleb Kristen. Nüüd usub ta, et kõrge vererõhk, mis viis tema esimese raseduse ajal sünnituse esilekutsumise ja seejärel keisrilõikeni, tulenes sellest, et ta oli oma esimese lapse saamise üle elevil. „Kui mu vererõhk oleks 38. nädalal olnud kõrge, oleks mu kodusünnituse ämmaemand öelnud, et joo vett, lõõgastu, mediteeri, jaluta rahulikus tempos ja siis kontrollime uuesti. Esmakordsed emad on väga kergeusklikud. Me peame arste ekspertideks. Kui nad midagi ütlevad, vastame jah. Me ei sea seda kahtluse alla. Tagasi vaadates mõtlen, et kui nad ütlesid, et kutsume sünnituse esile, oleksin pidanud küsima: kas ma võiksin tagasi tulla ja te võiksite minu näitajaid jälgida? Kas see on tõesti vajalik? Kas see on tõesti hädaolukord?“
TOITAINETEVAENE ARSTITEADUS
„Mida sa sööd? Mida sa sööd hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks? Kui arstid hakkavad rasedatele naistele neid küsimusi esitama, siis näeme sünnituseelses hoolduses mingit muutust,“ sõnab dr Klaper, kes on 64-aastane, kuid näeb välja palju noorem, ja juhatab Californias Manhattan Beachil asuvat mittetulundusühingut Toidualase Hariduse ja Uurimistöö Instituut (Institute of Nutrition Education and Research). „Raseduse esimestel päevadel ja nädalatel, kohe pärast viljastamist, kui naine isegi ei tea, et on rase, on embrüo kõige haavatavam – see on siis kõigest paari raku kogum. Just siis on ema toitumine kõige olulisem.“ Klaper, kes räägib kiirelt ja veenvalt, jätkab: „Kui naine läheb kiirtoidukohta nn lõunasööki sööma, tarbib ta tegelikult terve labori jagu kemikaale, maitse- ja värvaineid ning stabilisaatoreid. Kõik need molekulid mõjutavad last selle äärmiselt tundliku aja jooksul. Kes teab, mida see lootega teha võib?“
Kui ma küsin Klaperilt, miks sünnitusarstid ei rõhuta rasedusaegse toitumise olulisust, hakkab ta naerma. „Keegi ei ütle meile, et see on oluline!“ teatab ta pead raputades. „Me läheme arstiks õppima ja saame teada, kuidas töötada keha remonditöökojas – sest just seda haiglates tehakse. Kui sa oma keha katki teed, mine haiglasse. Nad teevad selle korda. Kuid siis lase sealt jalga. Keegi ei maini sulle toitumist ei enne rasedust, selle ajal ega pärast seda, kuna keegi pole seda meile maininud.“
„Arstid teevad toitumist lausa maha, kuna usuvad, et see on ebaoluline,“ väidab Klaper. „Lääne meditsiinisüsteemi on põlgus toitumise vastu lausa sisse programmeeritud. Arstide meelest on toitumise teema nõrgukestele.“ Klaper lisab ka, et arsti külmkappi vaadates näeks, et ta sööb sedasama rämpstoitu mis enamik ameeriklasi. Mulle tuleb selle peale meelde ühe sõbra abikaasa, kes on arst ja sööb hommikusöögiks vanillimuffineid, ja üks lastearst, kes üritab tervislikumalt toituda, kuid annab ikkagi perele suhkrurikkaid töödeldud
