eelmisel aastal enne jõule.
Nüüd oli tema poeg kõik pärinud.
Shana oli uue markii kohta kuulnud nii mõndagi. Tegemist oli kahekümne seitsme aastase noormehega, kellest räägiti Londonis ja kelle ümber keerlesid ka maakonna kuulujutud.
Väidetavalt oli ta säravalt seltskondlik, sportlik ja nägus.
Kuid Shanale oli räägitud sedagi, et noor markii olevat väga valiv selles osas, kellega lävida. Otsesõnu pidavat ta nina püsti ajama.
Lord Hallam oli temaga paar korda kohtunud ja selle põgusa tutvuse põhjal järeldanud, et markii on äärmiselt intelligentne, kuid ilmselgelt põikpäine.
Ta oli tütrele öelnud, et tõenäoliselt ootavad nende lähikonda ees suured muutused, kui uus markii võtab enda kätte Brooke Halli ja selle mitmesaja aakri suurused valdused.
„Kahju, et vana markii nii kaua hingitses,“ märkis lord Hallam „aga sinna ei saanud keegi midagi parata. Tema poeg teenis elitaarses kodukaitsebrigaadis ja seejärel reisis palju mandril ringi, nagu ma olen kuulnud.“
„Miks ta siia ei tulnud ega majapidamist enda kätte võtnud, kui tema isa oli nii haige?“ küsis Shana.
„Küllap ta pidas koos sureva isaga ühe katuse all elamist liiga masendavaks,“ arvas lord Hallam, „ega ühtlasi tahtnud teha mingeid muudatusi, enne kui valdused pole päriselt tema nimel.“
Siis lisas isa kergelt muiates: „Pealegi oletan ma, et Londonis on tal tegemist küllaga. Mulle on räägitud, et ta olevat Walesi printsi sõber, ja tema armuafääridest sosistatakse niisama palju kui tema kuningliku kõrguse omadest.“
Shana kihistas naerda.
„Sel juhul pole tal meie ja Hertfordshire’iga küll midagi teha ja me peame ta lihtsalt maha kandma,“ lausus ta.
Kui uus markii viimaks Brooke Halli naasis, olid naabrid suures ärevuses. Isa surmast möödus kaks kuud, enne kui noormees valdused üle võttis.
Kõigepealt jõudsid kohale kuuldused, et ta reisib välismaal, ja seejärel, et ta on koos Walesi printsiga Londonis.
Kui lõpuks saabus teade, et uus markii on kodus, hakkasid kõik kohaliku tähtsusega isikud küllakutset ootama.
Ent seda ei tulnud.
Shana ja tema isa pidid alatasa kuulama naabrite nördimusavaldusi selle kohta, et neil ei paistnud olevat lootustki saada kutset Brooke Halli.
„Ma usun, et majas on juba suuri ümberkorraldusi tehtud,“ väitis üks nende sõpru. „Ja markii korraldab oma Londoni tuttavatele nädalavahetustel pidusid. Kuid ehkki mina saatsin talle oma visiitkaardi nagu ka paljud teised siinkandis, ei ole ta vastanud ega meid kuhugi kutsunud.“
See ajas kohalikud markii suhtes kaunikesti turri.
Shana oletas, et küllap pidas noor markii maakonna rahvast lihtsalt igavaks, sest lord Hallam ja tema tütar ohkasid nii mõnigi kord, kuuldes tõllarataste vurinat maja ees.
Nad teadsid, et kohe katkestatakse nende töö lordi autobiograafiaga ja selle asemel on nad sunnitud kuulama portsu kuulujutte ja kaeblemisi, mis polnud ei huvitavad ega ka olulised.
„Markii asemel paneksin mina sissesõidutee algusesse sildi „Ei ole kodus“,“ lausus Shana kord isale. „Sel juhul inimesed ei solvuks nii hirmsasti, et ta keeldub neid vastu võtmast.“
„Ega vaest mehikest saagi süüdistada,“ kostis isa selle peale. „Ta on noor ja sa pead ju isegi tunnistama, mu kallis, et meie üleaedsed pole just kuigivõrd põnevad.“
Lord Hallam mühatas naerda ja lisas: „Tõtt-öelda ajaksin ma parema meelega juttu vana Bobiga. Tema on minu meelest palju huvitavam.“
Shanagi naeris, sest ta sai väga hästi aru, mida isa mõtles.
Nüüd aga seisis neiu silmitsi hoopis uue ja huvitava probleemiga.
Ta mõistis igati Bobi elevust. See saladuslik mees, kelleks markii oli nüüdseks saanud, pidi tulema tema kõrtsi sööma.
Niisugusest sündmusest oleks külarahvas pooleks aastaks keelepeksuainest ammutanud.
Kahtlemata suur au Bobile ja väga hea reklaam Roosile ja Kroonile.
„No keegi peab ometi leiduma, kes saaks aidata,“ ütles ta.
„Nii viimasel minutil ei leia kedagist,“ kostis Bob. „Ainus naisterahvas, kes oskab peaaegu sama häste süüa teha kui minu provva, töötab naaberkülas. Ta tuleb tagasi alles õhtupoolikul.“
„Mis kell seltskond saabub?“ uuris Shana.
„Tema lordlik kõrgus ütles, et me ootaksime neid kohe pääle lõunat. Mida ma neile nüüd pakun? Siin on ainult Winnie, kes ei oska isegi muna keeta, ilma et see läheks kõvaks kui kahurikuul.“
Shana turtsatas lõbustatult ja lausus siis: „No sel juhul ei jää muud üle, kui ma aitan ise.“
Bob põrnitses talle otsa.
„Misasja te nüid ütlesite, preili Shana?“
„Ma ütlesin, et ma valmistan ise lõunasöögi, kuid te peate lubama, et ei ütle markiile, kes ma olen. Me papaga pole talle visiitkaarti saatnud, sest ta nii ilmselgelt ei soovi külalisi.“
„Teie valmistate mulle lõuna, preili Shana?“ kordas Bob aupaklikult.
„Mind peetakse üsna heaks kokaks. Valmistan tihtilugu papale tema lemmikroogi, mida ta naudib Prantsusmaal ja Itaalias.“
„Jumal õnnistagu teid,“ kogeles Bob. „Ma... ma ei oska muud öelda. Ma pole kunagi niisugust lahkust tunda saanud... kuigi ma muidugi oleksin pidanud seda ootama... teie isa... tütrelt.“
Siis Bobi hääl murdus ja silmi kerkisid pisarad.
Shana võttis kübara peast ja haaras köögiukse küljest nagist puhta põlle.
Ta uuris Bobi käest, mida oli lõunaks tellitud, ja nägi, et proua Grimes oli juba osa roogi ette valmistanud ning sahvrisse viinud.
Shana käskis Bobil suurema tule pliidi alla teha ja läks söögituppa, kus teenijatüdruk Winnie põrandat pühkis.
Tüdruk oli umbes kuueteistaastane ja väga napi aruga.
Varem töötas Bobi juures palju aastaid üks vanem teenijanna, kuid too abiellus ootamatult ühe külastajaga ja elas nüüd teises külas.
Shana õpetas Winniele, kuidas lauda katta, ja mõtles endamisi, et peab pärast kindlasti üle kontrollima, kas tüdruk on kõik õigesti teinud.
Seejärel läks ta tagasi kööki.
Tema lordlik kõrgus oli tellinud õigupoolest üsna lihtsa lõunasöögi.
Alustuseks karrikastmes munad, mis ootasid juba kastrulis keetmist. Siis neerupirukas parimast veiselihast koos köögiviljadega ja lõpuks juustuvalik.
