küsis teie järele, härra.“
Stokes. Hea mees, raskelt haavatud. Ainult jumal, mitte kirurg otsustab, kas ta näeb järgmist hommikut.
„Pean kõigepealt meeste juurde minema,“ lausus Will majaperenaisele.
„Väga kena. Informeerin oma abikaasat.“ Proua Portland napsas rohelise seeliku oma väikeste õrnade sõrmede vahele ja tõttas mööda teed minema.
Will saatis teda põgusalt pilguga ning suundus siis majja kohuseid täitma, ent kujutluspilt vaprast ja nägusast Charlotte Portlandist sööbis pikaks ajaks mällu.
4
Tennessee, Honey Ridge, tänapäev
Eli ronis Bob Oliveri sinisesse Accordi – uuemat sorti mudelisse, mis ei jäänud arvatavasti kunagi tee peale. Erinevalt 500-dollarilisest risuhunnikust, millega ta ise sõitis.
See mees oli öelnud, et täna on Eli õnnepäev. Arvestades asjaolude ja sihtpunktiga, polnud Eli valmis kihla vedama. Kuid sõbraliku mehega kokkusattumine oli tõepoolest ootamatu õnn. Telefoni oli ta küsinud puhtalt meeleheitest. Isegi kui ta oleks mingisuguse mehaaniku kätte saanud, poleks tal olnud raha töömehele maksta, vähemalt mitte täies mahus. Tema ainuke lootus oli tasuda arve tööga.
„Mu auto on maanteel, siit vähem kui kilomeetri kaugusel.“ Ta osutas lõuna poole, kus risuhunnik oli möödunud südaöö paiku välja surnud. Autos magamine polnud tema jaoks probleem. Talle meeldis viibida lageda taeva all, kus ta nägi tähti ja tundis värsket õhku.
„Kas olete kohalik?“ Bob pööras näo kõrvalistme suunas. Tema tumedate raamidega prillidel peegeldus hommikupäike.
„Ei.“
„Mina ka mitte. Me naisega plaanime sinnapoole liikuda, aga tuleme Memphisest.“
Eli süda vajus saapasäärde. Ta oli veetnud Memphises seitse närust aastat. Isegi pärast kuut kuud vabaduses viibimist oli mälestus trööstitult ere.
Ta otsis pingsalt uut jututeemat, et mitte rääkida kohast, mis talle kõige vähem meeldis, ning pahvatas: „Tundub kena külalismaja olevat.“
„Virsikuaed? See on parim. Sõidame abikaasaga Julia juurde alati, kui meil selleks mahti tekib. Kui te ei ole just kodusõja fänn, siis pole siin muud teha kui verandal istuda või hoovis ja viljapuuaias jalutada, võib-olla natuke kala püüda – aga just sellepärast me siin käimegi. Siin on rahu ja vaikus. Ilus maastik. Ja suurepärane kohv.“ Bob puhkes naerma ja kummutas tassi sisu kurku.
Eli nautis parimat kohvi, mida oli seitsme aasta jooksul saanud. Tema ema oli samuti uhkes presskannus sarnast kohvi valmistanud. Ta nuputas, kas ema vahel nüüdki temale mõtleb. Enamasti üritas ta ise mitte mõelda emale, isale ega sellele, missuguseks elu võinuks kujuneda, kui ta olnuks parem poeg. Mälestused tegid liiga palju haiget ning tõid kaasa suure häbi ja kahetsuse.
Ta rüüpas jooki, rõõmustades, et on midagi, millega tühja kõhtu täita, ja olles külalismaja perenaisele tänulik.
Julia. Ilusa nimega ilus naine, meekarva juuksed kuklale hobusesabasse kinnitatud, sinistes silmades kurb pilk. Eli üritas arvata, miks naine oli nutnud. Aga ta ei peaks Juliale mõtlema. Ei peaks kujutlema, mis tunne oleks säravpuhtas köögis istuda ja koos säärase naisega hommikusööki nautida. Ta keeldus viimasel ajal üldse naistele mõtlemast, iseäranis korralikele naistele.
