keegi on saanud haiget, annab talle õiguse nõuda määratlemine ainult endale?
Üks asi on selge: tänapäeval sisaldavad kõik truudusetuse iseloomustused arusaama, et murtud on kahe üksikisiku vahelist kokkulepet. Enam pole tegu jumala vastu patustamise, perekondliku liidu rikkumise, sugupuu sogaseks muutmise ega varanduse või päranduse hajutamisega. Tänapäeval on reetmise keskmeks see, et kokkulepet on rikutud, usaldus kaotatud. Me ootame, et partner käituks vastavalt sellele, mida me oleme koos eeldanud, ja samale pinnale rajame ka selle, kuidas me ise käitume. See ei tähenda, et mingi teatud seksuaalne või emotsionaalne käitumine väljendaks tingimata reetmist; pigem väljendab seda asjaolu, et selline käitumine ei kuulu paari omavahelisse kokkuleppesse. Kõlab ju üsna mõistlikult. Probleem peitub paraku selles, et enamik meist ei aruta selliseid kokkuleppeid selgesõnaliselt läbi. Üleüldse on vist väike liialdus neid asju kokkulepeteks nimetada.
Mõned paarid räägivad omavahel läbi, mida täpselt suhtes olemine nende jaoks tähendab, aga enamasti kasutatakse katse ja eksituse meetodit. Iga suhe on nagu vaikivatest reeglitest ja rollidest koosnev lapitekk, mida me asume esimesel kohtingul kokku õmblema. Me hakkame joonistama piire – mida võib teha ja mida mitte. Mina, sina ja meie. Kas me käime ka eraldi väljas või teeme kõiki asju koos? Kas meil on ühine rahakott? Kas me peame minema igale perekondlikule kokkusaamisele?
Nüüd, kui me oleme koos, vaatame üle sõprussuhted ja otsustame, kui olulised need peaksid olema. Lahendame ka endiste kallimate küsimuse – kas me oleme nendest teadlikud, kas me räägime nendest, kas me säilitame nende pilte telefonis, kas me jääme nendega Facebookis sõbraks? Just selliste väliste suhete pealt näeme kõige paremini, mis on meile paarisuhtes lubatud, ilma et partner närvi läheks. „Sa pole mulle kunagi öelnud, et sa ikka veel suhtled selle keskkooliaegse tüdrukuga!” „Me oleme kümme ööd koos veetnud, aga ma näen, et sul on Hinge’i konto ikka veel alles.” „Ma saan aru, et ta on su parim sõber ja sa tunned teda lasteaiast saadik, aga kas sa tõesti pead talle meie kohta kõike rääkima?”
Just niimoodi märgistame raja, mis tähistab seda, kuidas me oleme eraldi ja kuidas oleme koos, ning visandame suhte mõttelise lepingu. Sageli juhtub aga nii, et üks partner paneb oma hinge arhiivikappi selle lepingu ühe versiooni ja teine partner hoopis teistsuguse.
Selle reegli erandiks on mõnikord geipaarid. Kuna geid on nii kaua elanud väljaspool ühiskonna standardseid norme ja võidelnud vapralt seksuaalse enesemääratlemise eest, on nad vägagi teadlikud seksuaalsete piirangute hinnast ega soovi ennast eriti kammitseda lasta. Geid räägivad monogaamia võimaluse märksa tõenäolisemalt partneriga läbi ega eelda seda vaikimisi. Samamoodi katsetavad mõned heteropaarid – keda on küll vähe, kuid aina rohkem – vastastikusel kokkuleppel põhineva mittemonogaamse suhte erinevaid vorme, mis tähendab, et piirid on paindlikumad ja neid ka väljendatakse selgemini. See ei tähenda, et need paarid oleksid immuunsed reetmise piinade vastu, kuid tõenäoliselt on nad rohkem ühel meelel selles, mis on petmine ja mis mitte.
Neile, kes armastust idealiseerivad, võib siiski tunduda, et juba ainuüksi monogaamiast otsesõnu kõnelemine seaks kahtluse alla selle endastmõistetavaks peetud erakordsuse, mis moodustab iga romantilise unistuse keskme. Me usume, et kui oleme kord leidnud „selle õige”, siis ei peaks me enam kunagi kedagi teist vajama, ihaldama ega sooja pilguga vaatama. Sellest tulenebki asjaolu, et meie üürilepingud on palju üksikasjalikumad kui meie suhteid puudutavad kokkulepped. Paljude paaride jaoks ulatub kogu arutelu ainult ühe lauseni: „Kui sa vahele jääd, löön su maha.”
Uus määratlus
Minu arvates hõlmab truudusetus ühte, kahte või kolme olemuslikku koostisosa: salatsemine, seksuaalne tõmme ja emotsionaalne seotus. Enne kui jätkan, tahaksin selgitada, et need kolm kriteeriumi pole jäigad; pigem on tegu kolmeküljelise prismaga, läbi mille võib vaadelda seda, mida me ise kogeme või eeldame. Sellegipoolest ei tähenda määratluse laiendamine moraalsesse relativismi laskumist. Kõik truudusemurdmised pole võrdsed. Lõppude lõpuks on tegu isiklike teemadega, mis sõltuvad ühest või teisest väärtushinnangust. Minu eesmärgiks on luua raamistik, mille abil te mõistate paremini omaenda olukorda ja saate sügavamalt suhelda oma lähedastega.
