Vaikuse meri. Rääkimata Nektari merest…
Brošüür sisaldas ka rahustavat informatsiooni, mis pidi hajutama ka kõige närvilisema reisija hirmud ja näitama, et Turismikomisjon oli kõigele mõelnud. «Teie turvalisuse huvides on rakendatud kõik võimalikud ettevaatusabinõud,» kuulutas voldik. «Selenel on hapnikuvarusid rohkem kui nädalaks ja igast esmatähtsast seadmest on kaks eksemplari. Automaatne raadiomajakas edastab teie positsiooni regulaarsete vahemike tagant ja väga ebatõenäolisel juhul, kui laev peaks kaotama kogu võimsuse, veab Port Rorise tolmusaan teid koju vaid väikese viivitusega. Eelkõige pole põhjust muretseda halva ilma pärast. Ükskõik kui halb meresõitja te ka poleks, Kuul on võimatu merehaigeks jääda. Janu merel pole kunagi torme, see on alati tasane ja vaikne.»
Need viimased lohutavad sõnad olid kirjutatud heas usus, sest kes oleks võinud arvata, et need peagi vääraks osutuvad?
Kui Selene Maa valguses vaikselt läbi öö kihutas, ajas Kuu oma asju edasi. Pärast aastatuhandete pikkust und oli tegemist korraga palju. Viimase viiekümne aastaga oli siin rohkem juhtunud kui eelmise viie miljardi aasta jooksul, ja peagi pidi veel rohkem sündima.
Esimeses linnas, mille inimkond oli väljaspool oma koduplaneeti rajanud, jalutas peaadministraator Olsen pargis. Ta oli pargi üle väga uhke, nagu kõik Port Claviuse kakskümmend viis tuhat elanikku. See oli muidugi väike, kuigi mitte nii väike, nagu vihjas see neetud telekommentaator, kes kutsus parki «suurusehullustusega vaateaknaks». Ja Maal polnud kindlasti ühtki parki, aeda ega muud paika, kus võis näha kümne meetri kõrguseid päevalilli.
Kõrgel pea kohal triivisid mööda õhukesed kiudpilved – või nii vähemalt näis. Loomulikult olid need vaid kupli siseküljele kuvatud kujutised, aga illusioon oli nii täiuslik, et mõnikord äratas see peaadministraatoris koduigatsuse. Koduigatsuse? Ta parandas end: tema kodu oli siin.
Aga sügaval oma südames teadis ta, et see polnud tõsi. Tema laste jaoks ehk, aga mitte talle. Tema oli sündinud Maal, Stockholmis, lapsed Port Claviuses. Nemad olid Kuu kodanikud, teda aga liitsid Maaga sidemed, mis võisid aastate jooksul nõrgeneda, kuid ei murdunud iial.
Vähem kui kilomeetri kaugusel peakupli kõrval vaatas Kuu Turismikomisjoni juht viimast tuluaruannet ja lubas endale kerget rahulolu. Nad jätkasid eelmise hooajaga võrreldes arengut – mitte et Kuul olnuks aastaaegu, aga siia tuli märgatavalt rohkem turiste, kui Maa põhjapoolkeral saabus talv.
Kuidas huvi ülal hoida? See oli alati probleem, sest turistid tahtsid vaheldust, neile ei saanud järgemööda üht ja sama asja ette sööta. Seninägematu maastik, nõrk gravitatsioon, Maavaated, pimeda külje saladused, erakordne taevas, pioneeride asundused (kus turistid polnud niikuinii alati teretulnud): kui need said juba näidatud, mida Kuul veel pakkuda oli? Kui kahju, et Kuul polnud veidrate kommete ja veel veidrama välimusega pärismaalaseid, keda külalised võinuks kaameratega klõpsida. Paraku pidi suurimat Kuult leitud eluvormi mikroskoobiga vaatama ja sellegi eellased saabusid Lunik 2 pardal, vaid kümmekond aastat enne inimesi.
Volinik Davis soris mõttes läbi viimase telefaksi sisu, mõeldes, kas võiks sellest abi leida. Otse loomulikult oli seal tavaline palve mingilt telekompaniilt, millest ta kuulnudki polnud, mis kibeles kangesti Kuust veel üht dokumentaalfilmi tegema – kui kõik kulutused kinni maksta. Sellele kavatses ta kindlasti eitavalt vastata; kui ta oleks kõik niisugused pakkumised vastu võtnud, olnuks tema osakond peagi pankrotis.
Siis oli veel sõnaohter kiri tema kolleegilt New Orleansi Linnastu Turismikomisjonis, kes pani ette personali vahetuse. Tal oli raske näha, kuidas sellest Kuule või New Orleansile kasu tõuseks, aga see ei maksnud midagi ja võis luua head tahet. Ja siis – palju huvitavam – palve Austraalia veesuusatamise meistrilt, kes uuris, kas keegi oli kunagi proovinud Janu merel suusatada.
