oluliseks tunnuseks on ka nende sisemine ühtsus. Mida ühtsem on osapool, seda rohkem sunnib ta endaga arvestama ja seda raskem on tema tahet murda. Seepärast võib konflikti üheks lahendusstrateegiaks olla teise osapoole ühtsuse lõhkumine. Kui ollakse omavahel tülis, on raske teistele vastanduda. Samas võib paljudel juhtudel olla konflikt see, mis seob muidu vastuolulist ja lahkmeelset osapoolt. Võivad esineda ka juhtumid, kus osapoole ühtsus surutakse jõuga peale. Olukorras, kus ühtsuse aluseks on parteiline kuulekus, mitte isiklike veendumuste järgimine, võivad osapoolesisesed erimeelsused viia konflikti teisenemise või ootamatute lahendusteni. Võimalik on ka osapoole positsioonide kaotamine teisele, ühtsemale ja enamorganiseerunud osapoolele. Sageli juhtub see siis, kui üks inimene vastandub suuremale grupile. Niisugustel juhtudel võib suurem osapool üsna kiiresti organiseeruda.
Piletikontroll ja turvafirma peatasid sõidubussi, et püüda „jäneseid”. Bussis sõitis koolitüdruk, kellel ei olnud ette näidata ei sõidupiletit ega kuukaarti. Tütarlaps seletas väga alandlikult, et ema lubas täna kuupileti osta ja homseks saab see olema, kuid see vastus ei rahuldanud kontrolli. Piletikontroll käitus tütarlapse suhtes väga ülbelt. Ta näitas oma võimu ja käsutas tüdruku bussist välja. Õnneks viibis bussis palju häid ja kaastundlikke inimesi, kes astusid tüdruku kaitseks välja ja kellel oli tüdruku piletita sõidu põhjusest oma arvamus. Näiteks, et tegemist on arusaamatusega tüdruku ja ta ema vahel kuupileti ostmise suhtes. Üks härrasmees ostis tüdrukule pileti ja palus lapse rahule jätta. Piletikontroll lõi käega, lahkus bussist ja soovis reisijatele kõike head.
Esitatud näide ilmestab olukorda, kus üks suhteliselt suurem ja ühtsem osapool vastandub ühele inimesele. See bussisõidu näide ilmestab olukorda, kus üks inimene (kontrolör) satub vastuollu grupiga (reisijad). Paraku on nõnda, et ühtsustunde tekkimiseks on sageli vajalik ühine vaenlane või ühiselt kogetud ebaõiglus.
Seega iseloomustavad osapooli lisaks üldisele määratlusele ka organiseerituse määr, võtme ja esindusisikute olemasolu, vastandumise määr ning osapoole sisemine ühtsus. Eri osapoolte vahel on aga konflikti sisuks mingi konkreetne vastuolu, mida osapooled lahendavad või mille lahendamist nad püüavad vältida. See viib konflikti järgmise komponendi juurde, milleks on konflikti põhiküsimus.
Eelesitatud definitsiooni kohaselt on konflikt vastasseis mingis küsimuses. Konflikti põhiküsimus (issue) on telg, mille ümber ja mille pärast konflikt toimub. Näiteks kui töökollektiivis tekib vastasseis kahe grupi vahel, kellest ühed pooldavad tunniajalist ja teised pooletunnilist lõunaaega, siis on konflikti põhiküsimuseks lõuna pikkus. Põhiküsimus moodustab konflikti sisu. Alati pole kerge vastata, mis on konflikti sisu. Eriti raske on põhiküsimust määrata pikaajaliste ja kaugelearenenud konfliktide puhul. Kui alguses võis olla üsna selge, et erimeelsused olid seotud näiteks raha jagamise põhimõtete määramisega või auto kasutamise graafikus kokkuleppimisega, siis süveneva konflikti põhiküsimuseks võib saada konfliktiprotsess ise. See tähendab, et algküsimusega enam ei tegelda. Vaieldakse ja väideldakse juba selle üle, kes kellele mida on öelnud ja kuidas teise poole tundeid riivanud. Põhimõtteliselt võib konflikti põhiküsimuseks olla kõik inimsuhetega seonduv.
Üheks põhiküsimuse käsitlemise võimaluseks on püüda võimalikke põhiküsimusi kategoriseerida või grupeerida. Üheks sellise käsitluse näiteks võib tuua Müller-Fohrbordti (1999, 26–40), kes eristab fakti-, huvi- ja väärtuskonflikti. Kui on võimalik kindlaks teha, mis kategooriasse põhiküsimus kuulub, siis on võimalik leida ka sobiv lahendustee.
Faktikonflikti puhul on tegemist kahe vastandliku arvamusega, mis ei saa olla üheaegselt õiged. Faktikonflikt puudutab ennekõike kvantitatiivseid, mõõdetavaid suurusi. Faktikonflikti loob objektiivse tõsiasja erisugune tõlgendamine. Faktikonfliktide tüüpilised näited on küsimus sellest, mis on suurem, kumb oli enne, kes tegi, millal toimus ja mitu oli. Fakt kui konflikti põhiküsimus on tänuväärne selles mõttes, et faktid on kontrollitavad. Kuni konflikt piirdub erimeelsustega tõsiasjade konstateerimisel, on konflikt suhteliselt hõlpsasti lahendatav. Kui aga põhiküsimuseks saab tõsiasjade tõlgendamine ja väärtustamine, omandab konflikt keerulisema ja komplitseerituma sisu.
