Õhku haihtunud. Ann Cleeves
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Õhku haihtunud - Ann Cleeves страница 1
Ann Cleeves
Õhku haihtunud
Originaali tiitel:
Ann Cleeves
Thin Air
Pan Macmillan
2014
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ede Kõrgvee
Kujundanud Britt Urbla Keller
Copyright © Ann Cleeves 2014
© Tõlge eesti keelde. Lauri Vahtre, 2020
ISBN 978-9985-3-4815-4
e-ISBN 9789985348437
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda Printon AS
Joseph Clarke’ile ja tema imetoredale emale
Tänusõnad
Suur tänu inimestele, kes aitasid mul seda raamatut paremaks teha: minu agentidele Sara Mengucile ja Moses Cardonale ning toimetaja Catherine Richardsile. Tänusõnad Pan Macmillani meeskonnale – Jeremyle, Beckyle, Emmale ja Samile – ning kogu Andy Belshaw’ grupile. Aituma Shetlandi sõpradele, eriti Ingirid Eunsonile ja Jim Dicksonile suurepärase toidu ning seltskonna eest, Mary Blance’ile nõuannete eest kõigis Shetlandi puudutavais küsimusis, Stevenile ja Charlotte’ile idee eest ning tänusõnad kõigile teistele, kes pakkusid teed, õlut ja lugusid. Kõik vead on mu enda tehtud – ma tean küll, et Unstist ei saa nutitelefoniga e-kirja saata, aga jutus saab. Ja lõpuks tõstkem klaas (šampanjat) minu hea haldja, ristiema Elaine’i auks.
Esimene peatükk
Muusika hakkas mängima. Viiul ja akordion võtsid esimese akordi, siis hetk hingetut vaikust, mille Polly aju fotona jäädvustas, ja juba hüppas kogu Meonessi rahvamaja. Polly oli veetnud kolmteist tundi öise Aberdeeni–Lerwicki praami peal ja kuivale maale astudes tundus maapind jalge all lainetavat, ning see siin oli veel üks imelugu. Muusika oleks nagu seintelt ja põrandalt tagasi põrganud, inimesi saali keskele tõuganud ning jalule ajanud. Isegi kodukootud paelad ja sarikate külge riputatud õhupallid paistsid tantsivat. Muusikameeste rütm pani jalad tatsuma ja pead kaasa noogutama. Piduriides lapsed lõid kätel plaksu ja vanemadki inimesed ajasid end toolidelt üles, et kaasa lüüa. Noor ema hüpitas põlvel lapsukest. Lowrie võttis oma pruudil Caroline’il käest ja viis ta tantsupõrandale, et tüdrukuga oma perekonna ees veel kord uhkustada.
See oli „kodokäik”. Lowrie oli šetlandlane ja pärast mitme aasta pikkust kurameerimist oli Caroline talle augu pähe rääkinud või kavalusega nii kaugele saanud, et mees ta ära võttis. Päris pulmad olid peetud Caroline’i kodus Kentis ja pruudi kaks kõige lähemat sõbratari olid tulnud temaga kaasa Unstile, Shetlandi kõige põhjapoolsemale saarele, et pulmade tähistamine lõpule viia. Nad olid kaasa võtnud ka oma mehed.
„Kas ta pole imekaunis?”
Küsija oli Eleanor, kes kükitas Polly tooli kõrval. Nad mõlemad tundsid Caroline’i ülikoolist saadik; Caroline oli olnud nende „mõistuse hääl” ja võitluskaaslane. Polly ja Eleanor olid olnud tema pruutneitsid Kentis ja nüüd kandsid nad taas oma kreemikasvalgeid siidkleite, mille olid koos Londonis välja valinud. Et „kodokäigul” kaasa lüüa, olid nad võtnud ette reisi põhja. Nad olid saatnud Caroline’i, kui too pulmamarsi helide saatel piduliku ringi tegi ja imetlesid nüüd jälle tema elegantsi, rühti ja ülikallist pulmakleiti.
„Seda on ta igatsenud sellest päevast peale, kui ta Lowriele rebasekslöömisel esimest korda silma viskas,” jätkas Eleanor. „Juba siis oli selge, et ta saab oma tahtmise. Ta on väga sihikindel daam, see meie Caroline.”
„Paistab, et Lowrie seda eriti pahaks ei pane. Ta särab abiellumisest saadik nagu päike.”
