me kumbki sellest juttu alustada. Ometi tundub viimasel ajal, pärast mu äratulekut Londonist, et alati varjub meie jutuajamiste taga veel teine vestlus, mis ootab oma läbimurdmise aega.
Michael vaatab laiku toanurga seinal, kust olen tükikese vana inetut tapeeti maha koorinud.
„Kas sa kaugemale ei ole jõudnudki?“
Ohkan. „Eks sa proovi ise žongleerida vaheldumisi Pegtoni juures töötades ja Alfie järele vaadates.“
Enne sissekolimist oli mul kavatsus seinad tapeedist puhastada ja kõik valgeks värvida, seejärel otsustasin värviskeemide kasuks. Aga nüüd, kus ma tegelikult siin sees elan, tundub kogu remont mulle üksi üle jõu käivana. Michael ehk aitaks – võibolla ta ootab, et ma seda paluksin –, aga osa minust tahab kõike teha ise, tõestada, et ma seda suudan. Tash nimetab seda minu kangekaelseks osaks.
Michael naerab. „Võibolla ütleb alateadvus sulle, et sa ei juurdu siia. Flinstead ei ole eriti stimuleeriv koht.“
„Kust sina tead?“ küsin vastu. „Selles väikelinnas on saladusi, mida sa ei kujutlegi.“
Michael turtsatab pilkavalt. „Proovin oletada. Proua Beige Bungalow Blandlandsist tunnistas, et ta sai 1973. aastal matusebüroo omanikuga sohilapse?“
Laksan talle vastu reit. „Idioot!“ Tema mõnitab alati väikelinna elu.
„Või on Õitsva Flinsteadi brigaad lõpuks tunnistanud, et nad vandaalitsesid lähima konkurendi roosipõõsaste pügamisel?“
„Hästi, aga kuidas sulle meeldib niisugune uudis?“ Otsustasin ta õhupalli nõelaga augu torgata. „Sally McGowan, kuulus lapsmõrvar, elab Flinsteadis.“
Michael pöördub välkkiirelt ja vaatab mulle otsa. „Kust sa seda kuulsid?“
„Üks emme kooli juures rääkis. Miks sa küsid? Ega sa ometi uskuma ei jäänud?“
„Muidugi mitte. Aga see on ikkagi lugu, eks ole?“
Ta sirutab telefoni võtmiseks käe ja ma sakutan üht ta käharat musta rinnakarva. Niisuguste asjade puhul on ta nagu terjer roti kallal. Seda teevad tabloididele kirjutamise aastad.
„Pole mõtet uurida,“ ütlen ma talle. „Kohtuotsuses on punkt, mis keelab temast ajakirjanduses kirjutada.“
„Ma tean,“ ütleb ta end juba minust kaugemale veeretades. „Mind lihtsalt huvitab, muud midagi.“
5
Esmaspäeva hommikud on alati rasked. Alfiel kulus palju aega mõistmiseks, et pikk suvevaheaeg ja rannas veedetud päevad on nüüd möödas ning et ta peab tõesti kooli minema, kuigi hoopis teistsugusesse kooli. Seal ei ole endisi kiusajaid. Aga esmaspäeva hommikud pärast isaga veedetud nädalalõppu on eriti rasked.
„Mu kõht valutab hirmsasti,“ ütleb ta, pigistades käed vastu külgi ja tehes nii kannatava näo, et ma pean põsed kõvasti sisse tõmbama, muidu puhkeksin naerma.
„Hmm. Äkki pean vanaemale helistama ja meie tänase teeõhtu ära jätma. Küll on kahju. Minu arust tegi ta šokolaadipudingit.“
Alfie laup tõmbub kipra. Ma näen vist täpset hetke, millal ta kõhuvalu hakkab järele andma.
