väljendeid. Ta võtaks lapse sülle ja põimiks oma käed ta ümber. Ta magab rahulikku und, ütleks ta tüdrukule, või siis Ta läks paremasse paika, nii et Maisie kujutaks endale ette, kuidas ma Disney Worldis kuningas Stefani lossi kõige kõrgemas tornis Uinuva Kaunitari seltsis tukastan ja tõsiasi, et ma olen surnud, et tekitaks temas kurbust ega ebakindlust. Selle asemel kujutaks ta endale alati kadedusega ette, kuidas ma kaunist õhtukleiti kandes luksuslikus voodis laman, juuksed nägu raamimas, kroon peas. Mind ülendataks printsessi seisusesse. Printsess Clara.
Ja mitte Nick.
„Millal issi koju tuleb?“ küsib tüdruk ja ma libistan sõrmedega läbi ta juuste, sunnin end naeratama ja stampvastust andma: “Varsti“, pöördudes ise lapsest eemale ja hakates pahura Felixiga askeldama, et tüdruk mu pisaraid ei näeks.
Nicki matusepäeval sajab vihma, nagu tunneks taevaski koos minuga nuttes mulle kaasa. Päike keeldub oma süüdlaslikku nägu näitamast ja varjab end taevast täitvate, turvaliselt täissöönud hallide vihmapilvede taha. Kauguses küünitavad pilved kurjakuulutavalt taeva poole nagu pilvede Saint Heleni mägi. Mu kõrval, minust vasakul, seisab Nicki parim sõber Connor ja paremal pool mu isa, Maisie meie kahe vahele peidetud. Kui kirikuõpetaja Nicki keha mulla rüppe on andnud, poetame kirstule pihutäie mulda.
Me jalad vajuvad mutta ja Maisie hoiab mul käest kinni. Tüdrukul on jalas kummisaapad, sinakasrohelised kummisaapad, mille säärtel on kutsikate pildid, ja seljas must A-lõikeline kleit. Ta on juba väsinud Nicki järele küsimast ja nii ta siis seisab seal midagi kahtlustamata, sellal kui ta isa mulda sängitatakse.
„Mida me teeme, emme?“ tahab ta teada, tundes huvi, miks kõik need mustadest vihmavarjudest moodustunud varikatuse all seisvad leinavad inimesed on siia kogunenud, vaadates, kuidas mingit kasti mulla sisse maetakse, umbes samamoodi, nagu Harriet tagaaias oma konte matab.
„See on täiesti vastuvõetamatu,“ ütleb Nicki ema mulle pärast, kui me surnuaialt lahkudes oma pargitud autode poole suundume.
„Sa peaksid talle rääkima, Clarabelle,“ ütleb mu isa, kasutades hüüdnime, mida ma olen hakanud armastama ja mis oli mulle kunagi vastumeelt. Maisie keksib oma noorema, vaid kolmeaastase nõo seltsis ja kumbki neist isegi ei märka silmanähtavat kurbust, mis niiskust täis õhus ripub. Väljas on palav ja lämbe, sääsed ja muud hammustavad putukad paljunevad otse meie silme all. Lükkan kärus olevat Felixit üle aukliku muru ja ümber graniidist hauakivide. Surnud inimesed. Küsin endalt, kuidas nad surid.
„Ma ütlen talle siis, kui ma selleks valmis olen,“ nähvan neile mõlemale, oma isale ja Nicki emale. Kui ma pole kurb, olen vihane. Mu isa tahab vaid head; Nicki ema aga mitte. Ma pole talle mitte kunagi raasugi meeldinud, kuigi need tunded ei peaks olema vastastikused. Aga on.
Pärast matuseid tuleb koos minuga koju üksnes mu isa. Ülejäänud hajuvad eri suunas laiali, olles enne mind hüvasti jättes kohmakalt, närviliselt kallistanud. Nad ei jää kauemaks, kartes, et surm ja ebaõnn on nakkavad. Ja kui nad piisavalt kaua minu seltskonnas viibivad, võib see pisik neidki tabada. Isegi Connor lahkub kiirustades, kuigi küsib enne minekut, kas ta saaks minu heaks midagi teha. Ükskõik mida. Vastan eitavalt.
