Freddie Mercury. Laura Jackson
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Freddie Mercury - Laura Jackson страница 6
Mercury meeldejäävaimad kontserdid Ibexiga olid ilmselt need, mis nad andsid Boltoni Octagon Theatre’is 1969. aasta augustis, ja neile järgnenud päeva ülesastumine vabaõhufestivalil linna Queen’s Parkis. „Ma võtsin endaga kaasa mehe nimega Steve Lake,” räägib Ken Testi, „kes tegeles tõsiselt fotograafiaga, eksperimenteerides valgusemängu ja vedelikuplaatidega, mis oli toona väga edumeelne, ja ta tegi Freddiest pargi amfiteatris mõned suurepärased fotod. Istekohad olid nagu apelsiniviilud teisel pool basseini ning oli üks meeldejääv ülesvõte Freddiest, kuidas ta sammub lennukalt mööda lava, täiesti queenilikult. See pilt on mulle sellest ajast peale meelde jäänud.”
Boltoni kontserdid osutusid bändi kuvandi arengus oluliseks verstapostiks. Mike Bersin meenutab elavalt, kuidas nad valmistusid lõunaseks esinemiseks. „Olime otsustanud, et lööme end tõeliselt üles. Mul oli seljas kuldne lameekangast keep, mida kandes tundsin end jobuna, kui aeg kätte jõudis – aga Freddie paistis miili kauguselt silma. Ta oli oma pikad juuksed kohevile kamminud, et need rohkem silma torkaks, ja enne lavale minekut oli ta tõmmelnud peegli ees terve igaviku. Lõpuks kisendasin ta peale: „Issand jumal, lõpeta see juustega jahmerdamine, Freddie!” Mille peale tema nähvas: „Aga ma olen staar, kulla poisu!” Selle peale ei oska küll suurt midagi kosta.”
Bersini jutu järgi oli raske öelda, kas Mercury koges mingit lavaeelset närvi. „Ta muutus tavalisest naljatlevamaks,” meenutab ta, „mis oli võib-olla enese üleskütmise vorm, kuid meeste seltskond toonastes bändides oli kindlasti solvangupõhine ja me kõik nokkisime üksteise kallal. Freddie narris kedagi mingi nõmeda asja pärast ja see omakorda narris teda. Ta armastas seda.”
Umbes sel ajal otsustas Ibex, et nad on väsinud kurnavast pendeldamisest Londoni ja Liverpooli vahelisel kiirteel. Pealinnas ei paistnud neil suurt midagi õnnestuvat, isegi pärast nende uue värvika laulja saabumist, ja see valmistas pettumust. Niisiis leppisid nad hääletusel kokku, et jäävad mõneks ajaks Liverpooli pidama. Mercuryle selline kokkulepe ei meeldinud, kuid tema soov grupis jätkata tähendas, et ta pidi sellega kaasa minema. Põhjas baseerudes õnnestus tal hoida sidet Smile’iga, sest need sõitsid sageli häälega Liverpooli, et näha teda esinemas, jäädes ööbima tema urgu.
Ta leidis elupaiga ühe nende sõbra, Geoff Higginsi kaudu, kelle ema töötas toitlustusjuhina Dovedale Towersi banketisaalides aadressil 60 Penny Lane. Higgins selgitab: „„Tupp” Taylor oli toona kõvasti Jethro Tullist sisse võetud ja tahtis iga hinna eest õppida flööti mängima, et saaks seda bändi repertuaari kaasata, ja ta küsis minult, kas ma võiksin mõnda aega hoopis Ibexis basskitarri mängida, mida ma ka tegin.
Kui ma koju tulin, oli ema alguses mu riietusest šokeeritud, kuid miski ei häirinud teda kauaks. Talle meeldisid kõik minu Londoni sõbrad, kuid Freddiet ta lihtsalt jumaldas, arvates, et too kõneleb alati nii šikilt, ja Freddie oli tema vastu imeliselt peenekombeline. Dovedale’i peatorni tagant pisut vasakule jäi tohutu suur kahekorruseline korter, kus ma elasin, ja kui Freddie endale urgu otsis, ei pidanud ta kaugemale vaatama.”
Mercury võis tunda puudust Kensingtonist ja igatseda sinna naasta, kuid ta nautis Higginsi seltskonda. „Selleks hetkeks kahtlustasime me kõik poolenisti, et Freddie seksuaalsus erineb meie omast,” meenutab Higgins, „kuid samas pidasid liverpoollased toona kõiki londonlasi niikuinii kuradi lilladeks, nii et selles ei saanud kindel olla. Freddie oli koos minuga Penny Lane’il, kuid ta ei tikkunud mulle mitte kordagi ligi.” Geoff Higgins tunnistab, et see oli suur kergendus, arvestades tema elavat mälestust nende esimesest kohtumisest.
„Esimesed sõnad, mida kuulsin Freddiet ütlemas,” selgitab ta, „pärinevad mõni kuu varasemast ajast, kui viibisin Londonis, et käia vestlustel mõnes kolledžis, kuhu lootsin sisse pääseda, ja Bersin oli kutsunud mind enda korterisse ja pakkunud ööbimiskohta rannatoolil.
