Supplement Health and Education Act“, kuuluvad toidulisandid, sealhulgas rasedate vitamiinid, uue seaduse alla. Ning kuigi valitsus mängib toiduohutuse tagamises suurt rolli, peab vitamiine tootev ettevõte ise otsustama, kas need on ohutud. Tootjad peavad täielikult vastutama selle eest, et nende vitamiinide kohta käivad reklaamid ja väited oleksid kinnitatud piisava hulga tõenditega, mis ei ole fabritseeritud ega eksitavad. Rasedate vitamiine ei pea enne turule minekut heaks kiitma Toidu- ja Ravimiamet (Food and Drug Administration, FDA), samuti ei testi nad vitamiinide sisu ega kontrolli ükshaaval vitamiinide tervisekasu kohta käivaid väiteid. Tootja ei pea FDA-le isegi selle kohta tõendeid esitama, millele tuginedes toodet ohutuks ja tõhusaks peetakse – ei enne ega pärast toodete turustamist.
„Me leiame kogu aeg probleeme,“ ütleb Tod Cooperman, kes on ConsumerLab.com-i doktorikraadiga president. „Me oleme ka varem seoses rasedate vitamiinidega probleeme leidnud. Mind ei üllataks, kui näeksin rasedate vitamiini, mis on saastunud, ei lahustu või ei sisalda kõiki koostisaineid. Mul on endal kolm last. Kui mu naine oli rase, kasutasime ainult neid tooteid, mida olime testinud. Ning igaks juhuks lasin ma tal üle päeva tarbida teist toodet.“
Ajakirja Consumer Reports andmetel kulutasid ameeriklased 2009. aastal toidulisanditele 26,7 miljardit dollarit. Üks keskmine rasedate vitamiin maksab umbes 30 senti. Kui rohkem kui neli miljonit rasedat naist võtavad Ameerika Ühendriikides iga päev vähemalt üheksa kuud rasedate vitamiine, siis kulutavad nad igal aastal kokku vähemalt 336 miljonit dollarit. Kui nii palju raha on kaalul, siis pole ime, et ravimitootjate müügiesindajad moosivad Ameerika sünnitusarste ja perearste, tuues nende kabinettidesse maitsvaid toite (näiteks saiakesi ja lõunasööke) ning jagades personalile tasuta näidiseid. Kui arstid jagavad neid näidiseid omakorda rasedatele patsientidele, toetavad nad avalikult seda brändi. Toetus usaldusväärselt arstilt on äärmiselt tõhus turundusstrateegia. „Müügimehed käivad siin kogu aeg, üritavad oma vitamiine reklaamida ja rääkida, miks need teistest paremad on,“ ütleb dr Lester Voutsos, kes on Michigani osariigis Novis asuva Providence’i haigla sünnitusabi osakonna juhataja. „Ma kuulan nende esitlust ja nad annavad meile tasuta näidiseid, mille ma laiali jagan. Kuid ma ei kirjuta neid välja.“
Voutsos ei arva, et rasedad naised peaksid oma raha kallite vitamiinide peale kulutama, kui nad võivad lihtsalt osta odavamaid variante käsimüügist või vähem tuntud tootjatelt. „Rasedus on elumuutev kogemus,“ ütleb Voutsos. „Rasedatena on naised sellele nii keskendunud, et on valmis kuus 30 või 40 dollarit vitamiinide peale kulutama. Ausalt öeldes ei arva ma, et see oleks seda väärt.“
TEGELIK TOIT
Kui üks noor naine oli kuuendat kuud rase, kõndis ta saiakesepoodi ja küsis, kas neil on täistera nisujahust saiakesi. Noor müüja, kes seisis leti taga, tundus olevat segaduses.
„Ei,“ ütles ta vaiksel, peaaegu vandeseltslaslikul toonil, „ühtegi meie toodet ei tehta nisust.“
See müüja eksis. Kuigi poes polnud saadaval ühtki täisterajahust saiakest, olid kõik selle pagarikoja tooted tehtud nisujahust, isegi rukkileib (mis sisaldas ka rukkijahu). Samamoodi nagu see saiakesepoe müüja ei tea enamik ameeriklasi, mis vahe on töödeldud nisul ja täisteranisul.
Nisutera koosneb kolmest osast: kliist, idust ja endospermist. Täisterajahust valge jahu tegemise käigus eemaldatakse klii, mis sisaldab suuremat osa taime kiudainetest, ning idu, mis sisaldab enamik toitaineid. Alles jääb tärklisene endosperm. Kui su tähelepanu hakkab selle jutu peale juba hajuma, siis pead sa meelde jätma järgmist. Kuna töötlemise käigus eemaldatakse nii palju olulisi toitaineid, lisavad osad tootjad valgele jahule hiljem keemilisi toitaineid ning seetõttu öeldakse, et see on „rikastatud“. Kuid kuna töötlemisprotsessi käigus kaovad nii paljud toitained, siis pole „rikastatud jahu“ – kuigi see kõlab tervislikult – kunagi nii toiteväärtuslik kui täisterajahu.
