üksteise vastu, maandades Selene kiirel möödumisel tekkinud elektrilaenguid. Isegi põhjust teades oli see kaunis vaatepilt: pöörata pilk tagasi öhe ja näha helendavat elektrilist linti, mis pidevalt kasvas ja hääbus, nagu peegelduks Kuu pinnalt Linnutee ise.
Helendav jälg uppus valgusesse, kui Pat helgiheitja sisse lülitas. Kurjakuulutavalt lähedal libises mööda tohutu kaljusein. Siin tõusis mäekülg ümbritsevast tolmumerest peaaegu püstloodis ja sööstis pea kohal teadmata kõrgustesse, näides äkitselt materialiseeruvat vaid seal, kus põiklev valgussõõr sellele langes.
Nende mägedega võrreldes olid Himaalaja, Kaljumäestik ja Alpid alles vastsündinud. Maal hakkas erosiooni jõud mäestikke räsima niipea, kui need tekkisid, ja paari miljoni aasta pärast jäi neist järele vaid hale vari. Aga Kuul polnud tuult ega vihma, mitte midagi, mis kaljut kulutaks, peale tolmukübemete hoomamatult aeglase eraldumise, kui kivi pind ööjaheduses kokku tõmbus. Need mäed olid sama vanad kui maailm, mis nad sünnitas.
Pat oli oma esinemiskunsti üle uhke ja järgmine osa oli tal hoolega ette planeeritud. See tundus ohtlik, aga oli tegelikult täiesti ohutu, sest Selene oli seda marsruuti sadu kordi läbinud ja juhtimissüsteemi elektrooniline mälu teadis teed paremini kui ükski inimesest piloot. Ta lülitas helgiheitja äkitselt välja ja reisijad taipasid, et kuni valgus neid ühel pool pimestas, hiilisid mäed teisest küljest salaja ligi.
Selene kihutas peaaegu täielikus pimeduses piki kitsast kanjonit – ja isegi mitte otse, põigeldes aeg-ajalt siia-sinna, et vältida nähtamatuid takistusi. Mõned neist polnud mitte ainult nähtamatud, vaid lausa olematud: Pat oli kursi aeglasel kiirusel ja turvalises päevavalguses ette programmeerinud, et närvikõdi suurendada. Tema selja tagant pimedast salongist kostvad ahhetused näitasid, et ta oli hästi hakkama saanud.
Muust maailmast ei paistnud midagi peale kitsa tähistaeva riba kõrgel pea kohal, mis kaldus pöörases kaares vasakult paremale ja tagasi iga kord, kui Selene äkitselt kurssi muutis. Öine Võidusõit, nagu Pat seda mõttes kutsus, kestis umbes viis minutit, aga näis palju pikem. Kui ta helgiheitjad taas sisse lülitas ja ristleja jälle laias valgussõõris liikus, kostsid reisijate suust läbisegi kergenduse ja pettumuse ohked. Keegi neist ei unustanud seda elamust niipea.
Nüüd, kus nad võisid jälle näha, paistis selgelt, et nad ronisid ülespoole piki järsunõlvalist orgu või kuru, mille küljed hakkasid tasapisi teineteisest kaugenema. Peagi laienes kanjon umbes kolmekilomeetrise läbimõõduga amfiteatriks, kustunud vulkaani südameks, mis sündis mõõtmatu igaviku eest, päevil, mil isegi Kuu oli noor.
Kuu standardite järgi oli kraater väga tilluke, aga samas ainulaadne. Kõikjale jõudev tolm oli sellesse nõkku tulvanud ja aastasadade jooksul üha kõrgemaks kerkinud. Turistid Maalt seilasid nüüd pehmes mugavuses üle katla, kus kunagi oli möllanud põrgutuli. Need leegid hääbusid ammu enne elu sündi Maal ega pidanud enam iial ellu ärkama. Aga siin leidus veel jõude, mis polnud sugugi surnud, vaid ainult ootasid oma aega.
Kui Selene alustas aeglast kaart üle järskude seintega amfiteatri, meenus nii mõnelegi reisijale kruiis koduplaneedi mägijärvel. Siin valitses samuti varjuline liikumatus ja laeva all võis aimata samasugust tundmatut sügavikku. Maal leidus palju kraatrijärvi, Kuul aga oli neid ainult üks – ehkki kraatreid oli palju enam.
Pat ei kiirustanud, ta tegi järvele kaks ringi peale ja lasi helgiheitjatel üle kaljuseinte libiseda. Nii oli kraater kõige mõjuvam: eredal päeval, kui päike paiga kuumuse ja valgusega üle kallas, kaotas see suure osa oma võlust. Praegu aga kuulus järv kujutlusvõime kuningriiki, nagu oleks see Edgar Allan Poe piinatud mõtetest sündinud. Ikka ja jälle võis märgata veidrate kogude liikumist, alati silmanurgast, kitsast tuledesõõrist väljaspool. See oli muidugi puhas fantaasia vili: neis avarustes ei liikunud miski peale päikese ja Maa varjude. Maailmas, mis polnud iial elu tundnud, ei saanud olla ka kummitusi.
