varje ja just neid ma üksisilmi vahin, sellal kui Felix magab ja Harriet norskab ja Maisie magades voodis tiirleb nagu kosmoserämps Maa orbiidil, õhukest puuvillast lina mu higistavalt kehalt maha rebides.
Ja siis, kell 1.37, ajab Maisie end voodis istukile.
Ta räägib unes niisama palju kui ärkvel olles, niisiis ei pööra ma tema suust tulevale vadale erilist tähelepanu. Jutt on suuresti arusaamatu. Lihtsalt sonimine. Kuni ta hakkab rääkima Nickist. Kuni ta silmad lahti paiskuvad ja ta mind oma hirmunud ja pärani aetud roheliste silmadega jõllitab. Ta higised väikesed käed kobavad minu järele ning ta hüüab ahastavalt ja paluvalt: „See on paha mees, issi. Paha mees ajab meid taga!“
„Kes, Maisie?“ küsin teda õrnalt ärkvele raputades. Aga Maisie juba on ärkvel. Harriet hakkab end voodi jalutsis liigutama ja Felix meie kõrval nutma. See on tasane tihkumine, ta on lihtsalt häiritud. Laps sirutab käed pea kohale ja ma tean, et mõne hetke pärast kasvab tihkumisest välja vali kisa. Felix tahab süüa ja mu rinnad hakkavad nagu ettevalmistusi tehes läbi öösärgi tilkuma.
„Tema!“ vastab tüdruk ebamääraselt, vajub voodiriiete alla ja tõmbab need üle pea. Maisie peidab ennast. Ta peidab end mingi mehe eest. Paha mehe, kes teda ja Nicki taga ajab. Aga Maisie ei tea ju pahadest meestest midagi või vähemalt nii olen ma seni arvanud ja üritan end veenda, et tegemist on lihtsalt väljamõeldisega, jahimeestega, kes tapsid Bambi ema või siis kapten Konksuga, kes teda ja Nicki unes taga ajab. Kuid ta kordab taas öeldut, ise täiesti ärkvel ja seekord palju suuremat hirmuga kui väljamõeldise puhul oletada võiks – paha mees ajab meid taga! –, ja mu kujutlusvõime täiendab Maisie öeldut üksikasjadega, maalides pildi, kuidas paha mees Nicki ja last mööda Harvey Roadi taga ajab, ning mu süda hakkab sellele mõeldes kloppima ja käed veelgi rohkem higistama.
„Maisie,“ ütlen nii rahustavalt, kui oskan, kuigi sisimas olen ma kõike muud kui rahulik. Aga Maisie on nüüd voodiriiete all peidus ega vasta mulle. Kui ma üritan teda puudutada, siis karjatab tüdruk „Lõpeta!“ ja jääb siis vait nagu mänguasi, mille patareid on just tühjaks saanud. Ta ei ütle vaatamata mu küsimustele ja palvetele enam midagi. Ja kui palved ei mõju, tunnen, kuidas ma hakkan vihaseks saama. See on muidugi tingitud meeleheitest. Minu vihastamise põhjus. Ma tahan meeleheitlikult teada saada, millest Maisie ometi jahvatab. Mis paha mees? Mida Maisie sellega öelda tahab?
„Kui sa mulle sellest räägid, Maisie, siis ostame hommikul sõõrikuid,“ luban talle maasikaglasuuriga üle valatud Long Johni maiustusi.
Luban teisigi materiaalseid asju – uut mängukaru, hamstrit –, lootes last linade alt tintmustast ja lämmatavast maailmast välja meelitada. Aga see maailm seal linade all on ühtlasi Maisie jaoks turvaline ja ta ei tule välja.
Aga nüüdseks on Felix karjuma pistnud. „Maisie,“ üritan veel kord Felixi kisast üle rääkides ja tekiserva ta sõrmede vahelt lahti kangutada püüdes. „Mis paha mees?“ küsin ahastavalt ja urgitsen üksnes oletuse najal edasi. „Kas see paha mees oli autos?“ ja tajun, kuidas Maisie pea linade all vastuseks noogutab ja tasane hääleke sosistab: „Jah,“ ning ahmin seda kuuldes õhku.
Paha mees. Autos. Maisiet ja Nicki jälitamas.
Silitan Maisie juukseid ja sunnin end rahulikumalt hingama, püüdes kõigest väest rahulikuks jääda, sellal, kui maailm mu ümber kokku variseb ja hingata on üha raskem.
„Paha mees,“ nuutsub Maisie uuesti, kui ma mängukaru lina alla, ta kleepuvate käte vahele libistan ja rahulikult küsin: „Kes, Maisie, kes? Milline paha mees?“, kuigi oma sisimas olen ma kõike muud kui rahulik. Kes oli talle ja Nickile järgnenud paha mees? Kes oli see paha mees, kes võttis mu mehelt elu?