„Paljusid toitaineid, mis seal alguses olemas olid, ei lisata enam,“ seletas mulle Larry Lindner, ajakirja Tufts University Health & Nutrition endine peatoimetaja ja toitumisekspert. „Nende hulka kuuluvad E-vitamiin, B-vitamiin, pantoteenhape, magneesium, mangaan, tsink, kaalium ja vask.“
Teine oluline koostisosa, mis läheb töötlemise käigus kaduma, on fütokemikaalid. Fütokemikaalid on ained, mida leidub taimedes ning mis ei ole vitamiinid ega mineraalainetest, kuid mis mängivad meie tervise edendamises olulist rolli. „Erinevalt vitamiinidest ja mineraalidest ei lisata fütokemikaale rasedate toidulisanditele,“ seletab Linder, „kuid neid leidub täisteraviljades.“ Tegelikult on teadlased just nüüd hakanud neid ühendeid eristama ja tuvastama – neid on leitud lausa tuhandeid.
Täisteraviljad (nagu pruun riis, koorimata oder, täisterahirss ja kaerahelbed) sisaldavad palju kiudaineid, mis aitavad kõhukinnisust leevendada. Kuna täisteraviljade seedimiseks kulub rohkem aega, ei kannata neid söövad madala veresuhkru tasemega rasedad nii paljude sümptomite käes. „Täisteraviljade metaboliseerimine toimub kehas aeglasemalt,“ seletab mulle Vermonti osariigi Brattleboro memoriaalhaigla endine sünnitusõde ja toitumisekspert. „Need vähendavad probleeme, mis võivad tekkida kõrge glükoositaseme tõttu, mida põhjustab rafineeritud teraviljade söömine. Neis on rohkem kiudaineid, mis hoolitsevad soolte puhtuse eest, ning rohkem vitamiine ja mineraalaineid.“
Sai, valgest jahust makaronid ja valge riis täidavad sind lihtsalt tühjade kaloritega, need ajavad veresuhkru taseme kõrgeks ja soodustavad rasedatel naistel kõhukinnisust, kuna nende sooletegevus aeglustub, samuti soodustavad need diabeedi teket. Valge riisi kohta saada oleva teadustöö metaanalüüs, mis viidi läbi 2012. aastal, leidis, et selle suures koguses söömine, samamoodi nagu ka saia ja muude rafineeritud süsivesikute ja suhkrurikka toidu söömine on seotud suurema insuliiniresistentsuse ja diabeedi tekke võimalusega.
Täisväärtuslikul toidul põhinev toitumine, mille hulka kuulub suur hulk köögivilju, kvaliteetseid valke, täisteravilju, tervislikke rasvu ja värskeid puuvilju ning kuhu ei kuulu palju või üldse mitte töödeldud toiduaineid, karastusjooke, maiustusi ega lisatud suhkruid, on raseda naise jaoks parim toitumuslik kindlustus. Kuid kuniks meil on miljardeid sisse toov paksude rahakottidega vitamiinide ja toidulisandite tootjate juhitud tööstusharu, mis uurib seda, kuidas nende toodetud sünteetilised vitamiinid on inimestele head, ja reklaamib neid tulemusi rasedatele naistele, siis pole erilist (või üldse mitte mingisugust) rahalist motivatsiooni turustada täisväärtuslikke, värskeid ja tervislikke toite. Me ei näe ühtegi talunikku, tasuta lehtkapsas käes, arstikabinetti minemas ja rasedaid patsiente otsimas.
ARSTIDELE EI TOO RAHULIK LÄHENEMINE RAHALIST KASU
Arstil on lihtne rasedate vitamiine välja kirjutada, naisele retsept ulatada ja kiirelt järgmise patsiendi juurde edasi liikuda. Naisele toitumisalase nõu andmine, tema toitumise kohta arvepidamine ja talle ennetavast meditsiinist rääkimine võtavad aga kõik aega. Isegi kui sünnitusarstid rasedusaegsest toitumisest piisavalt teaksid, ei kulutaks enamik neist aega selle peale, et patsientidele sellest rääkida.
Praeguse sünnituseelse hoolduse mudeli alusel leiavad rasedad ennast pikalt arsti ooteruumis passimas, ainult selleks, et neid vastuvõtu ajal kiiruga läbi vaadataks. 23-aastase töökogemusega sünnitusarst Paul Qualtere-Burcheris, kes on näinud rohkem kui 4000 sünnitust, tekitab see samasugust frustratsiooni nagu tema patsientideski. Qualtere-Burcher ütleb, et frustreeritud on ka paljud tema kolleegid ning just seetõttu lähevad nad varakult pensionile. „Nad võtavad pidevalt suurel hulgal patsiente vastu ja on seejärel väsinud, halvatujulised ja oma 40ndate eluaastate lõpuks või 50ndate alguseks läbipõlenud.“ Qualtere-Burcher seletab omal vaiksel aga empaatilisel viisil, et sünnitusarstidel on märkimisväärne rahaline motivatsioon võtta vastu nii palju naisi kui võimalik, mis viib aga viletsa hoolduse pakkumiseni. Selleks, et tulla toime
