uskunud viimasel ajal kuigi paljusid asju, siis seda uskus ta ometigi. Maja oli elusolend ning Julia oli koos Valeryga näinud vaeva, asutamaks külalismaja, mille nimel tasus spetsiaalselt Tennessee väikelinna sõita. Külalismaja, kus vähemalt külalised leiavad rahu – erinevalt perenaisest.
Mõnikord, kui Julia istus üüratul, tervet maja ümbritseval verandal, tundus talle, et kuuleb teed ääristavate vanade magnooliate vahel justkui tõllaraginat ja kabjaplaginat. Ta hoidus sellest ühelegi hingelisele iitsatamast. Nagu ka jahedast trööstivast käest, mida oli tundnud oma laubal Mikey-teemalistest hirmuunenägudest ärgates. Ja väikese poisikluti naerust, mida arvas ülemise korruse koridoris aeg-ajalt kuulvat. Et tema vaimne tervis rippus niigi peenikese niidi otsas, siis pidi ta oma pöörast kujutlusvõimet ohjeldama. Julia ei uskunud kummitustesse, vaimudesse ega isegi õieti jumalasse.
Ükskord tegi ta vea ja jutustas nägemustest Valeryle, kuid ülestunnistus oli õe baarikapi kallale ajanud. Julia ei soovinud, et säärane asi korduks. Valery ja alkohol olid muret tekitav paar, seda enam, et õde oli äsja seljatanud lahingud ajaloo halvima kallima Jediga, kes oli täielik tropp.
Ehkki Julia oli õega lähedane, oli ta õppinud oma mõtteid ja kurbust varjama. Mitte keegi ei mõistnud teda. Kõik eeldasid, et ta läheb eluga edasi ja unustab oma poja, abikaasa, perekonna. Unustab, et tal oli kuni tolle oktoobrikuu hirmsa hommikuni peaaegu täiuslikkuseni õnnelik elu.
Ta suundus kööki, mis oli maja värskeim juurdeehitis, pani tule põlema ja sammus otsejoones kohvimasina ning pliidi juurde. Ta ei pruugi iial kokandusauhinda võita, kuid ta armastas inimesi toita.
Tema firmajook oli isetehtud virsikutee, aga ka ainulaadne kohv, mida ta jahvatas ise ja serveeris presskannus. Kuna külalised armastasid tundide viisi kohvi nautida, siis alustas ta sellest. Menüü oli igal hommikul pisut erinev, kuid alati oli saadaval mingisugune virsikuroog, enamasti oma aia viljadest. Inimesed ootasid Virsikuaia külalismajalt virsikuid.
Mõne minuti pärast oli singi- ja munavorm valmis ahju torkamiseks, virsiku-tassikookide tainas vormidesse jaotatud ja kohvimasin laulis peibutavalt nagu sireen. Julia võttis tassikese ja läks majaesisele verandale oma lemmikaega nautima. Kaaslaseks ainult koer, istus ta ühele neljast korvtoolist, et vaadata, kuidas tõusev päike hiilib üle muru vahajate lehtedega magnooliate ja roosa rododendroni poole. Eelmise õhtu vihmapiisad pärlendasid kristallidena haljendaval murul ning Ameerika Ühendriikide lipp rippus lõdvalt valge verandapiirde küljes.
Julia tõi kuuldavale pahase oige. Valery oli jälle etiketti rikkunud ja unustanud lipu õhtul tuppa tuua. Kui mõni linna elanik oleks juhtunud mööda sõitma ja nägema, siis oleks kindlasti selleteemaline telefonikõne tulnud. Õnneks seda ei juhtunud. Virsikuaia külalismaja asus linna ääres metsa serval, suurest maanteest eemal. Mikeyle oleks siin väga meeldinud. Siin oli ruumi joosta, avastada ja turvaliselt poisteasju ajada.
Ent turvalisus oli suhteline mõiste.
Maja eraldas teest tihe lehtpuusalu, sealhulgas uhkete roosade õitega virsikuaed, mis kulges piki hoone paremat külge esimurule ning põhjakaarde. Vahel oli kuulda mööduvate autode mürinat, kuid enamasti mitte. Väikelinna rahu ja vaikus olid väikese külalismaja tõmbenumbrid.
Julia tõstis kannad kõrval asetsevale toolile, vaatas aia poole ja rüüpas kohvi.
