oli väike südamekujuline nägu.
Shanas oli midagi, mis tõstis teda esile mitte üksnes omaealiste neidude, vaid ka küpsemate naiste seast.
Talle meeldis lugeda ja ta mängis imehästi klaverit.
Kõige rohkem meeldis talle isaga vestelda ning vaielda. Nad arutasid kõiki uudiseid, mis ilmusid ajalehtedes, ja kõike möödunut, mida leidus ajalooraamatutes.
Eriti suurt rõõmu pakkus neile mõne uue köite avastamine suguvõsa raamatukogu jaoks, millele oli aluse pannud lord Hallami vanavanaisa ja kuhu iga järeltulev põlv lisas oma panuse.
Hallamid olid algselt elanud Huntingdonshire’is ja seejärel kolinud sobivamalt – vähemalt praeguse perepea jaoks – Hertfordshire’i, et olla Londonile lähemal.
Shana isale oli see loomulikult tõeline õnnistus, et nende maakodu jäi kõigest kahetunnise sõidu kaugusele tema töökohast Whitehallis.
„Mida ma siis nüüd teen?“ küsis Shana endalt ja korraga meenusid talle isa lahkumissõnad.
Bob Grimes pidas igivana kõrtsi külakeses, mis asus nende sissesõidutee lõpus. Ta oli eakas mees ja tundis lordi juba poisikesest peale.
Lord Hallami meelest oli liigutav, kuidas Bob teda ülevoolavalt imetles ja pidas alati meeles tema sünnipäeva ning kõiki muid tähtsündmusi.
Isegi kui lord viibis välismaal, sai ta Bob Grimesilt kaardi. Tema nimi oli selle alläärde kritseldatud kaunikesti segaselt, sest Bob ei osanud eriti kirjutada.
Kui Bob võttis enda kätte Roosi ja Krooni kõrtsi pidamise, siis hakkas asju ajama peamiselt tema naine, kes sättis külastajate jaoks kõik palju hubasemaks, kui seal oli enne olnud.
Tänu kõrtsiemandale pakuti Roosi ja Krooni külastajatele soovi korral ka pidulikku lõunaeinet või õhtusööki ja kui külas toimusid pulmad, siis oli see ainus koht vastuvõtu korraldamiseks.
„Ma lähen kohe Bobi juurde,“ ütles Shana endale.
Ta teadis, et vana mees on vägagi huvitatud uudisest lord Hallami järjekordse välismaasõidu kohta, kui keegi polnud talle seda juba öelnud.
Oktoobri algusele vaatamata oli ilm ilus ja Shana ei vajanud paksu mantlit kleidi peale, tal oli selletagi soe.
Üks isa koertest, kes peremehe kõrvalt kunagi ei lahkunud, haakis end neiule sappa ja koos jalutasid nad piki iidsete tammede alleed.
Shanal oli kaasas tubakas, mille isa oli Londonist toonud. Kui lord Hallamile meelde tuli, andis ta alati pisut ka vanale Bobile.
See oli eriline tubakas, mida külas ei müüdud, ja Bob nautis iga pahvi sellest oma suures piibus.
Shana väljus väravast, mille ääres asuvates majakestes elasid pensionärid, kes olid omal ajal nende valdustes töötanud. Küla oli siit lühikese jalutuskäigu kaugusel.
Esmalt oli tee ääres näha õlgkatusega maju, mõni neist maaliliselt must-valge, ja siis tuli pood, kus müüdi peaaegu kõike, mida hing ihkas.
Teisel pool teed kõrgus kirik, mis oli seisnud seal juba normannide ajast, ja pisut edasi paistis külaväljak.
Väljaku vastas asuski Roosi ja Krooni kõrts, samuti kena must-valge hoone kivikatuse ja suure tallihooviga.
Praegusel hommikutunnil oli liikumas vähe inimesi, sest mehed olid läinud tööle ja naised polnud veel poeskäike alustanud.
Üle väljaku jalutades nägi Shana aedades vaid mõnda üksikut naist ja lehvitas neile. Koer jooksis tema ees, nina maas.
Roosi ja Krooni uks oli lahti ja neiu astus sisse.
Baaris ei olnud kedagi. Shana kiikas söögituppa ja nägi, et ruumi keskele oli kaetud suur laud.
Huvitav, kelle jaoks see oli mõeldud?
Seejärel läks ta kööki, oletades, et Bob on koos oma naisega seal, ja leidiski Bobi seismas pliidi ees, mille all põles vaid väike tuli.
Neiu sisenedes keeras mees ringi ja hüüatas: „Preili Shana! Teid ma küll ei osanud oodata.“
„Ma tõin teile kingituse oma isalt. Tubakas, mis teile nii väga meeldib.“
„See on teist lahke, väga lahke. Aga minu mõistus on otsas, preili Shana, mina ei oska enam midagi pihta hakata.“
„Miks? Mis on juhtunud?“ küsis Shana.
Ta märkas, et Bob on väga ähmis.
Mehe vähesed allesjäänud hallid juuksed olid turris ja tema näol polnud tavapärast rõõmsat naeratust.
„Asi on provvas,“ vastas Bob.
„Kas ta on haige?“
„Ta murdis jalaluu, preili Shana. Kukkus trepist alla ja uskuge mind, oli meil alles tegemist, et ta jälle püsti saada.“
„Seda on küll kurb kuulda,“ lausus Shana kaastundlikult. „Loomulikult lähen ma kohe teda vaatama.“
„Ta vist magab praegu, tohter andis talle midagi valu vastu. Aga ma ei tea, mida ilma temata peale hakata.“
„Ma märkasin, et söögituppa on suur laud kaetud,“ mainis Shana. „Kas teile on seltskonda oodata?“
„Tõepoolest,“ kostis Bob. „Ja kesse neile süüa teeb, tahaks ma teada. Ma lubasin neile korralikku kõhutäit, aga kuidas ma nüüd ilma oma provvata seda lubadust pean?“
„Kindlasti saab keegi teile appi tulla,“ arvas Shana.
„Mitte sihukesi roogi tegema, nagu tema lordlik kõrgus nõuab,“ ütles Bob.
Ta laiutas nõutult käsi ja rääkis edasi: „Ma olin nii uhke, kui ta paari päeva eest siin käis ja küsis, kas saab oma jahiseltskonna lõunale tuua. „Loomulikult, ärra,“ vastasin ma, „see oleks meile suureks auks.“ Ta luges mulle ette, mida kõike nad süüa tahavad, ja meie provvaga olime üliväga rõõmsad, et saame neid oma katuse all kostitada.“
„Ja kes on teie külaline?“
„Kilbrooke’i markii,“ vastas Bob võidurõõmsalt. „Ma põleks iial arvand, et ta tahab meile tulla. Aga ega tema isa ju käindki siinkandis jahti pidamas. Ma arvan, et neil on liiga kauge lõunaks tagasi mõisa minna.“
Shana teadis nüüd, kes oli too põnev külaline, ja see avaldas talle peaaegu sama suurt muljet kui Bobile.
Kilbrooke’i markii oli alles hiljuti pärinud tiitli oma surnud isalt ja tema suursugune häärber paiknes külast umbes nelja miili kaugusel.
Shana isa oli muidugi tundnud eelmist markiid, kelle tervis oli põdur juba aastaid enne surma, kuid Shana oli käinud Brooke Hallis viimati väikese tüdrukuna.
Ta mäletas, et maja oli tohutu suur – toona oli ta uskunud, et seal elab kuningas ise.
