ja võrdsuse sõnavahu kaudu.
Väärtuste konflikti puhul kerkib esile ja vastandub see, mida osapooled oluliseks peavad. Väärtused on üldised printsiibid, mis suunavad meie mõtteid, tundeid ja käitumist. Väärtused määravad meie käitumist ja otsuseid mitmel moel. Väärtused suunavad meie käitumist, mõtestades meie eesmärke. Väärtused motiveerivad meid millegi poole püüdlema. Väärtused on osa meie identiteedist. Väärtused põhjendavad meie käitumist. Väärtused kujunevad eluea jooksul ja on raskesti muudetavad.
Näiteks võib tekkida konflikt kahe inimese vahel, kellest üks väärtustab praktilisust ja teine ilu. Tõsi, ilusad asjad võivad olla praktilised ja praktilised asjad ilusad. Samas võib ühest väärtusest kinnihoidmine viia teise alahindamisele. Näiteks sünnipäevakingi valimisel võivad inimesed lausa tülli minna. Üks pool soovib midagi ilusat, teine midagi asjalikku. Üks väärtustab mugavust, teine kokkuhoidu. Sageli on konkreetsete küsimuste taga üldisemad väärtused. Niisugust olukorda ilmestab alljärgnev näide.
Maal pole teismelistel poistel eriti palju võimalusi aega veeta. Kümmekond poissi harrastavad meil ekstreemsporti, nimelt rulasõitu. Ise nad ütlevad, et tervis hea, seltskond vinge ja ajal mõte sees. Nad on käinud vallavanema jutul, et saada endale minirämp, aga seda pole neile lubatud, kuna vallal on vaja rajada tähtsamaid objekte. Ei jäägi muud üle, kui poisid proovivad oma oskusi kõnniteel. Sellega pole jälle külaelanikud rahul. Ma ei tea, mismoodi vallavanemale seda seletama peaks, et poistele mõistliku rakenduse leidmine on väga tähtis. Me ei taha ju, et nad laaberdama läheksid.
Väärtusi on raske muuta. Seepärast on ka väärtuskonfliktide lahendamine keerukas. Kui ei tunnustata seda, mida teine inimene oluliseks peab, on konfliktid kerged tekkima. Puhtusearmastajal on raske taluda räpakat. Patrioodile on konformistiga suhtlemine keerukas. Paikse elu armastajale on rändamine kannatuse sünonüümiks. Konflikti põhiküsimuseks ei pruugi olla midagi konkreetset, vaid see võib puudutada ka väga üldisi ja maailmavaatelisi küsimusi. Taas on lihtsam kokkuleppele jõuda, kui osapooled mõistavad ja tunnustavad teineteise erinevusi.
Seega võib konflikti põhiküsimust käsitleda väga erinevalt. Ilmselt on mõistlik arvestada osapoolte väärtustega, mis ei ole läbiräägitavad. Pahatihti võivad tülid tõusta faktide mitteteadmisest või väärtõlgendamisest. Huvide ja väärtuste erinevus loob soodsa pinna vastuolude tekkimiseks. Reaalses konfliktis on aga põhiküsimuse käsitlemisel võimalik jälgida seda, kuidas osapooled ise põhiküsimusse suhtuvad. Sellest seisukohast on oluline, kuidas osapooled põhiküsimust mõistavad, millisena nad näevad teise osapoole põhiküsimust ja kuivõrd emotsionaalne või ratsionaalne on nende suhtumine põhiküsimusse.
„Millest me üldse räägime?” See on küsimus, mis võib konflikti käigus korduvalt üles kerkida. Lihtsam on siis, kui osapooled mõistavad põhiküsimust ühtemoodi. Kui aga sellest saadakse erinevalt aru, siis räägitakse üksteisest mööda ja ei liiguta võimalikule lahendusele lähemale. Näiteks olukorras, kus ühe ettevõtte kolm osakonnajuhatajat satuvad konflikti ühise preemiafondi jagamisel, võidakse kujunenud olukorda tõlgendada täiesti erinevalt. Esimesele on põhiküsimuseks raha hulk, sest töötajate palgad on madalad ja väikseimgi toetuse vähenemine annab majanduslikult oluliselt tunda. Teine rõhutab, et küsimus pole üldse rahas, vaid õigluses. Jagada tuleb selgete, kõikide huve võrdselt arvestavate põhimõtete järgi. Kolmanda põhimure on see, et tema arvamust arutelude käigus ei arvestata. Räägitakse vahele, katkestatakse ja kui siis hiljem jõutakse tema seisukohtadeni, ei märka keegi öelda, et tema oli esimene, kes hea lahenduse välja käis. Konflikti lahendamise seisukohast on oluline, et teadvustataks, kuidas teised kujunenud olukorda näevad.