„Palju õnne sünnipäevaks, kullake,“ sosistas ta ja tundis, kuidas rindkere valust õõnsaks muutus. Ta sulges silmad ja kuulis peas peenikest häält, tundis väikese poisi ja hambapasta lõhna ning poja tugeva keha soojust tol viimasel korral, kui oli teda emmanud. Kurku tõusis klomp ja silmad täitusid pisaratega. Ta otsustas mõne minuti üksi leinata, nagu oli teinud juba kuus aastat, et seejärel perenaiselik naeratus näole manada ja argitoimetuste kallale asuda.
Bingo tatsas tema jalgade ette, niuksus ja nügis teda ninaga. Austraallasele ei meeldinud, kui keegi oli õnnetu, seda enam, et ta oli pidanud ohtralt perenaise pisaraid nägema. Eks koergi leinanud, lonkides nädalate viisi nukralt ringi ja otsides armsat poissi, kes enam koju ei tulnud.
Julia kummardus lähemale, põimis käed koera ümber, surus näo tema kasukasse ja nuttis.
„Proua, kas olete kombes?“
Julia võpatas, ajas end sirgu ja tõstis jalad põntsuga verandapõrandale. Tema süda tagus meeletult, kui ta märkas trepimademel meest. Ta kiikas tulija selja taha, kuid ei märganud autot ega taibanud, kust võõras oli välja ilmunud. Hetk tagasi teda igal juhul polnud. Uitmõtted ragisevatest tõldadest, rääkivatest kuulidest ning öistest puudutustest tekitasid kahtluse, et ta on mehe samuti välja mõelnud. Kas tal olid hallutsinatsioonid? Mees oli piisavalt nägus, et olla unenäotegelane, ent ka piisavalt karmi olekuga, justkui oleks elus palju näinud ja teinud. Tumedate silmadega mereröövel, näol ühepäevane habemetüügas, peas musta värvi sassis juuksed ning seljas räbaldunud teksatagi ja valge T-särk.
„Kes teie olete?“ küsis Julia lõunaosariiklasest majaperenaise kohta liigagi kähedal, karmil toonil.
Faustilikult tumedate kulmudega mehe otsaesisele ilmus kurd. „Ma ei tahtnud teid hirmutada. Nägin, et nutate.“
Julia märkas, et nägu on endiselt nutumärg. „Kõik on hästi.“ Ta äigas kahe käega kiiresti üle põskede. „Kust te välja ilmusite?“
Mees osutas pöidlaga üle õla. „Maanteelt. Mu auto läks katki. Ega teil juhuslikult käivituskaableid leidu?“
„Kahjuks mitte.“
Mees kiikas maja kõrvale virsikuaia poole. Ta kehitas õlgu ja ohkas lootusetult.
„Kas tohib teie telefoni kasutada?“ küsis ta seejärel, justkui eeldanuks äraütlemist.
„Kas teil mobiiltelefoni ei olegi?“
Mehe lõualuu läks krampi ja ilme muutus veelgi karmimaks. Tema pilk peatus Julia silmades ning vilas kiiresti mujale. „Ei ole.“
Tänapäeval on kõigil mobiiltelefon. Kus see tüüp oli elanud? Kuu peal?
Julia kuulis köögist hääli ja taipas, et külalised on ärganud.
„Telefon on köögis. Astuge edasi.“ Nende sõnadega pööras ta ümber, tajus seljal mehe pilku ja liikus vaheukse poole. Mees kõndis temaga ebaharilikult tasasel sammul kaasa ja avas sisenevale naisele ukse.
Julia ei kartnud võõrast. Ta poleks kartnud isegi juhul, kui tegemist olnuks kirvemõrtsukaga. Inimene, kes on sisimas surnud, ei karda midagi.
Leti ääres seisis üks külalismaja sagedasi kundesid, kuuekümnendates eluaastates prille kandev Bob Oliver, kes valas endale parajasti kohvi. Bob ja tema abikaasa olid paari aasta jooksul nii tihti siia sattunud, et Julia lubas neil piiranguteta toimetada ja rõõmustas, kui külalised end vabalt tundsid. See oligi Virsikuaia külalismaja mõte.
„Tere hommikust, Bob,“ ütles ta. „Olete varajane linnuke.“
„Ma tundsin teie kohvi lõhna.“
Julia manas näole naeratuse. „Teen Mattiele samuti kannutäie.“
„Võib-olla hiljem. Kell seitse on Mattie jaoks varavõitu. Õpetajaametist erru minnes tõotas ta, et ei pane enam iialgi äratuskella helisema. Ja nii ongi.“
„Mõistan teda täielikult,“ tunnistas Julia ja pöördus siis mehe poole, kes seisis ebakindlalt tagaukse
