omaenda õudusjutus peaosa. Ära haihtudes.”
Nad olid jõudnud poole ranna peale ja Perez nägi juba Meonessi rahvamaja, kus eelmisel ööl oli olnud tants ja muusika, ilulindid ja lilled ning suur sätendav silt pruutpaari nimedega. Nad pöörasid ringi ja olid juba peaaegu puhkemaja juures tagasi, kui märkasid Sandy Wilsonit terrassil seismas ja neile viipamas. Ta seisis otse vastu eredat päikesevalgust, nii et Perez ei näinud tema näoilmet. Võimatu oli öelda, kas tegemist on võiduka žestiga või kutsub Sandy Perezit kiiresti enda juurde. Võib-olla oli otsimismeeskond Eleanori leidnud ja juhtunud pole midagi hullemat kui murtud pahkluu. Perez igatahes lootis seda. Tal oleks heameel Eleanoriga tutvuda. Ian pistis jooksu.
Terrassil oli Sandyga liitunud Polly.
Ian oli küllalt lähedale jõudnud, et hüüda: „Kus ta on? Kas te leidsite ta üles?” Perez tajus ta hääles meeleheidet.
Sandy ei vastanud.
Naised olid jätnud Eleanori telefoni taimeaeda ja Caroline’i seda valvama. Ameerika krimiseriaalide uputus oli inimestele vähemalt õpetanud, et võimalikku mõrvapaika ei tohi segi pöörata. Mööda kaljuharjal looklevat lambarada astudes püüdis Perez selgusele jõuda, mida Eleanori telefoni leidmine endaga kaasa võib tuua. Ian oli talle rääkinud, et püüdis Eleanorile helistada niipea, kui mõistis, et ta on kadunud: „Muidugi ma proovisin temaga ühendust võtta. See oli esimene asi, mis mulle pähe tuli. Ja olen sestpeale aina proovinud. Aga keegi ei vasta.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