Maddie lehvitab meile, kui me tõttame mänguväljakule, liikudes teiste vanematega vastuvoolu. Tal on karusnahkse kraega jakk seljas, pruun kübar on tõmmatud madalale silmade kohale nagu mõnel Agatha Christie romaani tegelasel, vastu rindu surub ta fotode pakki. Ta tütretütre nägu naeratab mulle läbi kilepakendi rõõmsalt vastu. Neetud. Jätsin oma tellimisblanketi jälle koju. Loodan, et ei ole juba hilinenud. Piltide hind on tobedalt üleskruvitud, aga ühe pean ma kindlasti ostma. Mind šokeerib teadvustamine, kui vähe ma Londonist väljaspool teenin.
„Sa tuled täna hilja,“ ütleb ta särasilmi ja naeratades.
„Seda küll.“ Vaatan Alfie poole. „Pidin kedagi tükk aega veenma.“
„Kas ma tohin sind värava juures oodata?“ küsib Maddie. „Mul on vaja sinuga millestki rääkida.“
Selleks ajaks, kui ma tema juurde jõuan, on suurem osa teisi lapsevanemaid ja hooldajaid hajunud.
„Mis juhtus?“
Ta ohkab ja vaatab üle õla. „Sa rääkisid raamatuklubis kuulujutust, mida kuulsid…“
Mu süda jõnksatab.
„See oli ainult rumal kõlakas, Maddie. Ma ei mõtleks sellele pikemalt.“
„Selles asi ongi,“ ütleb ta, rääkides nüüd pingelisel sosinal. „Ma ei usu, et see on ainult rumal kõlakas. Minu meelest on sellel alust.“
„Miks sa nii arvad?“
Ta kummardub pisut lähemale. „Rääkisin ühe sõbraga Pilatesest. Ta on endine kriminaalhooldusametnik ja teab igasuguseid asju.“
Lämmatan oige.
„Ta ütleb, et niisugused inimesed paigutatakse tihti elama Flinsteadi taolistesse kohtadesse. Harilikesse väikelinnadesse, millele keegi ei pööra tähelepanu. Mõnikord jäetakse neile eesnimi alles või vähemalt samad nimetähed. Et nad tunneksid end enesekindlamalt.“
Vaatan käekella nii diskreetselt, kui oskan. Maddie on tore naine, tõepoolest, aga ma pean kümne minuti pärast tööl olema.
„Räägi edasi,“ ütlen talle.
„Ta ütles, et mõnikord aidatakse neil asutada oma firma. Neil on kergem vältida tähelepanu, kui nad on ise oma tööandjad.“ Maddie silmad kilavad. Ta naudib seda. Oletuste tegemise põnevust.
„Kindlasti on see kõik tõsi,“ ütlen ma, „aga see ei tähenda siiski, et Sally MacGowan elab Flinsteadis. Niisuguseid väikelinnu on palju. Ta võib olla kus tahes. Ta võib elada ka välismaal.“
Maddie raputab pead. „Ei ela välismaal. Istusin kogu nädalavahetuse internetis. Kas ma ütlesin, et tütar pani mu kirja ühele Hõbesurfaja kursusele?“
„Ei, sa ei ole sellest rääkinud.“
„Ma sain nii palju teada erinevatest otsingumootoritest.“ Ta kallutab end jälle lähemale. „Sally McGowan asub ühes väikeses mereäärses linnas ja töötab kaupluses.“
Püüan mitte valjusti naerma puhkeda. Ta ütleb seda nii veendunult. Ma arvasin, et Maddie on liiga arukas, et uskuda kõike, mida loeb.
Ta ootab, kuni üks keskealine paar meist möödub, ja jätkab siis. „Kas oled kunagi käinud Stones and Cronesis Flinstead Roadil?“
„New Age’i poes? Jah, ma ostan sealt vahel midagi. Miks sa seda küsid?“
Maddie tõmbab sügavalt hinge. „Mul on halb seda öelda, sest ma tean, et Liz on omanike sõber – Liz ju armastab niisugust träni, eks ole?“ Ta teeb pausi. „Asi on selles, et mu vennanaine Louise töötab kõrvalmaja butiigis ja ilmselt on Sonia Martins lükanud tagasi kõik