Konfliktoloogias räägitakse põhiküsimuse egotsentrilisusest. See tähendab, et osapooltel on kalduvus käsitleda konflikti oma probleemist lähtudes. Sealjuures tekib tunne, et teised ei saa asjast aru, tegelevad vähetähtsaga või on lihtsalt hoolimatud ja kiuslikud. Tegelikult tegeleb igaüks oma asjaga, teistest mööda. Konflikti arenedes võib aga kujuneda olukord, kus teise osapoolega suhtlemist hakatakse vältima ja enam ei huvitutagi teise poole arvamusest. Sellistel juhtudel on konflikti konstruktiivne lahendamine üsna keeruline.
Konfliktid muutuvad arenedes üha emotsionaalsemaks. Seepärast on mingil hetkel raske vahet teha, kus lõpevad sisulised argumendid ja algab tunnete klaarimine. Praktikas need kaks tasandit segunevad, konflikti põhiküsimus muutub üha isiklikumaks, emotsionaalsed reaktsioonid üha kontrollimatumateks. Sellises olukorras muutub konflikt üha raskemini juhitavaks.
Konflikti kui vastasseisu mõistmine aitab täpsustada konflikti käsitlemist. Samas mõjutab aga konfliktide mõistmist ja nendes käitumist oluliselt suhtumine konfliktidesse üldse. See on üldinimlik nähtus, et eelhoiakud ja arusaamised kujundavad käitumise.
Suhtumisest konflikti
Vastasseise võib ette tulla kõigis suhetes. See, kuidas need vastasseisud lahenevad või arenevad, oleneb suuresti sellest, kuidas nendesse suhtuda. Sotsiaalpsühholoogias on kirjeldatud isetäituvate ennustuste fenomeni. Mõte on selles, et meie suhtumised kujundavad olukordi seeläbi, et me käitume vastavalt oma suhtumisele ja sellega sunnime teist osapoolt reageerima meie käitumisele. See tähendab, et inimeste hoiakud loovad sotsiaalse tegelikkuse. Probleemseks võib olukord kujuneda siis, kui meie hoiakud on põhjendamatud või isegi väärad. Kui näiteks kellessegi suhtutakse kui saamatusse, siis tema tegusid tõlgendatakse kui küündimatuid ja temaga käitutakse kui ebapädevaga ja saamatuga. Tulemuseks on eelsuhtumise ohvri enesehinnangu langus ja objektiivselt küündimatud teod, mis süvendavad veelgi suhtumist temasse kui saamatusse. Samas leiab teise vigadest alavääristaja kinnitust oma algsele arvamusele.
Sarnane fenomen kehtib ka konflikti suhtes. See, kuidas inimesed suhtuvad konflikti, kujundab nende enda ja teise osapoole käitumist. Negatiivne suhtumine konflikti raskendab konstruktiivset käitumist. Kui inimene suhtub konflikti kui millessegi olemuslikult taunitavasse, tuleb tal kanda kahte koormat – konflikti ennast ja arusaama, et ollakse midagi põhimõtteliselt valesti teinud.
Aja jooksul on minu suhted abikaasaga muutunud täiesti väljakannatamatuks. Elame nagu kaks võõrast inimest teineteisest täielikult mööda. Me abiellusime armastusest ja esimestel aastatel polnud meie jaoks kedagi ega midagi peale teineteise. Ma ei tea, kas töökoormus või kahe lapse sünd või mis asus tasapisi meie vahele. Ma elasin kogu aeg teadmises ja tahtmises, et minu abielu peab olema täiuslikult õnnelik ja seepärast ma ei rääkinud talle oma ootustest ja tunnetest ja üksildusest. Pealegi olime sõprade ja sugulaste silmis ideaalne ja ilus noor paar. Me nautisime tähelepanu ja kadedaid pilke. Igasugused probleemid oleksid sellele pildile meist nii meie endi kui teiste jaoks olnud vastuvõetamatud. Alguses ma ei tahtnud rääkida abikaasaga olulisest, siis me ei saanud rääkida olulisest ja nüüd meil pole enam millestki rääkida. Kõik on hiljaks jäänud.
Sellest lühikesest kirjeldusest ilmneb, kuidas perfektsionistlik suhtumine abielusse kui millessegi probleemitusse ja ideaalsesse võttis võimaluse rääkida oma tegelikest vajadustest. Lühikirjeldusest jääb ka mulje, et kõneleja jaoks oli väga oluline teiste arvamus. Selle tõttu polnud ta ilmselt võimeline teadvustama endale ja teisele abielupoolele tegelikke probleeme. On suhtumisi, mis raskendavad või soosivad konfliktidega toimetulekut. Konflikti suhtumisel on võimalik esile tuua kaheksa võimalikku destruktiivset ja neli konstruktiivset viisi (Wilmot & Hocker, 2001, 11–13). Võimalikud destruktiivsed konflikti suhtumise viisid on järgmised.
1. Harmoonia on normaalne ja konflikt on ebanormaalne. Seda hoiakut pooldavad ennekõike need, kes püüavad üldiselt konflikte vältida, nendest ja nende eest põgeneda. Probleem on aga selles, et konfliktid tekivad paratamatult. Ebanormaalseks peetava paratamatu olukorraga on aga üsna raske toime tulla.
2.