Jah, see oli kahtlemata huvitav idee; teda üllatas, et keegi polnud varem proovinud. Võib-olla oligi, Selene või mõne väiksema tolmusaani taga. Igatahes tasus seda katsetada; ta otsis alati uusi meelelahutuse võimalusi ja Janu meri kuulus ta isiklike lemmikprojektide hulka.
Sellest projektist aga sai kõigest paari tunniga tõeline õudusunenägu.
TEINE PEATÜKK
Silmapiir Selene ees polnud enam täiuslik sirge kaar; Kuu serva kohale oli kerkinud sakiline mägedeviirg. Kui ristleja nende poole tuiskas, näisid mäed aeglaselt taeva poole tõusvat nagu mingis tohutus liftis.
«Ligipääsmatud Mäed,» teadustas preili Wilkins. «Nimi tuleb sellest, et meri ümbritseb neid täielikult. Küllap panete tähele, et need on palju järsemad kui enamik Kuu mägedest.»
Ta ei peatunud sellele pikemalt – oli paratamatu tõsiasi, et enamik Kuu tippudest valmistasid suure pettumuse. Tohutud kraatrid, mis Maalt tehtud fotodel nii muljet avaldavad välja nägid, osutusid lähemalt vaadates laugeteks küngasteks, mille reljeefi koidu ja loojangu varjud suuresti liialdasid. Mitte ühegi Kuu kraatri seinad ei tõusnud isegi nii järsku kui San Francisco tänavad ja ainult vähesed tegid sihikindlale ratturile suuremaid takistusi. Aga Turismikomisjoni üllitiste järgi poleks keegi seda arvanud, sest neis näidati vaid kõige tähelepanuväärsemaid kaljusid ja kanjoneid, mida oli pildistatud hoolega valitud nurga alt.
«Neid mägesid pole tänaseni põhjalikult läbi uuritud,» jätkas preili Wilkins. «Eelmisel aastal viisime sinna salga geolooge, panime nad maha sellel neemel, aga nad pääsesid vaid paari kilomeetri kaugusele. Neis mägedes võib leiduda mida iganes; me lihtsalt ei tea.»
Tubli töö, Sue, mõtles Pat endamisi. Esmaklassilise giidina teadis preili Wilkins hästi, mida kujutlusvõime hooleks jätta ning mida täpsemalt seletada. Ta rääkis kergel vestluslikul toonil, milles polnud jälgegi saatuslikust leelotavast rütmist, sellest paljude professionaalsete giidide kutsehaigusest. Ja ta tundis oma teemat läbi ja lõhki: väga harva leidus küsimusi, millele ta vastata ei osanud. Ta oli tõeliselt erakordne noor daam ja ehkki ta esines Pati erootilistes unistustes üsna sageli, tundis mees tema ees sisimas pisut hirmu.
Reisijad põrnitsesid lähenevaid mägesid imetlusest haaratuna. Keset ikka veel salapärast Kuud avanes nende ees veelgi sügavam mõistatus. Ligipääsmatud Mäed kerkisid saarena neid valvavast veidrast merest, väljakutse järgmise põlvkonna maadeavastajatele. Nimest hoolimata oli nendeni nüüd võrdlemisi lihtne jõuda, aga kuna miljoneid ruutkilomeetreid kergemat maastikku jäi veel läbi uurimata, pidid mäed oma korda ootama.
Selene libises mäestiku varju ja enne, kui keegi midagi aru sai, oli madalal rippuv Maa mägede taha kadunud. Planeedi ere valgus mängles endiselt kõrgel pea kohal tippude ümber, aga all valitses pilkane pimedus.
«Ma lülitan salongi tuled välja,» lausus stjuardess, «et võiksite paremini näha.»
Kui tuhm punane taustavalgus kustus, tundis iga reisija end Kuu öös üksi. Isegi Maa kõrgetelt tippudelt peegelduv sära hakkas kaduma, kui ristleja sügavamale varjudesse tuhises. Mõne minuti pärast jäid alles vaid tähed: külmad liikumatud valgustäpid nii täielikus pimeduses, et mõistus kippus selle vastu tõrkuma.
Selles tähtede segadikus oli raske tuttavaid tähtkujusid ära tunda. Pilk takerdus mustritesse, mis Maal kunagi ei paistnud, eksis tähekogumite ja udukogude sädelevasse labürinti. Kogu selles lummavas panoraamis leidus vaid üks äratuntav maamärk – Veenuse kiiskav majakas, mis säras kõigist teistest taevakehadest eredamalt, kuulutades koidu lähenemist.
Kulus mitu minutit, enne kui reisijad taipasid, et imed ei piirdunud ainult taevaga. Kihutava ristleja taga venis pikk helendav rada, nagu oleks võluri sõrm Kuu pimedale ja tolmusele pinnale valgusest
