kelle nägu muutus sama süngelt tõsiseks nagu portreel oleval mehel. „Te peate möönma, et mul on õigus saada veidi aega teie pakkumise kaalumiseks.“
Thea valmistus Develini keeldumiseks ja selleks, mida ta ütleb, kui mees nii teeb.
„Ma olen nõus.“
Thea huuled paotusid ja tema silmad läksid hämmeldusest pärani. „Olete nõus?“
Develin noogutas ja Theale oli veel suuremaks üllatuseks mehe pruunides silmades olev sära, mis võis olla lõbusus. „Olen küll,“ lausus Develin nõustuva noogutusega. „Ma kohtun teiega homme hommikul Dundrake’i külas Maiden’s Armsi võõrastemajas, nagu te ette panite. Üsna kohane antud olukorras, kas pole? Praegu aga arvan, et peaksite õhtusöögile jääma.“
Segaduse, ülima rõõmu ja kergendustunde vahel hõljudes, kartes, et Develin võib meelt muuta, kui ta kauemaks jääb, raputas Thea kiiresti pead. „Ei, tänan teid. Ma pean asju pakkima,“ vastas ta rutakalt terrassiuste poole liikudes.
„Lubage ma kutsun teile tõlla. Täna on jalutamiseks kohutav ilm.“
Thea pöördus vastamiseks pooleldi ringi, käsi juba ukselingil. „Tänan, ei. Mul pole midagi jalgsi mineku vastu. Ma naudin jalutamist. Võõrastemaja pole kaugel ja ma olen ilmselt juba pooleldi kohal, kuni tõld valmis saab.“
Enne kui Develin sai veel sõnagi lausuda, oli Thea uksest väljas ja kõndis üle terrassi nii kiiresti, kui tema väärikus lubas, kuni jõudis aeda viivate trepiastmeteni. Siis andis tema väärikus alla elevil kergendustundele ja ta pistis kõige ebadaamilikumalt jooksu.
Kui ta oli juba pügatud hekkidega aiast väljas ja jõudis Sir Develini mõisa piiravasse looduslikku metsa, peatus ta, et hinge tõmmata ja toetas end iidse tamme vastu, kus teda mõisahäärberist näha polnud. Tollest väga suurest häärberist oma kivist nikerdiste ja tolle puitpaneelidega toaga, mis näis kehastavat hoones elavat iidset ja kõrgest soost perekonda.
Kuid Thea ei mõelnud aiast ega majast või maja sisustusest ega ka metsast.
„Ta oli nõus!“ sosistas Thea, suutmata päriselt uskuda, mis oli äsja juhtunud. „Ta oli nõus!“
Thea abiellub aadlitiitliga rikka mehega. Ta ei ela enam ealeski vaesuses ega kannata puudust, külma ega nälga. Mis veel parem, Thea ei pidanud abi otsima plaanist, mis tal oli valmis, kui Sir Develin oleks keeldunud.
Ja Develin oli teinud rohkem kui vaid nõustunud. Thea pani sõrmed huulile, mida mees oli nii kirglikult suudelnud. Paistis, nagu oleks Develin pidanud teda tõesti ihaldusväärseks ja kui Thea mõtles nende pulmaööle...
Poleks tark sellele liiga palju mõelda, sõnas Thea endale, kui tõukas end puust lahti ja jalutas kärmesti küla poole.
Lõppude lõpuks võis Develin ju meelt muuta.
Kui Develin terrassiusteni jõudis, oli leedi Theodora kadunud hommikuuttu nagu mingi haldjas või mõni muu üleloomulik olend.
Võib-olla ta oligi see, mõtles Develin kõrvale pöörates. Kujutluspilt, mille oli esile mananud tema süü- ja kahetsustunne. Või ehk tundis ta seda segadusesoleku ja erutuse sulamit, sest ta polnud eales varem kohanud vapramat ja otsusekindlamat naist või sellist naist, kes suudleb nii ohjeldamatu ja loomuliku kirega.
Develin sammus laua juurde, millel seisid brändipudel ja klaasid ning valas endale märjukest. Nüüd, kui Sir Johni suurte hallide silmade ja segavalt ahvatlevate huultega tütar polnud enam siin, sai ta kindlasti arukamalt asja üle mõelda.
