otsustas hiljaaegu, et on valmis kaotama oma aastapalgast 150 000 dollarit, et minna Oregoni osariigis Eugenes asuvast praksisest üle New Yorgi osariigis Albanys asuvasse meditsiinikooli. Oma uuel ametikohal tegeleb ta rohkem õpetamise ja juhendamisega. Ta ütleb, et saab nüüd vabamalt rääkida, kuna ei pea enam muretsema oma töökoha säilitamise ega kolleegide solvangute pärast. Ta näitab mulle kannatlikult kõiki oma arvutusi ja erinevaid töömudeleid, kasutades selliseid väljendeid nagu keskmine produktiivsus (üleriiklik standardarv, mis näitab, kui palju patsiente üks sünnitusarst keskmiselt vastu võtab) ja relatiivsed väärtusühikud (ingl relative value units, RVU – mis tähendab, et rohkem patsiente sa vastu võtad, seda rohkem kasumit sa teenid). Qualtere-Burcher ütleb ausalt välja järgmise tõe: ükskõik, kas sünnitusarst töötab erapraksises või on tal kindel palk, töötades terviseorganisatsiooni või tervisekindlustuse pakkuja jaoks, teenib sünnitusarst seda rohkem, mida rohkem naisi ta päevas vastu võtab.
„Inimkäitumist mõjutavad stiimulid ning sünnitusarstide jaoks on stiimuliks vähem ajaveetmist inimestega,“ selgitab Qualtere-Burcher. „Tasu on sisuliselt sama, ükskõik kas sa veedad patsiendiga viis või viisteist minutit. Rahaline motivatsioon paneb sind neid kiirelt läbi vaatama. Rahulik lähenemine ei too rahalist kasu.“
Qualtere-Burcheri eelmises töökohas, milleks oli meditsiiniline mittetulundusühing, toimus kasusaamine kord kvartalis. Kui sa võtsid keskmise produktiivsuse näitajast piisavalt palju rohkem naisi vastu, võisid sa teenida aastas oma põhipalgale lisaks kuni 48 000 dollarit.
Erapraksistes töötavatel sünnitusarstidel on rahaline kasu veelgi suurem: pärast fikseeritud kulude tasumist on kogu ülejäänud tulu sinu. Isegi need arstid, kes ei hakanud sünnitusabiga raha pärast tegelema, leiavad, et rahalisest kasust saab vastupandamatu motivatsioon. „Kui sa oma kulud ära katad, on kõik ülejäänu sinu,“ ütleb Qualtere-Burcher. „Milleks leppida 200 000 dollariga, kui sa võid lihtsalt rohkem patsiente vastu võtta ja teenida hoopis 500 000?“
Üks Qualtere-Burcheri kolleegidest otsustas oma töötasu suurendamise nimel keelduda keerulistest rasedusjuhtumitest. Kui rasedal naisel oli mingi probleem, saatis ta tema mõne teise arsti juurde. Ta hooples oma kolleegide ees, et ainult lihtsate rasedustega tegelemine võimaldas tal päevas vastu võtta üle 40 naise. „See oli tal nagu rahateenimise tehas,“ sõnab Qualtere-Burcher, kuid lisab kohe, et see kolleeg oli erand. „Enamikule sünnitusarstidele meeldib tegeleda kõigi oma eriala aspektidega ning hoolitseda ka probleemidega patsientide eest. See meenutab meile, et meil on vastavad oskused olemas.“
Kuid dr Edward Linn, kes on Illinoisi osariigis Chicagos Cooki maakonna tervishoiu- ja haiglatesüsteemi sünnitusabi ja günekoloogia osakonna juhataja ning kes on teinud pausi oma günekoloogiapatsientide vastuvõtmises, et minuga rääkida, ütleb, et tema on paljude aastate jooksul näinud, kuidas arstid keerulisi rasedusi teiste õlule veeretavad ja kliente valivad, kuna nad ei saa probleemsete rasedustega naiste eest, kelle peale kulub rohkem aega, kõrgemat tasu. Me istume tema ruumikas viienda korruse kabinetis, kus on lai kirjutuslaud, millele on kuhjatud teadusajakirjad, artiklid ja kaustad. Linn ütleb, et kuigi paljud arstid keelduvad aitamast naisi, kes sõltuvad sotsiaalabist, siis teised lausa otsivad neid, kuna nii saavad nad maksimaalset kasu, kui jälgivad selle naise rasedust ja koguvad iga külastuse eest riigilt tasu, samas ei muretse nad üldse lõpptulemuse pärast. „Need arstid võtavad rasedaid patsiente vastu ja jälgivad neid, ilma et neil oleks mingitki kavatsust nende sünnitust vastu võtta,“ sõnab Linn. „Nad ütlevad rasedatele, et kui sünnitus algab, peaksid nad pöörduma ükskõik millise haigla vältimatu abi osakonda.“ Sellised arstid suurendavad oma sissetulekut, lisades võimalikult palju arstikülastusi ning kogudes iga külastusega tasu, kuid seejärel keelduvad sünnituse juures viibimisest (kuna see raiskab aega, mille võiks kulutada vastuvõttudele). „Ja siis me näeme neid patsiente oma vältimatu abi osakonnas,“ jätkab Linn. „Inimesed lepivad sellega. Nad ei mõista küll põhjuseid, kuid nad usaldavad oma arste. Arstidel, kes niimoodi käituvad, pole professionaalset eneseväärikust. Nad otsivad raha sissekasseerimise võimalusi.“
Linn arvab, et selline ebaeetiline käitumine viib ebaühtlase hoolduse ja viletsate tulemusteni, eriti sotsiaalmajanduslikult kehvas seisus naistel, kelle puhul tulemused on halvimad ning kes vajavad kõige rohkem jätkuvat sünnitusjärgset hooldust. Sharon Rising, kes on üle 30-aastase kogemusega sertifitseeritud õde-ämmaemand, endine Yale’i Ülikooli Õenduskooli õppejõud ning naiste tervise edendamisega tegeleva mittetulundusühingu rajaja ja tegevjuht, nõustub, et Ameerikas pakutav sünnituseelne hooldus ei toimi, eriti Ameerika vaeste jaoks.