Emily on ainus, kes kauem kui kaheks ja pooleks sekundiks paigale jääb. „Helista, kui sul midagi vaja on,“ ütleb naine ja ma noogutan, teades, et seda ma ei tee. Tema abikaasa Theo seisab umbes kolm sammu kaugemal naise selja taga ja vaatab meie paarkümmend sekundit kestnud jutuajamise jooksul kaks korda kella ning Maisie sööstab teda nähes minu kõrvale, klammerdub kogu jõust mu käe külge ja peidab oma keha poolenisti minu oma taha. Ta toob kuuldavale nõrga karje ja Emily ütleb lapsele kaasa tundes: „Vaeseke“, nagu oleks Maisie hirm kuidagi seotud Nicki surma, mitte Theoga. Emily on naaber, üks neist, kelle seltskonnas ma majaesisel terrassil laisku pärastlõunaid veedan, sellal kui meie lapsed, minu Maisie ja tema Teddy, kes on samuti nelja-aastane, omavahel mängivad. Teddy, täisnimega Theodore, on saanud nime oma isalt, keda kutsutakse Theoks. Theo ja Emily ja Teddy. Ainult et siis, kui Theo on kodus, ei luba me Maisiel Teddyga mängida. Theo on jäme ja vihasena, kuid vahel ka heast peast vägivallale kalduv mees. Emily on seda jutu sees maininud ja me kõik – Nick, Maisie ja mina – oleme kuulnud mehe häält, mis avatud akendest kostab ja läbi suveõhtu kaigub, kui ta teadmata põhjustel Emily ja Teddy peale karjub.
Theo tekitab minus samasugust hirmu nagu Maisies.
„Luba mulle, et sa helistad,“ ütleb naine, enne kui Theo iseteadlikult oma käe ta käsivarrele asetab ja ta minekule pöördub, kõndides koos teiste kalmistult pagejatega minema, sammuke mehest tagapool üle muruplatsi. Ma ei anna mingeid lubadusi. Alles siis, kui nad on silmist kadunud, laseb Maisie käe viimaks lahti ja astub mu turvalisest varjust välja.
„Kas sinuga on kõik korras?“ küsin talle otsa vaadates ning kui Theo ja Emily on nägemiskaugusest väljas, siis Maisie viimaks noogutab ja vastab jaatavalt. „Ta on nüüd läinud,“ kinnitan lapsele ja tema naeratab kõhklevalt.
Kui me koju jõuame, ei jää ka mu isa sinna pikalt pidama. Ta ei saa seda teha. Asi on mu emas, kes koos oma hooldajaga kodus istub, sellal kui isa minu eest hoolitseb. Ta tunneb tõmmet kahes suunas. Ta ei saa korraga tema ja minu eest hoolitseda.
„Ta näeb mingeid asju,“ ütleb isa mulle tõrksalt. „Hallutsinatsioone, täpselt nagu arst hoiatas. Musta varest kardinapuul istumas,“ lisab mees, „ja putukaid.“
Teen grimassi. „Missuguseid putukaid?“ tahan ma teada.
„Sipelgaid,“ vastab isa, „need ronivad mööda seinu.“
„Mine tema juurde,“ ütlen. Teadmine, et mu ema dementsus on hullemaks läinud, tekitab masendust. „Mul pole häda midagi,“ kinnitan talle, puudutan oma pihuga ta kõhna maksaplekilist käsivart ja annan loa lahkuda. Felix magab; Maisie keerutab end magamistoas ringiratast ja tantsib kõike muud unustades.
Kui mu isa auto sissesõiduteelt välja pöörab, näen tema hoiakus alistumist. Ta ei ole kindel, kas lahkumine on õige tegu. Tõstan teda julgustades pöidla. Minuga on kõik hästi, paps.
Kas ikka on?
Maisie magab sel ööl taas minu juures. Ta tatsab mu magamistuppa, süles sakris mängukaru, mis kuulus kunagi mulle. Tüdruk on karul kõrva peaaegu küljest närinud; see on närvilisusest tingitud harjumus, mis aina hoogu kogub. Ta seisab voodi jalutsis oma lillekimpudega kaunistatud pidžaamas – kõikvõimalikes toonides daaliad, fuksia-, lõhe- ja kirsipunased –, valged sokid jalas. Ta vasekarva juuksed langevad seljale, sassis ja salkus, patsi otsas tolkneb juuksekumm.
„Emme, ma ei saa magada,“ ütleb tüdruk vaese karu kõrva järades, kuigi me mõlemad teame, et hetkest, mil ma oma voodis lamavale lapsele head-ööd-musi andsin, on möödas vaid kolm ja pool minutit. Ja ma tõmbasin lina talle kenasti peale. Ja suudlesin karu otsaesisele ja panin tallegi teki peale. Ja ütlesin Maisiele, kui ta tahtis, et issi tuleks teda voodisse panema ja head-ööd-musi andma: „Küll ta tuleb koju jõudes sinu toast läbi“, ise lootes, et ta mu häbematut valet läbi ei näe.
Felix on mul süles ja ma äiutan teda seljale patsutades aegamööda unele. Poisil on seljas kollane magamiskott, millega tal hõõguvkuumas toas ilmselt palav on. Paistab, et konditsioneer ei tööta enam. Mida katkise konditsioneeriga ette võetakse? Seda oleks teadnud Nick ja ma tunnen taas viha, et Nick jättis mulle kaela rikkis konditsioneeri ja mul pole aimugi, mida sellega teha. Nick oleks pidanud ootamatu surma võimalusega arvestades sedalaadi olukordade jaoks nimekirja koostama. Kes parandab konditsioneeri, niidab muru, maksab ajalehepoisile?
Aknad on lahti. Laeventilaator keerleb meie kohal, kui