Leedi Theodoral oli õigus selles, et Develin tunneb, nagu oleks ta poevitriini välja pandud. Asi oli jõudnud staadiumi, kus ta kartis minna ballidele ja pidudele. Ka Theodora teised abiellumist toetavad argumendid olid mõistlikud. Ja kui paljudele meestele pakuti võimalust olla abielus ja ikka elada poissmeheelu?
Theodora ootamatu, vaieldamatu kirglikkus kõneles tema kasuks. Ta oli reageerinud ehtsa ihaga, mis suurendas Develini oma, mitte aga õpitud kergusega nagu tema endised armukesed.
Ent mida ütleksid Develini sõbrad ja ülejäänud peenem seltskond, kui ta ilmuks nende ette mõrsjaga, keda keegi ei tunne ja keda paljud ei peaks ilusaks? Nad ei pruugi tingimata märgata tema säravaid nutikaid silmi, nõtket ja vormikat keha ega pehmeid täidlasi huuli.
Develini advokaat mõtleks kindlasti, et ta on aru kaotanud ja kohale kutsutaks arst.
Develin heitis jälle pilgu isa portreele kamina kohal. Too ülikriitiline härrasmees oleks visanud leedi Theodora majast välja ja õssitanud koerad talle kallale kohe, kui too avaldas, kes ta on. Isa poleks kröömikestki liigutanud see meeleheitlikult igatsev pilk, mis oli ilmunud leedi Theodora suurtesse särasilmadesse, kui ta ootas Develini vastust oma ettepanekule, see pilk ei koputanud üksnes Develini autundele, vaid liigutas ka tema üksildast südant.
Develin jõi veel ühe napsi, seejärel sammus terrassiuste poole ja vaatas uuesti vihmamärga aeda. Sel aastaajal lilled ei õitsenud, nii et ainsa roheluse moodustasid korralikult pügatud hekid, seedrid aiapiirdena ja eemalt paistev mets. See oli nagu tema elu – ta vaid oleskles, oodates samal ajal kevade- ja suvesoojust.
Sellised kummalised mõtted kõrvale tõrjunud, kaalus Develin, mida peaks tegema. Leedi Theodoraga abiellumine leevendaks süütunnet, mida ta oli endaga kandnud sellest ajast alates, kui laskis oma uhkusel ja vajadusel iga hinna eest võita hoida teda mängulaua ääres, hoolimata Sir Johni kasvavast paanikast ja meeleheitest.
Aga kas Develin pidi maksma tolle vea eest, sidudes end naisega, keda ta ei armastanud ega isegi tundnud?
Las leedi Theodora hoolitseb ise enda eest. Ta paistis selleks piisavalt võimeline olevat.
Lõppude lõpuks, nagu Dev oli märkinud, oleks leedi isa võinud mängulauast lahkuda. Develinil polnud tema ees kohustusi, polnud eales olnud ega pruugi kunagi olla.
Ainult et...
Develin oli nõus olnud.
Ja liisk oli langenud, ehkki mitte sel hommikul, kui ilmus välja leedi Thea ja tegi tolle ootamatu ettepaneku. Develin oli ise otsustava sammu teinud tol ööl, kui mängis kaarte Sir John Markhamiga.
Ja pettis kaardilauas.
Teine peatükk
„Kas ma võin teile midagi tuua, preili? Võileiba? Võib-olla tassikese teed?“ küsis teenijatüdruk Thealt järgmisel hommikul, kui too istus võõrastemaja pearuumis akna juures, mis avanes õue.
Pearuum ise oli avar ja mugav, siin olid laiad istmed ja kaminas põles tuli – õdus, kui ei pidanud ärevalt ootama, et teada saada, missugune tulevik on ees. Või kui sa polnud uudishimulike pilkude ja sosistamise sihtmärk, nagu oli olnud Thea sellest saadik, kui saabus kaks päeva tagasi tõllaga Londonist, üksi ja vaid väikese reisikotiga. Kindlasti tekib rohkem jutte, kui saabuks Sir Develin ja Thea lahkuks koos temaga.
„Ei, tänan teid,“ vastas Thea priskele noorele naisele. Teenijatüdruku juuksed olid keeratud lohakasse krunni. Tema kleit ja põll olid siiski puhtad ja kenad.
Thea oli rõõmus, et tal oli nii palju kogemusi, kuidas näoilme rahulik hoida. See võime oli talle mitme aasta jooksul kasulikuks osutunud asjaajamises vihaste kaupmeeste ja majaomanikega ning