Salatsemine või saladuses hoidmine on truudusetuse orgaaniline põhimõte number üks. Petetakse ju alati esmase suhte varjus – ning lootuses, et petmist kunagi ei avastata. Pealegi muudab salatsemine erootilise laengu jõulisemaks. „Seks ja hiilimine annavad väga hõrgu segu,” kirjutab ajakirjanik Julia Keller. Me kõik mäletame lapsepõlvest, kui lõbus oli peitust mängida või midagi salajas hoida. Saladuste abil tunneme end võimsamana, vabamana, vähem haavatavana. Kuid täiskasvanuna kipume selle hämara naudingu peale kulmu kortsutama.
„Ma olen alati olnud väga otsekohene inimene,” ütleb Angela, iiri juurtega ameeriklanna ning ülitäpne jurist, kes sattus ühe kliendiga voodisse ja sai tänu sellele aru, et salasuhted meeldivad talle. „Ma avastasin, et olen võimeline täielikult rikkuma iseenda ammuseid tõekspidamisi, ning see oli ühtaegu hämmastav ja väga põnev. Ükskord ajasin juttu oma õega, kes muudkui latras, kui pahad inimesed on kõik, kes petavad. Ma kuulasin teda ja naeratasin sisimas oma saladuse üle. Kui ta oleks vaid teadnud, et tema ees seisabki selline „kaabakas”.”
Süütunde ja rõõmu hüplikku segu kirjeldab 47-aastane Max, kes tunnistab nii: „Ühel hetkel tundsin ennast nagu peletis, järgmisel hetkel aga teadsin, et ma puudutan midagi olulist, mida mul oli pööraselt vaja taas tunda.” Max on pühendunud isa kolmele lapsele, kellest ühel on ajukahjustus. Mees on täiesti kindel, et kõrvalsuhe jääb saladuskatte alla: „Ma ei räägi abikaasale kunagi, et leidsin teises naises päästerõnga, aga kindlasti ma ei kahetse seda vahekorda. See suhe pidigi elama vaikuses. Ühtegi teist võimalust polnud! Kõrvalsuhe on möödas, kuid saladus on elus ja terve.”
Üks salatsemise võimsaid omadusi on see, et see toimib iseseisvuse ja kontrollivõime väravana. Mulle räägitakse sellest ikka ja jälle, sageli mainivad seda naised, aga ka mehed, kes ühel või teisel põhjusel tunnevad, et nad ei kontrolli oma elu. „Akadeemiline maailm on valge ja mina kui mustanahaline mees pean täpselt nende reeglite järgi mängima,” selgitab Tyrell. „Minusugusele ei jäeta kuigi palju tegevusruumi.” Mind ei üllata eriti, kui Tyrell ütleb, et kõrvalsuhted on olnud talle see koht, kus tema võib reeglid kindlaks määrata. „Te ei saa mind igal pool kontrollida” on olnud tema seiklusi saatev mantra.
Petmine on tee, mis viib meid riskimise, ohtude ja piiride ületamist trotsiva energia juurde. Me ei tea täpselt, millal tuleb järgmine kohting, ning see kindlustab meile ootusärevuse ja põnevustunde. Keelatud armastus pesitseb endasse sulgunud universumis, ülejäänud maailmast täiesti eraldi. Kõrvalsuhe õitseb meie elu piirialal ning selle võlujõud püsib seni, kuni suhe päevavalguse kätte ei satu.
Ometi pole saladused ainult mäng ja lõbu, isegi mitte neile, kes saladusi hoiavad. Abielurikkumise kõige olulisema osana toidavad saladused valetamist, eitamist, äraandlikkust ja igasuguseid keerukaid skeeme. Enda kaksikelusse mässimine võib mõjuda eraldavalt ning aja möödudes võib see kaasa tuua aina kuhjuva häbitunde ja enesevihkamise.
Melanie otsustas hiljuti teha lõpu kuus aastat kestnud kõrvalsuhtele. Kui ma küsin temalt, miks ta sellise otsuse tegi, vastab naine: „Kuni ma ennast süüdi tundsin, nägin endas ikkagi head inimest, kes lihtsalt tegi halbu asju. Aga tol päeval, kui mul süütunne kadus, ei suutnud ma ennast enam austada. Ma olin lihtsalt halb inimene.”
Petetud partnerile mõjuvad ilmsiks tulnud saladused laastavalt. Eriti USA-s ütlevad paljud, et kõige sügavamad armid jättis neile lõputu varjamine. Ma kuulen seda ikka ja jälle: „Isegi mitte see, et ta pettis, vaid just see, et ta valetas.” Aga kuigi ühes meie planeedi otsas kortsutatakse salatsemise