Ja tüdruk kordab, ajamata end voodis istukile või nägu teki alt välja pistmata, häälega, mida tihedad linad summutavad: „Paha mees ajab meid taga! Ta saab meid kätte,“ viskub seejärel voodist välja nagu rakett ja sööstab vannituppa, lüües selle ukse enda järel kiirustades sellise pauguga kinni, et pilt seinalt alla kukub ja selle klaas põrandale prantsatades tuhandeks killuks puruneb, ning lükkab riivi enda järel kinni.
NICK
ENNE
TOL hommikul voodijalutsis seistes ja magavat Clarat silmitsedes ei osanud ma arvata, et meie elu muutub peagi. Jäin sinna kavatsetust kauemaks seisma, olles täielikult hüpnotiseeritud tema silmade võbelemisest laugude all, ninakumerusest, huulte haprusest ja juustest. Kuulasin ta hingamise tekitatud tasast ühtlast heli, mida katkestasid üksikud sügavamad hingetõmbed; õhuke sinine lina oli tõmmatud kaelani ja kattis meie last, paisudes iga hingetõmbega.
Seisin voodijalutsis ja silmitsesin magavat Clarat, soovides kogu hingest uuesti voodisse pugeda ja sinna terveks päevaks jääda, keskendudes vaid teineteisele, nagu me seda kunagi tegime, libistades oma käsi ümber kumerduva kõhu ja saates tunde mööda meie pisipoisile nime välja mõelda üritades.
Voodi kohale kummardudes ja Clara otsaesisele suudlust vajutades ei saanud ma kuidagi teada, et väljas on paisumas torm, hävitav raju, mis peagi meie elust läbi tuhiseb, ja et atmosfääris ringi uitavad ebastabiilsed õhumassid on juba meie eesukse taga ootel.
Ma ei saanud kuidagi teada, et mul hakkab aeg otsa saama.
Magamistoa ukse taga seisab Maisie, käed rinnal vaheliti, juuksed püsti peas. Tüdruk on alles poolunes, ta silmad üritavad harjuda läbi koridori akna tuppa tungivate valgustriipudega. Ta hõõrub silmi. „Hommikust, Maisie,“ ütlen sosinal, laskun lapse kõrvale põlvili ja surun ta enda vastu, selle tibatillukese olendi, kes väsinu ja vaevatuna minu vastu vajub. „Kuidas oleks, kui sööksime hommikust ja laseksime emmel veel natuke magada?“ küsin teda sülle võttes ja trepist alla kandes, teades, et Clara ööuni oli häiritud ja rahutu nagu viimasel ajal ikka, tingituna tema suutmatusest magamiseks mugavat asendit leida. Viimastel öödel on ta keset ööd ärganud kas krampi kiskuvate jalgade või välja pääseda soovides põtkiva lapse pärast. Tal on öö ja päev segamini läinud, ütles Clara, kuigi minul on raske uskuda, et emakas võiks mingi päevakava kehtida ja lapsel oleks mingitki aimu, millal on öö ja millal päev. Aga mine sa tea.
Krampide või põtkimise osas ei saa ma kuidagi abiks olla, aga ma võin mõnda aega Maisie meelt lahutada, et Clara magada saaks.
Soojendan külmutatud vahvlid praeahjus üles ja serveerin neid laua taga istuvale Maisiele koos siirupiga. Teen endale kohvi – kofeiinivaba, kuna ma olen samuti rase; lubasin Clarale, et ta ei pea rasedusega kaasnevat vaeva üksi nägema – ja valan Maisiele mahla. Panen Maisie jaoks teleka mängima ja seadistan köögitaimeri tunni aja peale. „Palun ära aja emmet enne üles, kui sa oled kaks seeriat „Max & Rubyt“ ära vaadanud või taimer heliseb,“ ütlen tüdrukule ja lisan, „eks sa vaata, mis enne juhtub,“ ning suudlen siis tedagi laubale, mis on veel unest kleepuv. „Kas sa kuulsid mind, Maisie?“ küsin. „Millal sa võid emme üles äratada?“ Soovin kindel olla, et Maisie kuulas mind ja pani tähele, mida ma ütlesin. Maisie on tark tüdruk – mõnikord targem, kui see talle endale kasulik oleks –, aga samas on ta ka kõigest neli aastat vana, ning ta silmad ja kõrvad kuuluvad meie telekaekraani täitvatele multifilmijänkudele.
„Kui taimer heliseb,“ vastab tüdruk mulle otsa vaatamata. Harriet istub ta kõrval põrandal, lootes, nagu ikka, et Maisie vahvli põrandale pillab.
„Tubli tüdruk.“ Surun kingad jalga ja otsin oma autovõtmed üles. „Nägudeni,“ ütlen väljumiseks garaažiust avades.
„Kägudeni,“ vastab Maisie, suu toitu täis.
Lähen