Ma olin ühel päeval sügavas unes, kui need kaks tüüpi sisse astusid. Väljas puhus marutuul ja sadas vihma ning üks neist sööstis kamina kohal asuva suure peegli ette ja kiljatas: „Issand! Kas ma olin niisuguse välimusega väljas?” ja mõtlesin, et üks mis kindel, tollele ma küll ligidale ei astu! Kummaline, et meist said hiljem nii head semud.”
Mis Higginsit kõige enam üllatas, oli see, et vaatamata kogu Mercury poosetavale veiderdamisele oli ta tegelikult väga tundlik tüüp. „Fred oli ka väga hea usaldusalune,” paljastab ta. „Kui ma tundsin ennast sandisti, ei jäänud see tal märkamata – ta oskas mind muredest rääkima panna – ja aitas mind alati õigele rajale tagasi. Selline ta oli.
Ta oli minust paar aastat vanem, mis näis olevat väga suur vahe, ja mitte ainult minu puhul. Ta oli olemas, kui ükskõik kes meie kambast vajas usaldusalust, ja olgem ausad, tolles vanuses meeste seas ei juhtu sageli, et keegi märkab, veel vähem hoolib. Aga Fred tegi seda ja ta oskas väga hästi aidata. Ta oli oivaline kuulaja.” Nagu paljud asjad Mercury isiksuse juures, jäi tema see külg suuresti varjatuks, mattudes avalikkuse ees veidra tembutamise alla, millele ta andis enda puhul rohkem vabadust välja paista.
Mercuryle hakkas tunduma, et ta on olnud Ibexis piisavalt kaua, et püüda muuta midagi, mida ta pidas oluliseks – grupi nime. Mike Bersin meenutab, kuidas Mercury seda tegi: „Ta helistas mulle ühel õhtul ja ütles, et teised bändiliikmed ei ole rahul nimega Ibex ja kui mul midagi selle vastu ei ole, siis teised tahaksid muuta selle nimeks Wreckage. Ma ütlesin, et kui kõik teised nii tahavad, ei ole mul selle vastu midagi. Kaks päeva hiljem saime proovis kokku ja avastasime, et kogu meie aparatuurile oli šablooniga juba uus nimi peale kirjutatud. Tuli välja, et me kõik saime tol õhtul samasuguse telefonikõne! Samas,” lisab Mike, „Wreckage oli hea valik. See ütles inimestele võib-olla rohkem. Ma oletan, et vähesed teadsid, mis asi on Ibex 1, ja veel vähem hoolisid sellest. Aga Freddie teadis, missugune nimi kõlab hästi.” Mercury manööverduste juures oli huvitav see, et samal ajal kui ta oma tahtmist nutikalt läbi surus, õnnestus tal säilitada illusioon demokraatiast, ja ta ei pahandanud selle protsessi käigus kedagi.
Sellal, kui Smile käis sageli Liverpoolis, et vaadata Ibexit mängimas – ja ka ise esineda, kuna Ken Testi korraldas neilegi aeg-ajalt kontserte –, naasis Mercury koos teistega sama tihti Londonisse. Testi toimetas palavikulise innuga, et varustada Wreckage’it tööga, sageli alles viimasel minutil. „Kogu see periood oli üsna hektiline,” meenutab ta. „Vahetevahel ma ei teadnud, kas olen tulemas või minemas. Ükskord olime kõik Londonis ja ma sõitsin pöidlaküüdiga St. Helenisse, sest olin otsustanud minna sealsesse kolledžisse. Olin sõna otseses mõttes just uksest sisse astunud, kui Mike helistas, ja ütles mulle, et nad olid kuulnud, et neil on järgmisel päeval esinemine, ja küsis, kas ma saaksin tagasi tulla, et nad laenatud kaubikuga kohale toimetada. Pole hullu, haarasin eine kaasa ja asusin tagasi Londoni poole hääletama, jõudes kohale sama päeva hilisõhtul.
Järgmisel varahommikul kõmpisin Imperial College’isse, võttes tee peal kaasa Freddie, kes pidi aitama mul varustust peale laadida. See oli teaduskolledž ega olnud otseselt muusikaõpinguteks loodud, kuid neil oli väike prooviruum imeliku torni kolmandal korrusel, kuhu viis spiraaltrepp, ning varustus oli sinna üles paigutatud. Noh, sel ajal kui mina tassisin ükshaaval seljas alla suurt bassivõimendit ja kogu muud rasket aparatuuri, õnnestus Freddiel teha kokku kolm käiku: esimesel korral käes marakad, teisel korral tamburiin ja kolmandal korral tõi ta alla noodipuldi, mida meil ei olnud tarvis. Kui ma talle seda ütlesin, vastas ta meeletu ohke ja randmeviibutuse saatel: „Oh, kas sa viiksid selle siis üles tagasi?” Ta oli neetult kasutu, aga vahet pole, ta oli vaimselt kohal.”
Kogu see pingutus oli mõeldud aitamaks kaasa kontserdile Hardman Streetil Rumbling Tumi all asuvas keldriklubis Sink, mida Geoff Higgins mäletab hästi: „Sink oli nii väike ja rõske, et Cavern tundus selle kõrval