„Aga kas see pole siis tore?” naeris Eleanor.
Ma pole Eleanori mitu kuud nii rõõmsana näinud, mõtles Polly. „Väga tore,” vastas ta. Seltskondlikel üritustel lasi Polly end harva lõdvaks, kuid otsustas, et tunneb end täna mõnusalt. Ta naeratas sõbrannale vastu ja tundis hetkelist sidet, isegi õrnust. Vanemate surmast saadik olid need inimesed tema ainus perekond. Seejärel jõudis ta järeldusele, et alkohol on ta tundeliseks muutnud.
„Varsti hakatakse õhtust sööma,” pidi Eleanor karjuma, et teda kuulda oleks. Ta nägu punetas ja silmad kilasid, nagu oleks tal palavik. „Pruudi ja peigmehe sõbrad peavad aitama toitu ette kanda. Selline komme.”
Muusika vaikis, külalised plaksutasid ja naersid. Polly elukaaslane Marcus oli tantsinud Lowrie emaga. Ta tantsis vilkalt, isegi kui õige samm välja ei tulnud. Nüüd tuli ta endiselt takti järgides, õieti peaaegu kekseldes nende juurde.
„Õhtusöögi aeg on käes,” ütles Eleanor. „Sa pead aitama laudu üles panna. Ian lõi juba käed külge. Me tuleme kohe järele ja hakkame ettekandjateks.”
Marcus poetas Polly peanupule suudluse ja kadus. Polly tundis uhkust, et ei olnud mehelt küsinud, kas tal on lõbus. Pollyle tegi nende suhe muret ja ta tajus, et tema pidev vajadus mehelt kuulda, et kõik on korras, hakkas viimasele närvidele käima.
Mehed olid väiksemasse tuppa lauad ja pingid üles seadnud ning Lowrie sõbrad tõstsid ootavate külaliste jaoks välja supikruuse. Eleanor ja Polly võtsid kumbki kandikutäie. Eleanor tundis ennast nagu seitsmendas taevas. Ta tõmbas tähelepanu, flirtis vanameestega ja suples tähelepanus. Siis tulid karaskid ja liuad lambaliha ning soolatud loomalihaga. Karaskit ja ihu, nagu Lowrie selle kohta ütles. Polly oli taimetoitlane ja lihahunnikud, mida ta köögist liudadel välja kandis, ajasid teda kergelt iiveldama. Kogu see üritus oli otsekui mingis ruumilises nihkes. Eelmisel ööl oli kolmteist tundi laeval oldud ja siis terve päeva väljas. Kummaline õhtuvalgus. Eleanor oma sõgedusega. Polly rüüpas teed, näkitses tükikest pulmatorti ja adus, et tunneb endiselt jalge all laevalae õõtsumist.
Kui õhtusöök läbi sai ja Marcus aitas laudu koristada, hakkas ansambel uuesti mängima ja Polly protestide peale vaatamata veeti ta nelja paariga riili tantsima. Korraga oli ta ringi keskel, liikus ühe mehe käest teise kätte ning seejärel keerutas. Tema partner oli Lowrie isa. Tolle käed olid risti ja hoidsid kindlalt ning liikumise hoog tõstis Polly peaaegu lendu. Ta oli Lowrie isa vanemaks meheks pidanud ega oodanud temalt sellist jõudu. Mingi korraks vilksatava ja üllatava hetke tundis ta ta mehe vastu iha. Kui lugu lõppes, märkas Polly, et ta väriseb. Eleanori ega Marcust polnud näha ja ta läks välja värsket õhku hingama.
Kell pidi olema üheteistkümne ligi, aga väljas oli veel valgust. Lowrie ütles, et Shetlandil öeldakse selle kohta „suine ämar”, suvehämarus. Nii kaugel põhjas ei lähe juunis üldse päris pimedaks ning nüüd kumas rand hallilt ja hõbedaselt. Polly erialaks oli rahvapärimuse analüüs ja ta mõistis, kust see tuleb, et šetlandlased lõid sellised olendid nagu kurikääbud1, võluvõimetega päkapikud. Põhjus pidi peituma dramaatilistes aastaaegades ja imelikus valguses. Talle torkas pähe, et võiks sellest mingi artikli kirjutada. Võiks Skandinaavia folkloristidele huvi pakkuda.