otsivadki vahendit selleks.
Vaadake mõnd meditsiini käsiraamatut, mille võib leida peaaegu iga arsti kabinetist, ja te näete, et enamiku või isegi kõigi viirushaiguste kohta on öeldud, et „tõhus ravimeetod puudub“. Tavainimese keelde tõlgituna kõlab see: „Looge patsiendile mugavad tingimused … ja lootke, et tema immuunsüsteem võidab (palvetage selle eest).“
See on tõesti lausa kriminaalne, samal ajal kui:
üks uurituim,
ohutuim,
odavaim,
ja uskumatult tõhus
viiruste ja mikroobide vastane vahend on olnud kättesaadav juba aastakümneid!
On näidatud, et C-vitamiini suured annused tagavad hea ravitulemuse – ja paljudel juhtudel täieliku tervenemise – enamiku viirushaiguste ja paljude bakteriaalsete nakkuste korral. Miks seda siis ikka veel ignoreeritakse? … naeruvääristatakse? … välditakse? Miks selle eest karistatakse?
Neli ilmselt „ravimatut“ surmahaigust
Kahjuks näib, et on olemas neli surmahaigust, mida ei saa ravida C-vitamiini suurte annustega:
nõmedus,
küünilisus,
kartus lolliks osutuda,
ahnus.
Selleks, et mind ei süüdistataks ülepakkumises, esitan ühe hiljutise näite, mis toodi avalikkuse ette Uus-Meremaa mõjuka teleprogrammi „60 minutit“ kahes dokumentaalfilmis, mis olid eetris 2010. aastal.
Esimeses, mille pealkiri oli „Elav tõend!“, räägiti Uus-Meremaa talunikust, kes haigestus väga raskelt grippi H1N1. Analüüsid kinnitasid seagripi, röntgenpildil täieliku varjustusega kopsupõletiku ja karvrakkleukeemia diagnoosi. Tema kopsud olid nakkusest nii rängalt tabandunud, et ta oli ühendatud niinimetatud ECMO-seadme külge, millega kopsudes toimuv hingamine asendatakse kehavälises seadmes toimuva gaasivahetusega. Pärast neljanädalast viibimist kunstlikus koomas ja intensiivset ravi ei olnud tema seisund ikka veel paranenud. Intensiivraviarstid tulid kokku, et arutada Allan Smithi prognoosi. Nende otsus oli, et „sellise kopsukahjustusega ei saa hr Smith elama jääda“. Pärast teist arutelu kirjutasid samad spetsialistid, et konsiilium on üksmeelsel seisukohal, et on aeg hr Smithi ECMO-ravi lõpetada ja tal surra lasta, sest ravi jätkamine tähendaks üksnes patsiendi vältimatu surma pikendamist.1
Mehe omaksed hakkasid protestima – nad väitsid, et arstid ei ole veel proovinud kõike. Nad nõudsid väga energiliselt, et haigele manustataks veenisiseselt suurtes annustes C-vitamiini. Kaks päeva enne seda, kui patsiendi elutalitluse toetamine oli otsustatud lõpetada, andsid arstid loa C-vitamiin-ravi alustamiseks, kuigi ütlesid: „Me oleme kõik ühiselt veendunud, et C-vitamiinist ei ole kasu.“1
Pärast üksnes 25 grammi C-vitamiini manustamist näitas röntgenipilt kopsude seisundi olulist paranemist. C-vitamiin-ravi jätkati, kasutades annust 100 grammi päevas. Mõne päevaga paranes Allan Smithi seisund sedavõrd, et ta suutis iseseisvalt hingata ning ühendati ECMO-seadme küljest lahti.
Siis hakkas Allani seisund taas halvenema. Omaste päringute peale võttis haigla omaks, et C-vitamiini manustamine oli katkestatud. Perekond nõudis ravi jätkamist. Arstid andsid alla, kuid jätkasid ravi üksnes kahe grammi C-vitamiini manustamisega päevas. Patsient hakkas taas paranema, aga väga aeglaselt. Kui eeldame, et arstide ainus soov oli hr Smithi ravida, siis on loogika abil küll võimatu seletada, miks nad jätkasid ravi annusega, mis oli ainult kaks protsenti varasemast kogusest.
