antibiootikumide suhtes ning neid saab tõrjuda ainult eksperimentaalsete ja toksiliseks osutuda võivate ravimitega.3
Mida traditsioonitruud arstid siis peale hakkavad, kui patsiendil kujuneb välja äge antibiootikumiresistentne nakkus? Vastus sõltub sellest, kus nakkuskolle asub. Kui see on mõnes organis, siis – kui ei juhtu just imet – haige sureb. Kuid kui kontrollile allumatu nakkus pesitseb kusagil jäsemes, siis on olemas tõhusam ravi: AMPUTEERIMINE!
Enamikul või isegi kõikidel juhtudel ei ole see vajalik. Kadunud Maureen Kennedy Salaman, Riikliku Terviseföderatsiooni president, rääkis hirmsa loo sellest, mis juhtus tema abikaasa Frankiga. Kui Frank püüdis ükskord vannitada nende kassi Sami, ehmus loom sedavõrd juuksekuivati heli ja mõju peale, et hammustas Franki nimetissõrme kuni luuni. Kiirabihaigla arst vaatas hammustuse üle, tegi teetanusevastase süsti ja kirjutas välja antibiootikumi.
Järgmise nelja päeva jooksul läks Franki parem käsi nii paiste, et oli tavalisest kaks korda suurem ja hoopis teist värvi ning valutas hullupööra, vaatamata valuvaigistitele. Kiirabihaigla arstid panid üksmeelselt diagnoosi: osteomüeliit (luupõletik). Maureen Salaman jutustab:
Bakterid olid ära söönud luu, liigese, sõrmenuki ja jätkasid oma teekonda piki kätt. Laboris ei suudetud seda bakterit määrata. Arstid seletasid mulle karmi näoga, et tõenäoliselt jääb Frank oma käest ilma – ja võib-olla ka elust. Talle hakati ööpäevaringselt manustama veenisiseseid antibiootikume. Tema käsi lõigati risti üle peopesa ja sõrme mõlemalt küljelt luuni lahti ja seda pesti iga kahe tunni tagant lootuses kuidagi peatada ägeda kuluga nakkust.
Ma pöördusin haigla juhtkonna poole palvega, et talle manustataks veenisisest C-vitamiini. Nad vastasid, et on kindlad, et see võib olla hea raviviis, kuid nad ei tea sellest midagi ega luba kasutada ravi, millest nad midagi ei tea.“4
Pärast viit nädalat tulutut ravi öeldi Salamanidele, et Franki elu päästmiseks on ainult üks võimalus: AMPUTEERIMINE! Olles konsulteerinud C-vitamiini-spetsialisti dr Robert Cathcartiga, otsustasid Salamanid haiglast lahkuda ja ravida nakkust C-vitamiini suurte annustega. Nii selle haigla arstid kui ka muud asjatundjad ütlesid neile, et nende otsus võib maksta Franki elu. Olles valmis olukorra halvenemiseks, jätsid nad siiski tühistamata kokkulepitud aja käe amputeerimiseks.
Salamanid sõitsid haiglast otse oma kohalikku kliinikusse, kus manustati igapäevaselt suuri C-vitamiini annuseid. Arstid alustasid kohe veenisisest C-vitamiin-ravi; nad manustasid Frankile 60–75 grammi C-vitamiini päevas. Lisaks võttis Frank 30 grammi C-vitamiini sisse suu kaudu ja pani igaks ööks käele küüslauguhautise ja punase savi kompressi. Pärast kahte ülekannet vaibus valu, mida oli tulnud iga nelja tunni tagant vaigistada kahe tableti kodeiiniga. Pärast üheksapäevast ravi olid nakkus ja paistetus täielikult kadunud. Kirurgide lõigatud sügavad lahtised haavad olid paranenud, nii et neist olid jäänud ainult juuksekarvalaiused väikesed armid. Tsiteerime taas Maureen Salamani:
Frank läks käe amputeerimiseks kokkulepitud ajal haiglasse kohale. Laia naeratusega sirutas ta pahviks löödud kirurgile tervituseks oma parema käe, mis ei olnud enam ei paistes ega teist värvi. Nad ei olnud „kunagi varem näinud midagi sellist“. „Üks juhtum miljonist,“ ütlesid nad.
Kui ma vaatasin nende hämmastunud nägusid, tuli mulle meelde rida pühakirjast: „Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku …“*
1Kr 1,27.