Oli aeg tagasi pöörata ja mööda kanjonit avamerele seilata. Pat suunas Selene tömbi vööri mägedesse uuristatud kitsa prao poole ja neid ümbritsesid taas kõrged kaljud. Tagasiteel jättis ta tuled põlema, et reisijad näeksid, kuhu nad sõidavad – pealegi poleks Öise Võidusõidu trikk teisel korral nii hästi õnnestunud.
Kaugel ees väljaspool Selene tuledesõõri ilmus vähehaaval nähtavale valgus, mille pehme kuma levis üle kivide ja kaljupragude. Maast paistev kitsas veerandik helendas sama võimsalt kui tosin täiskuud ja nüüd, mägede varjust väljudes, võis planeet jälle taevast valitseda. Kõik kakskümmend üks meest ja naist Selene pardal tõstsid pilgu sinakasrohelisele poolkaarele, imetlesid selle ilu ja lasid end särast lummata. Kui veider, et Maa tuttavad tasandikud, järved ja jõed kaugelt vaadates nii taevalikult hiilgasid! Ehk võis sellest midagi õppida: ükski inimene ei suuda oma maailma päriselt hinnata, kuni näeb seda kosmosest.
Ja ka Maa peal jälgisid kasvavat Kuud kindlasti paljud pilgud – rohkem kui iial varem, sest nüüd oli Kuu inimkonnale iseäranis tähtis. Täiesti võimalik, ehkki ebatõenäoline, et et samal hetkel piidlesid mõned pilgud läbi võimsate teleskoopide Selene tulede nõrka sädet, mis tasapisi läbi Kuu ööpimeduse roomas. Aga nad ei teinud sellest mingit numbrit, kui säde korraga väreles ja kadus.
Mull oli mägede juurte all miljon aastat kasvanud nagu tohutu mädapaise. Kogu inimkonna ajaloo jooksul rõhus gaas Kuu mitte veel täielikult surnud sisemusest nõrgematele kohtadele ja kogunes sadade meetrite sügavusel õõnsustesse. Siinsamas Maal oli üksteise järel möödunud mitu jääaega, samal ajal kui maa-alused koopad kasvasid, kohtusid ja viimaks liitusid. Nüüd oli mädapaise lõhkemas.
Kapten Harris oli laeva automaatjuhtimisele lülitanud ja vestles parajasti reisijatega esimeses reas, kui esimene võnge laeva raputas. Ta mõtles üürikeseks hetkeks, kas tiivikulaba tabas midagi tolmu sees, aga siis kadus pind sõna otseses mõttes jalge alt.
See langes aeglaselt, nagu Kuul tavaks. Selene ees siledal tasandikul avanes mitme aakri ulatuses ümmargune auk nagu tohutu naba. Mingi jõud äratas mere igavikulisest unest, pani selle virguma ja liikuma. Selle liikumise kese süvenes tunneliks, nagu tekkinuks tolmus hiiglaslik keeris. Maa sära heitis kogu kohutavale moondumisele armutut valgust, kuni kraater sai nii sügav, et selle teine serv täielikult varjudesse kadus. Näis, nagu Selene kihutaks hukatuslikus kaares otse mustavasse pimedusse.
Tõde oli peaaegu sama halb. Kui Pat juhtpaneelini jõudis, oli laev piki võimatuna näivat nõlva kaugele alla libisenud. Selene kiirus ja tolmu kiirenev voog laeva all kandsid seda otse sügavikku. Tal ei jäänud üle muud, kui üritada laeva kere otse hoida ja loota, et nende hoog viib nad üle kraatri teise serva välja, enne kui see nende ümber kokku variseb.
Kui reisijad ka karjusid, siis Pat neid ei kuulnud. Tal jätkus mahti vaid selleks kohutavaks iiveldama ajavaks libisemiseks ja oma katseteks ristleja ümberminekut vältida. Aga samal ajal, kui ta juhtimispuldiga võitles, lisades võimsust esmalt ühele ja siis teisele tiivikule, et Selenet tasakaalus hoida, häiris teda mingi veider ja järeleandmatu tunne. Ta oli seda kunagi varem näinud, kusagil mujal, kuidagimoodi…
See oli muidugi naeruväärne, aga mõte ei jätnud teda rahule. Alles siis, kui ta jõudis lehtri põhja ja nägi lõputut nõlva, mida mööda tolm kraatri tähesäras servalt alla voolas, paotus mälestusteloor põgusaks hetkeks.
Ta oli jälle poisike ja mängis ühe unustatud suve kuumas liivas. Ta oli leidnud väikese, täiuslikult sileda ja sümmeetrilise augu, mille põhjas miski luuras: täielikult liiva alla maetud, nii et paistsid ainult ootavad lõuad. Poiss vaatas uudishimulikult pealt, juba aimates, et siin pidi aset leidma mingi mikroskoopiline draama. Ta märkas sipelgat, kes pahaaimamatult oma asju ajades kraatri serval komistas ja mööda nõlva alla veeres.
Sipelgas oleks hõlpsasti üles pääsenud,