Kui hr Smith oli sedavõrd paranenud, et teda sai üle viia kodule lähemasse haiglasse, lõpetas sealne uus arstide meeskond taas C-vitamiini manustamise. Nagu võiski arvata, hakkas Allani seisund taas halvenema. Seekord pidi perekond pöörduma advokaadi poole, et sundida arste C-vitamiin-ravi jätkama. Ka uus haigla oli nõus manustama üksnes kaks grammi päevas. Isegi sellise annuse juures hakkas haige jälle paranema. Kohe kui Allan oli võimeline ise neelama, andsid omaksed talle lisaks suukaudset liposoomset C-vitamiini. Arstide hämmastuseks kõndis Allan haiglast minema mitu nädalat enne seda, kui see nende arvates võimalik sai olla. Lisaks kõigele ei olnud ka karvrakkleukeemiast enam jälgegi.
Võib-olla kõige hämmastavam on selle loo juures asjaolu, et arstid, kellel oli võimalik voodi veerel jälgida seda hämmastavat draamat, ei uskunud lõpuni, et C-vitamiinil võis üldse olla mingi osa Allan Smithi tervenemises! Üks kokkuvõtte kirjutanud arst, kes keeldus uskumast, et C-vitamiin oli Allan Smithi tervenemisele kaasa aidanud, väitis, et sama hästi võis pöörde tema haiguse kulgu tuua bussi möödumine palati akna tagant.2
Teise H1N1 gripi juhtumi puhul, millest räägiti samuti saates „60 minutit“, juhiti ühe 25-aastase naise hingamist samuti ECMO-seadme abil. Tema vend Mark oli näinud saadet „Elav tõend!“ ja otsustas Smithi pere üles otsida, et saada rohkem teavet suurte C-vitamiini annustega ravimise kohta. Olles veendunud, et selline ravi võib ka tema õde aidata, nõudis Mark haiglalt veenisisese C-vitamiini manustamist. Arstid andsid lõpuks järele. Nagu Allan Smithi puhul, nii hakkasid ka selle naise kopsud, mis olid nakkusest tugevasti kahjustatud, juba pärast paari annust puhastuma. Lõpuks paranes patsient sedavõrd, et teda võis ECMO küljest lahti ühendada. Samal ajal lõpetasid arstid talle C-vitamiini manustamise, olles kuidagi suutnud veenda haige ema, et jätkuv C-vitamiin-ravi võib olla ohtlik. Haige tervis hakkas kiiresti halvenema ja mõne päeva pärast ta suri.2
Enamik arste on pimesi omaks võtnud valearvamuse, et C-vitamiini suurte annuste ravitoime kohta „ei ole tõendeid“ ja et „puuduvad uuringud“, mis näitavad, et see aine suudab tõhusalt ravida midagi muud peale skorbuudi. Tegelikult on selle kohta olemas tuhandeid uuringuid ja palju tõendeid! Kuid isegi siis, kui tõendid ilmuvad otse nende silme alla, keeldub enamik arste neid nägemast.
Ilmselge reaalsus ei jäänud avalikkusel siiski märkamata. Need dokumentaalfilmid on tekitanud Uus-Meremaal nii vihase järellainetuse, et inimesed nõuavad seal senise meditsiinipraktika otsustavat muutmist. Kui need „60 minuti“ dokumentaalfilmid pandi üles internetti, jõudis tõde kogu maailma inimesteni. Kas kokkusattumusena või ehk ka mitte, igatahes keelas Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet varsti pärast seda, kui need juhtumid olid äratanud sellist tähelepanu, veenisisese C-vitamiini tootmise ravimifirmal, mille toodet oli kasutatud neis kahes saates käsitletud juhtudel. Selline karm meede kuulub juba nõmeduse ja küünilisuse valdkonda. Ja näib, et tulemas on veelgi pahatahtlikum C-vitamiini suurte annuste piirang (vt kaheksas peatükk).
Toitumis- ja keskkonnameditsiini spetsialist dr Ian Brighthope, kes teab C-vitamiini suurte annuste erakordset ravitoimet, võttis selle kokku kõige paremini saates „60 minutit“: „Inimesed surevad arstide suhtumise tõttu.“2
Mõned meditsiini „ravimeetodid“ on lausa barbaarsed
Pärast penitsilliini avastamist on keemiliste vahendite arsenali, mida arstid kasutavad bakterinakkuste vastu, lisatud veel palju antibiootikume. Terve rea põhjuste tõttu ei ole neil paljudele bakteritüvedele üldse mõju. Praegu on ravimifirmad kaotamas võidujooksu selle nimel, et välja töötada üha uusi antibiootikume, mis oleksid tõhusad võitluses üha enam ja enam ravimresistentsete bakteritega.
Bakterioloog dr Kenneth Todar aitas 2008. aastal näidata, millise hiiglasliku ja üha teravneva probleemiga on tegemist:
Tänapäeval