„Meil on kohutavalt palju enneaegseid sünde ja see olukord muutub pigem hullemaks. Meil on ikka veel suur hulk naisi, kes tulevad rasedana liiga hilja arsti juurde, palju naisi, kes ei toida rinnaga, ning liiga palju triaaži ja vältimatu abi osakondadesse pöördumist. Sellised tulemused pole kindlasti soovitavad,“ ütleb Rising. „Mis meil toimub? Milline on meie süsteem? Meil on ravisüsteem, mis toetab haiglaid ja töötajaid, ning see on üles ehitatud nende mugavusest lähtudes. Kui tulemused ei ole head, tuleb süsteemi muuta.“
„Seda saab parandada ainult süsteemi tasandil,“ nõustub Qualtere-Burcher. „Tahaks öelda, et selle põhjuseks on arstide halb käitumine, kuid tegelikult ei ole… Miski ei muutu enne, kui meditsiinist eemaldatakse kasum. Meditsiini majanduslik külg mõjutab jätkuvalt otsuste langetamist ja arsti-patsiendi suhet ning isegi arsti-ämmaemanda suhet, sest sa näed kolleegis potentsiaalset konkurenti. Sellel on soovitule vastupidine mõju. Enne selle teguri eemaldamist ei ole võimalik teha sisulisi muutusi.“
ÄMMAEMANDAKUNST: ENNETAV VERSUS TAGAJÄRGEDEGA TEGELEV HOOLDUS
Kui Alice Domurat Dreger, Northwesterni Ülikooli Meditsiinikooli filosoofiadoktori kraadiga professor, palub oma üliõpilastel kirjeldada naist, kes sünnitab pigem ämmaemanda kui arsti abil, kujutavad nad sellist naist endale ette pikas hipiseelikus ja taimetoitlasena, kes sõidab Volkswageni väikebussiga. Tema õpilased on alati šokeeritud, kui kuulevad, et pükse kandev kõigesööja Dreger, kes on enda sõnul „teadusearmastajast nohik“, ning tema kaasa, kes on samuti akadeemik, otsustasid 2000. aastal last oodates kasutada nii raseduse kui sünnituse ajal ämmaemanda abi.
Miks? Dreger kammis läbi kogu teaduskirjanduse, et õppida kõike kõige ohutuma lapsesaamise viisi kohta. Dreger kirjutab ajakirjas Atlantic avaldatud artiklis oma otsingu tulemustest, mis näitasid, et ta peaks oma raseduse ajal palju kõndima, laskma regulaarselt kontrollida oma kaalu, uriini, vererõhku ja kõhu kasvamist ning vältima vaginaalseid läbivaatusi. Ta sai ka teada, et ta ei peaks oma väikese riskiga raseduse puhul nõustuma ühegi rasedusaegse ultraheliuuringuga, kuna oleks väga vähe tõenäoline, et see parandaks lapse tervist, küll aga võiks viia rohkemate testide ja sekkumisteni, mis suurendaksid riske tema ja ta lapse jaoks ega tooks mingit kasu.
Kuid tema sünnitusarstis ja viimase meeskonnas tekitas selline „vanaaegne lähenemine“ ebamugavust. Seega otsustasid Dreger ja tema kaasa sinna kliinikusse mitte enam minna ning pöördusid hoopis ämmaemanda poole, kes oli Dregeri sõnul „pühendunud palju tänapäevasemale lähenemisele“.
Tänapäevane ämmaemandakunst keskendub nii raseduse kui sünnituse ajal ennetusele. Selle asemel, et rasedusprobleeme pärast nende tekkimist kõige uuemate tablettide ja tipptasemel tehnoloogiaga agressiivselt ravida, teevad head ämmaemandad (nagu see, kes aitas Kristenil toitumise muutmisega rasedusaegset diabeeti ennetada) oma rasedate klientidega koostööd, et vältida probleeme juba enne nende tekkimist.
„Sünnitusabi ravimudel põhineb tagajärgedega tegelemisel,“ seletab Stuart Fischbein, sünnitusarst, kes on oma 30-aastase karjääri jooksul teinud ämmaemandatega palju koostööd. Ta räägib seda mulle Skype’i videokõne abil oma California kodust pärast pikka patsientide vastuvõtte täis päeva. „Kui naisel tekib diabeet, tegelevad
