välja pakkuda,» lausus ta peainsenerile, «siis me võiksime Lagrange’iga ühendust võtta. Need astronoomid seal üleval ehk näevad midagi.»
«Öösel?» küsis Davis skeptiliselt. «Viiekümne tuhande kilomeetri kõrguselt?»
«Üsna lihtsalt, kui laeva helgiheitjad veel töötavad. Tasub proovida.»
«Suurepärane mõte,» kiitis peainsener. «Tee seda kohe.»
Ta oleks pidanud ise selle peale tulema. Ta mõtles, kas oli veel mõne võimaluse kahe silma vahele jätnud. See polnud esimene kord, kui ta oli sunnitud rinda pistma selle veidra ja kauni maailmaga, mis oli kõige võluvamatel hetkedel nii lummav, häda korral aga surmavalt ohtlik. Kuud ei saanud iial nii täielikult taltsutada nagu Maad ja ehk oligi nii parem. Sest just puutumata tühermaa võlu ja õhkõrn, kuid alaline oht meelitas üle kosmosesügaviku kohale nii turiste kui maadeavastajaid. Peainsener oleks eelistanud ilma turistideta läbi ajada, aga nad aitasid talle palka maksta.
Ja nüüd tuli tal pakkima hakata. Kogu kriis võis veel õhku haihtuda ja Selene välja ilmuda, teadmata, kui palju paanikat ta tekitas. Aga insener sellesse ei uskunud ja minutite möödudes sai tema hirmust veendumus. Ta otsustas veel tunni oodata ja sõita siis suborbitaalse süstikuga Port Rorisesse ning edasi sinna, kus tema vaenlase, Janu mere kuningriik juba ootas.
Kui PRIORITEET PUNANE signaal Lagrange’i jõudis, magas dr Thomas Lawson sügavalt. Segamine pahandas teda: kuigi kaaluta olekus läks iga kahekümne kahe tunni tagant vaid kaht tundi und vaja, tundus pisut ebaaus sellestki ilma jääda. Siis jõudis sõnumi sisu talle kohale ja ta oli korraga täiesti ärkvel. Viimaks ometi näis, et ta sai siin midagi kasulikku teha.
Tom Lawson polnud selle ülesande üle kunagi suuremat rõõmustanud: ta tahtis teha teaduslikku uurimistööd ja Lagrange II õhustikus oli kaugelt liiga palju segajaid. Satelliit, mis tänu gravitatsiooniseaduse vähem tuntud tagajärjele kosmilise köielkõndijana Maa ja Kuu vahel rippus, tegi astronautide heaks kõiksugu juhutöid. Mõlemas suunas sõitvad laevad remontisid siin ja kasutasid jaama kõnekeskusena – ehkki jutud, nagu oleks nad sealt posti peale võtnud, ei vastanud tõele. Lagrange oli ka peaaegu kogu Kuu raadioside vahejaam, sest selle all laius terve Kuu Maa-poolne külg.
Sajasentimeetrine teleskoop oli mõeldud Kuust miljardeid kordi kaugemate objektide vaatlemiseks, aga sobis ka selleks tööks suurepäraselt. Nii lähedalt oli vaade isegi vähese võimsusega oivaline. Tom näis rippuvat otse Vihma mere kohal ja võis vaadata alla Apenniinide teravatele tippudele, mis hommikuvalguses sätendasid. Ehkki tema teadmised Kuu geograafiast olid hägused, tundis ta ühe pilguga ära Archimedese ja Platoni, Aristilluse ja Eudoxuse kraatrid, Alpioru tumeda armi ja Pico üksildase püramiidi, mille pikk vari langes üle tasandiku.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