„Kena daam,“ märkis Bob, kui nad lõunasse keerasid ja Eli seisvale sõidukile lähenesid. „Iga külaskäigu lõpus kingib ta meile oma aia virsikutest tehtud hoidise. Ülimaitsev.“
Mõte moosiga röstsaiast pani Elil suu vett jooksma ja tuletas meelde, et ta polnud söönud juba eelmisest hommikust saadik, kui oli krohvimise lõpetanud, kasina palga kätte saanud ja Nashville’ist lahkunud. Ta võttis tühja kõhu täiteks veel ühe suutäie Julia kohvi. Bobil oli õigus. See maitses oivaliselt. Kohv oli ühtaegu mahe ja kange, just nagu Eli vanasti.
Ta vaatas küljeaknast välja ja silmitses mööda tuhisevat maastikku, mis oli kevadiselt roheline ja õites. Tema üllatuseks paistsid eemalt majad. Tal polnud aimugi, et linn on siinsamas, aga kui hästi järele mõelda, siis miks pidanukski külalismaja keset tühermaad asuma?
„Kas see seal on teie auto?“ Bob nookas viltuselt maanteepervele pargitud vana logu Dodge’i suunas.
Eli võis vaid oletada, mida Bobi-sugune edukas mees arvab säärasest autologust, mille poritiivad on roostes ja põrkeraud puudub täiesti. Õnneks ei teinud vanem mees sellest numbrit. Ta oli hea inimene. Lahke. Eli polnud niisugustega juba ammu kokku puutunud.
Nad ronisid autost välja, läksid Accordi pakiruumi juurde ja Bob võttis käivituskaablid. „Võtame siis juba tööriistakohvri ka kaasa, juhuks kui seda peaks vaja minema.“
Eli võttis punase metallkohvri ja liikus oma Dodge’i poole.
„Kuidas auto enne väljasuremist käitus?“
„Täiesti tavaliselt. Ainult mootor on viimased sada viiskümmend kilomeetrit jupsinud. Arvasin, et kütusefilter on umbes.“
„Eeldan, et te juba kontrollisite seda.“
„Hommikul esimese asjana. Puhastasin seda nii hästi, kui suutsin, aga kasu polnud mingisugust.“
„Kas auto kuumenes üle?“
„Ei, härra. Jäi lihtsalt seisma. Aku on vana ja ilmselt ka rikkis.“
„Viskame pilgu peale.“
Eli asetas kohvitassi autopõrandale. Seejärel avas ta kapoti, toestas selle vardaga ning imestas rõõmsalt endamisi, et füüsikaprofessor pakkus end appi mehaanikutööd tegema. „Kus te autosid parandama õppisite?“
„Hobi korras. Kui olin laps, siis polnud meil midagi. Ainuke viis endale auto saada oli mõni odav masin üles putitada. Nii ma tegingi.“
Eli ohkas vaikselt. „Tuleb tuttav ette.“ Ehkki temal oli kunagi olnud uhke auto, ilus kodu ja korralik perekond. Ta oli neist rumalate valikute tõttu ilma jäänud.
Ta haaras tööriistakastist mutrivõtme ja koputas sellega vastu akuklemme. „Roostes,“ nentis ta vastikusega. Nagu tema elugi. Ta torkas mutrivõtme rinnataskusse ja kangutas kaabliotsad lahti.
Bob kummardus lähemale vaatama. „Mulle tundub, et probleemi põhjus on leitud. Need vajavad korralikku puhastamist, aga kerge pühkimine ja käivitusabi peaks teid uuesti teele aitama.“
Eli küüris klemme õlakotist võetud T-särgiga. „See on praegu parim, mida saan teha.“
Bob ühendas käivituskaablid, samal ajal kui Eli ronis juhiistmele ja keeras süütevõtit. Pärast paari nõrka turtsatust läkski mootor käima. Summutist tõusis musta suitsu. Bob lõi kapoti kinni ja kõndis juhiakna juurde.
„Laske masin esimese võimaluse korral üle vaadata.“
„Muidugi.“ Kohe, kui ta leiab rahapuu. „Kui palju ma teile võlgnen?“
„Mitte sentigi. Tehke üks heategu, muud ma ei palu.“
