Oma saar. Karin Kilp

      ÕHTU

      Vaikne põrin. Sile siidine vesi ja pehme joon, mille kummipaat lainete vahel õige pisikesi hüppeid tehes merele jätab.

      Tormi istub paadininas, pepu paadi põhja valgunud veest pisut niiske. Tema tühi pilk on suunatud kaugele merele paadi ees. Ta tundub mõtlik ja isegi kurb. Kurvaks teeb teda mõte sellest, mis teda ootab – suur teadmatus ja hoopis teistmoodi elu kui see, millega ta harjunud on. Nädal asustamata saarel. Ilma telekata. Ilma telefonita. Ilma arvutimängudeta. Ilma sõpradeta. See võib olla kohutavalt igav. See saab olema ilmselt üks pikk ja jube nädal selle ilusa suve sees.

      Just selliseid mõtteid mõlgutab Tormi praegu ja lohistab üle paadiserva kätt laisalt läbi vee. Siis tõstab ta märja käe üles ja vaatab, kuidas tilgad sõrmede otsast kiirelt merre tagasi hüppavad.

      Kas üks seitsmeaastane poiss saabki sellise nädalaga hakkama? Poiss vaatab taas tühjusesse paadi ees ja pöörab siis korraks pilgu paadi taha, justkui otsides seda väikest sadamat, kust sõit lahti läks. Kui paat ringi pööraks, saaks veel tagasi sõita. Aga kui väga ta ka ei taha, et paat suunda muudaks, seda siiski ei juhtu.

      Siis aga jääb poisi pilk pidama suurtele pudelitele ning kompsudele paadi põhjas. Just nende kompsude vahel on ka üks väike seljakott, mille sees ongi ainsad päris tema asjad. Kõik nädala asjad ühes kotis, sest rohkem kotti ei mahtunud ja rohkem kotte kui see üks tal kaasa võtta ei lubatud. Ei lubatud, sest peale tema kraami pidid paati mahtuma ju ka kõik teised selleks nädalaks vajalikud asjad ja reisijad. Ja see paat, millega nad praegu ühelt lainelt teisele libisevad, ei ole üldse suur.

      Tormile tuleb meelde, kuidas ta hoolikalt valis, mida kaasa võtta. Ta pani kõik asjad esialgu oma voodi peale ritta ja neid sai terve voodi täis. Kui ta kotti pakkis, pidi ta jälle otsustama, mida nendest maha jätta. Kott lihtsalt ei veninud nii suureks, et kõik oleks sinna ära mahtunud.

      Peale tema seljakoti, bensiinikanistrite ja suurte veepudelite on siin paadis veel mitu kotti küttepuudega sauna jaoks, mitu kotti toidu ja magamisriietega, mõned magamiskotid ja ka kotid ema ja isa asjadega. Õnneks on piisavalt ruumi ka reisijatele. Reisijatest on paadis üks õnnetu Tormi ja üks kapuutsiga onu, kes paati juhib. Loomulikult on ka ema ja isa, kes selle hullu mõtte peale tulid. Nädal aega ainult oma perega üksikul saarel veeta ei saa ju ometi olla väga mõistlik mõte. Ja et see just terve nädala peab kestma – koguni seitse pikka päeva!

      Tormil on vaja suvel sõpradega veel nii palju teha, enne kui ta sügisel kooliteele läheb. Koolilaps on suur ja tähtis. Kõik need olulised lasteaialapseasjad tuleb ju enne kooli minekut veel korda ajada.

      Lained on nüüd suuremad kui sadama ääres, kust nad merereisi alustasid. Paat hüppab nendel kui põrkepall. Tormi märg pepu käib paadi rütmis üles-alla. Sõit on kiirem ja paadi mootor laulab ka palju valjemini kui enne. Isegi väga kõvasti hüüdes poleks enda häältki kuulda. See tähendab, et reisikaaslastega vestlusest ei tuleks kohe kindlasti mitte midagi välja.

      Nõnda nad siis sõidavad vaikides. Juba praegu on igav. Enam ei paista ka see sadam, kust nad teele asusid. Ei paista üldse midagi peale vee. Vesi on igal pool. Lisaks hakkab selles jahedas suveõhtus mere peal külm ka. Enne läks vett püüdnud käsi liiga sügavale üle paadi serva ning ka jope varrukas valgus vett täis. Paadi kiire sõiduga kaasnev tuul näpistab algul keha, siis käsi, kuni muudab sõrmeotsad jääkülmaks. Tasapisi hakkavad ka hambad külmast plõgisema.

      Päike ongi juba merre vajunud. Kui saaks pisut liigutada, hakkaks ehk soojem … Paadis ei tohi püsti tõusta ja istudes käte-jalgadega vehkimine ei anna piisavalt sooja. Poiss sikutab jope kapuutsi nööri kõvemini kinni. Hetkeks tunneb Tormi, justkui oleks ta merehädas. Ümberringi ainult vesi ja maad ei paista kusagilt. Õnneks on paadis teisi inimesi veel peale tema. Merehädalisena oleks ta päris üksi.

      Pärast pikka sõitu hakkab vee peal midagi paistma – nagu oleks keegi joonistanud mere sisse tumeda täpi. Poiss jälgib seda teraval pilgul. Täpp justkui ujub hästi aeglaselt nende poole, kuni muutub triibuks. Kui paat lähemale jõuab, kasvab sellele põikitriibule külge ka püstine triip. Tormi ei oska arvata, mis see olla võiks.

      Kui poiss lõpuks aru saab, et see, mis paistab, ongi nii kaua oodatud maa, paneb see tema südame rõõmust ja ärevusest kiiremini põksuma. Nüüd tuleb veel mõnda aega kannatada, et maad paremini näha. Aeg justkui venib, sest mere peal tulevad asjad väga aeglaselt lähemale. Kõigepealt on väike täpp, siis väike triip ja kulub veel tükk aega, et sellest triibust saaks maa. Ja siis kulub veel aega, enne kui saab näha, mis seal maa peal on.

      Nüüd ongi see maa juba päris lähedal ja Tormi näeb, et maad on vee sees ainult väike tükike. See on saar. Kummipaat sõidab uhkelt ümber saare ühe serva ja läheneb podisedes paadisillale. Enne kui maa peale minna saab, seotakse paat korralikult meremehesõlmega silla külge kinni. Tormi on esimene, kes paadist sillale ronida tohib. Siis võtavad ema, isa ja Tormi silla peale haneritta ja kapuutsiga onu ulatab neile paadist asju kätte. Ema ja isa annavad asju mööda silda edasi ning Tormi paneb need kaldale maha. Nüüd on neil kindel maa jalge all, kuigi Tormil on pika sõidu järel tunne, et ka maa õõtsub, otsekui oleks see üks suur paat mere peal. Äkki saar tõesti liigubki meres?