Läksime eile abikaasaga hirmsasti tülli. Näiliselt polnudki nagu põhjust. Asi sai alguse sellest, et meil Tartus tehti bussiliinid ümber. Me oleme mõlemad pensionärid ja sõidame palju bussiga. Käisime eile kinos ja oli väga ilus film. Minul oli uus kleit ja vihma sadas ja seepärast läksime taksoga. Kodus uurisime bussiliinid välja ja panime kirja, aga jätsime selle sedeli maha. Tulime kinost välja ja mina ütlesin, et nüüd läheme 16 peale, tema aga rääkis, et tuleb 2-ga sõita ja hoopis teisest kohast. Siis hakkasime teineteist süüdistama, et bussiajad jäid maha. Õnneks tuli üks tuttav vastu, kes õige bussi peale juhatas. Sõnelemine rikkus terve õhtu ära. Mis tähtsust sellel numbril oli, peaasi, et lõpuks koju saime.
Faktikonflikti kriteeriumiks on küsimus õigest ja valest. Mõlemal osapoolel on erinev arusaamine, teadmine. Ühelt poolt soovitakse, et teine pool oma väärarvamusest lahti ütleks. Samas soovitakse näidata ja tõestada oma seisukoha õigsust. Nii kaua kuni osapoolte eesmärgiks on tõe väljaselgitamine, on konflikt hõlpsasti juhitav. Kui eelmise näite arutelu oleks jäänud tasemele, mis number buss koju viib, oleks küsimus olnud suhteliselt hõlbus lahendada – tuleb tõde välja selgitada. Paraku paljud konfliktid ei jää sellele tasemele püsima. Emotsionaalseks kaasnähteks on osapoolte magus uhkustunne, et mul oli õigus. Kui aga põhimotiiviks saab teisele ärategemine, siis tavaliselt tõde kannatab ja konflikti põhiküsimus liigub tõsiasjadelt huvide ja suhtumiste maailma.
Faktikonflikti lahendamise teeks on ennekõike informatsiooni täpsustamine. Osapoolte nõustumine sellega, mis juhtus, ongi konflikti lahendus. Selleni jõudmiseks on aga vaja informatsiooni koguda ja täpsustada. Osapooltel on võimalik kokku leppida ka selles, et kokku ei lepita. Sellisel juhul saavutatakse emotsionaalne üksmeel, ent konflikti põhiküsimuses – faktis – eriarvamused säilivad.
Huvide konflikt puudutab soovide ja vajaduste ühitamatust. Lihtne näide on pereliikmete eriarvamus, kas minna puhkusereisile mägedesse või mere äärde. Huvide erinevus konfliktis tõstatab küsimuse huvide põhjendatusest. Kui ühe osapoole huvid tunduvad mõlemale osapoolele vähepõhjendatud, siis konflikti ei pruugi tekkida. Huvide konflikti aluseks on kahe osapoole põhjendatud huvide ühitamatus. Alljärgnev näide on käsitletav huvide konfliktina.
Direktor ei luba õpetajat aasta lõpus koolitusele (maksumus 500.–), väites, et koolituseelarves puudub raha. Õpetaja lubas, et maksetähtaeg võib olla ka uues eelarveaastas, kuid direktor siiski keelab õpetajal minna. Puhkes emotsionaalne sõnasõda – õpetaja süüdistab direktorit, et see ei soosi õpetajate täiendusõpet. Direktor pareerib – õpetaja on juba piisavalt koolitustel käinud ja tema hinnangul pole see väga oluline kursus. Konflikt hajus jõuluvaheaja tõttu.
Mis võis olla esitatud näites direktori huvi? Kuidas hindad konflikti (mitte)lahendust?
Huvide põhjendamine konflikti osapoolte poolt on enamasti väga subjektiivne. Kui näiteks majaehitajate üks osapooltest on huvitatud ahjuküttest ja teine põrandaküttest, siis huvide ristumine ei piirne ainult majandusarvutustega. Huvid põhinevad lapsepõlvemälestustel ja senistel elukogemustel. Inimesel võib olla soov ja vajadus taastada tema jaoks midagi algset, kodust ja hubast. Põrandakütte ökonoomsusarvutused võivad olla küll õiged, ent siiski emotsionaalselt kauged.
Huvide konflikti lahendamise eesmärgiks on osapooli rahuldavale kokkuleppele jõudmine. Kokkuleppe tingimuseks ja selleni jõudmise meetodiks on aga vastaspoole huvide põhjendatuse (või põhjendamatuse) mõistmine. Seepärast on paljudes konflikti lahendamise oskuse koolitusprogrammides omaette teemaks teise poole positsiooni mõistmise võime arendamine. Spetsiaalsete harjutustega õpetatakse, kuidas konfliktsituatsioonis teise huvide