Äsja kirjeldatust veelgi ohtlikum võib olla sellele lähedase terviseprobleemi, nimelt sepsise pandeemia. Tavakeeles nimetatakse seda veremürgituseks ja see tekib siis, kui keha ei suuda toime tulla mikroobinakkuse ja mikroobide eritatavate toksiinidega. Kuigi seitse täiskasvanut kümnest ei ole sepsisest kunagi midagi kuulnud, sureb selle tagajärjel üks ameeriklane iga 2,5 minuti kohta. Ülejäänud sepsiseohvrid „päästetakse“ nakkuskolde amputeerimisega. Tuhandete uuringutega on tõendatud tõsiasi, et suures annuses on C-vitamiin laia toimespektriga mikroobivastane vahend (vt kirjanduse loetelu, teabekogu H) ja et see neutraliseerib kõik toksiinid (vt teine peatükk ja teabekogu H).
Iga päev saaks C-vitamiini suurte annustega päästa sepsiseohvrite elusid. Iga päev võiks jätta amputeerimata lugematul arvul sõrmi, varbaid, käsi ja jalgu ning selle asemel ravida need terveks, kui arstide kogukond võtaks lihtsalt kuulda fakte ja reageeriks neile ausa teadlase kombel.
C-vitamiin võib ravida viirusnakkusi
On näidatud, et C-vitamiiniga saab ära hoida, kontrolli alla võtta ja isegi terveks ravida paljusid viirushaigusi (vt üksikasjad, teabekogu H). See pole kaugeltki ammendav loetelu:
AIDS/HIV;
Ebola viirus;
entsefaliit;
hepatiit;
herpes;
kopsupõletik;
lastehalvatus;
vöötohatis;
seagripp.
Samas on ravimifirmadel veel leidmata usaldusväärsed ravimid viiruste hävitamiseks. Selle asemel pakub moodne meditsiin vaktsineerimist. Me ei hakka siin süvenema vaktsineerimise ümber käivatesse vaidlustesse, vaid mainime lihtsalt, et see strateegia ei ole kaugeltki vaba olulistest terviseriskidest. Peale selle võivad sellised viirused nagu gripiviirused areneda uuteks tüvedeks, mis ei ole tundlikud vaktsineerimise tulemusena tekkinud antikehade suhtes. Näiteks tänavune gripivastane vaktsineerimine, mille jaoks loodi vaktsiin eelmise aasta viiruse põhjal, ei tarvitse oluliselt või üldse kaitsta gripiviiruse eest, mis on liikvel sel aastal.
Kui arstidel ei ole tõhusat ravi ühegi viirushaiguse ja paljude bakteriaalsete nakkushaiguste vastu, siis miks nad ei kasuta C-vitamiini suuri annuseid oma patsientide elu päästmiseks? Aastakümneid on kõrgetel ametipostidel töötavad mõjuvõimsad tegelased püüdnud hoida teadmisi C-vitamiini kohta vaka all. Kui see ei ole aidanud, on nad püüdnud C-vitamiini diskrediteerida. Vaatame, kuidas see kõik algas …
Moodsa meditsiini põlgus C-vitamiini suurte annuste suhtes – kuidas see algas
Enamik alla 30-aastaseid ameeriklasi on vaevalt midagi kuulnud lastehalvatusest. Õnneks esineb seda Ameerika Ühendriikides nüüd veel päris harva. 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses levis lastehalvatus aga epideemiana. Paljud lastehalvatuse ohvrid, kellel oli piisavalt õnne sellest ägedast nakkushaigusest eluga pääseda, on elanud kogu ülejäänud elu invaliidina. Lastehalvatus rikkus paljude patsientide ja nende perekondade elu.
Lastehalvatus oli üks esimesi viirushaigusi, mida raviti C-vitamiini suurte annustega. Kliinilised tulemused olid aukartustäratavad ning arstid olid lausa rabatud.
10. juunil 1949 esitas dr Frederick Klenner New Jerseys Atlantic Citys Ameerika arstide ühenduse aastakoosolekul ülevaate oma tööst lastehalvatuse vallas.5,6 Selleks ajaks oli ta C-vitamiini suurte annustega terveks ravinud juba 60lastehalvatuse patsienti 60-st. Ta ütles järgmist:
Võiks olla huvitav teada saada, kuidas raviti lastehalvatust Põhja-Carolinas Reidsville’is 1948. aasta epideemia ajal. Viimase seitsme aasta jooksul on viirushaigusi välja ravitud 72 tunniga, kasutades askorbiinhappe ehk C-vitamiini suuri sagedasi ülekandeid. Ma usun, et kui nendele poliomüeliidihaigetele antaks C-vitamiini sellistes suurtes annustes, 6000–20 000 mg 24 tunni jooksul,
