laia ampluaaga ajakirjanikuks. Nice-Matinis olid tal vabad käed kirjutada kõigest, millest hing ihkas – poliitikast, kultuurist, kohalikust elust –, ja seda sõltumatust hindas ta üle kõige. Pianelli võis küll mängida sulepeaga relvastatud hirmuäratavat uudistekütti, aga säilitas siiski teatava objektiivsuse. Jälgisin alati huviga, mida ta oma arvustustes minu romaanide kohta kirjutab, sest tal oli oskus ridade vahelt lugeda. Pianelli artiklid polnud tingimata ülivõrdes kiitvad, aga isegi kritiseerides ei unustanud ta kunagi, et iga romaani, nagu ka iga filmi ja teatrietenduse taga on enamasti aastatepikkust vaeva, kahtlusi ja kõhklusi, mida on küll lubatud arvustada, kuid mida oleks julm ja ülbe paari reaga pihuks ja põrmuks teha. „Igatahes on ka kõige keskpärasem romaan väärt rohkem kui arvustus, mis ta selliseks tembeldab,” tunnistas ta mulle kunagi, tuues „Ratatouille” filmi toidukriitiku Anton Ego kuulsa ütlemise kirjandusmaailma.
„Nali naljaks, mis sina, kunstnik, siin teed?”
Just nagu muuseas kuulas ta maad, üritas mind rääkima panna ning kõik välja pigistada. Ta teadis mu mineviku kohta nii mõndagi. Võib-olla tajus ta mu närvilisust, kui ma taskus Vinca päikeseprillidega identseid Ray-Bane näppisin ja veerand tundi tagasi saadud ähvardusest mõtlesin.
„Alati on ju tore juurte juurde tagasi tulla. Mida aeg edasi, seda…”
„Ah, ära aja,” katkestas ta mind irvitades. „Pole midagi, mida sa vihkaksid rohkem kui vilistlaskokkutulekut, Thomas. Vaata nüüd ennast oma Charvet’ triiksärgi ja Patek Philippe’i käekellaga. Ära arvagi, et ma jään uskuma su udujuttu, kuidas sa sõitsid selleks New Yorgist pärale, et üürata „Goldoraki” multika laulujuppi ja nätsutada Malabari koos tüüpidega, keda sa tegelikult põlgad.”
„Nüüd sa küll eksid. Ma ei põlga kedagi.”
Ja see oli tõsi.
Ajakirjanik mõõtis mind kahtlustaval pilgul. Märkamatult oli tema ilme muutunud. Pianelli silmad põlesid, justkui oleks ta mind millegagi vahele võtnud.
„Nüüd ma taipan,” sõnas ta lõpuks noogutades. „Sa tulid sellepärast siia, et sa lugesid mu artiklit!”
Küsimus võttis mul hinge kinni, nagu oleks Pianelli mulle kõhtu virutanud. Kuidas ta teadis?
„Millest sa räägid, Stéphane?”
„Ära tee nägu, nagu sa ei teaks.”
Proovisin jätkata muretul toonil:
„Ma elan TriBeCas. Ma loen kohvi kõrvale New York Timesi. Mitte sinu kohalikku kapsast. Mis artiklit sa mõtled? Kooli viiekümneda juubeli oma?”
Tema näoilmest ja kulmukortsutusest võis järeldada, et me ei räägi samast asjast. Ent kergendus kestis vaid hetke, sest ta lajatas:
„Ma räägin artiklist, mille ma Vinca Rockwelli kohta kirjutasin.”
Sedapuhku lõi üllatus mu pahviks.
„Nii et see on tõsi, sa ei teagi!” nentis ta.
„Mida ma ei tea, kurat võtaks?”
Pianelli vangutas pead ja otsis kotist märkmiku.
„Ma pean tööle minema,” lausus ta, kui me peaväljakule jõudsime. „Ma pean selle siinse kohaliku kapsa jaoks artikli valmis saama.”
„Oota, Stéphane!”
Rahul minu reageeringu üle, sättis ajakirjanik end minekule, viibates mulle käega:
„Pärast räägime.”
Mu süda tagus rinnus nagu pöörane. Üks oli aga kindel: sellega polnud üllatused veel kaugeltki lõppenud.
3.
Kogu Hobukastanite väljak võnkus orkestrihelide rütmis ning elavalt vestlevate seltskondade häältemelust. Kui need võimsad puud siin tõesti kunagi ka kasvasid, olid parasiidid need juba ammuilma hävitanud. Nimi jäi alles, aga väljakule olid nüüd istutatud hoopis Kanaari datlipalmid, mis oma graatsilise siluetiga meenutasid puhkust ja farniente’t. Suurtesse kahvatukollasest riidest telkidesse olid üles seatud buffet-lauad, pingiread ja lillevanikud. Rahvast kihaval väljakul sagisid ringi õlgkübarais ja meremehesärkides kelnerid, kes kostitasid külalisi jookidega.
Haarasin kandikult klaasi, mekkisin veidi ja sülitasin joogi otsemaid lillepeenrasse. Korraldajad polnud suutnud midagi paremat välja nuputada kui pakkuda kokteiliks jõledat segu kookoseveest ja ingverimaitselisest jääteest. Liginesin Rootsi lauale. Nähtavasti oli ka siin mindud tervislike suupistete teed. Tundsin end kui Californias või mõnes Brooklyni lokaalis, kus valitseb ülitervislikkuse idoloogia. Adjöö, Nice’i-pärased täidetud köögiviljad, praetud suvikõrvitsaõied ja sibulaoliivipirukad. Süüa polnud muud kui nukraid juurviljalõike, väherasvase koorega salatipokaale ning gluteenivabu juustu-röstsaiasnäkke.
Eemaldusin puhvetilauast ja sättisin end kõrgetele betoontreppidele, mis moodustasid hoovi ümber poolkaare nagu ringauditooriumis. Panin päikeseprillid ette ja jälgisin oma vaatepostilt märkamatuks jäädes suure huviga koolikaaslasi.
Vilistlased tervitasid üksteist soojalt, patsutasid õlale, embasid, näitasid kõige ilusamaid pilte oma pisipõnnidest või teisme-eas lastest, vahetasid meiliaadresse, mobiilinumbreid, lisasid üksteist sotsiaalmeedias sõbralisti. Pianellil oli õigus: mulle oli see kõik võõras. Ma ei üritanud isegi teeselda. Esiteks sellepärast, et keskkooliaastad ei tekitanud minus vähimatki nostalgiat. Teiseks sellepärast, et ma olingi loomult üksik hunt, kel on raamat alati taskus, Facebookis kontot aga pole, toriseja, kes ei kohane „laikide” ajastu ootustega. Ja viimaks sellepärast, et mööda lendavad aastad polnud mind kunagi ängistanud. Ma ei läinud peast segi, kui ma neljakümneseks sain, ega ka siis, kui oimukohtadele hakkas ilmuma hõbehalli. Ausalt öeldes ootasin ma vananemist kannatamatult, kuna see tähendas kaugenemist minevikust, mis ei sümboliseerinud minu jaoks mitte kaotatud paradiisi, vaid traagiliste sündmuste epitsentrit, mille eest ma terve elu pagenud olin.
4.
Esimene tähelepanek vilistlasi silmitsedes: enamik kohaletulnuist liikus jõukates ringkondades, kus hoolega figuuri jälgiti. Meeste puhul oli suurimaks nuhtluseks kiilaspäisus. Kas see pole mitte Nicolas Dubois? Temal oli juuksesiirdamine aia taha läinud. Alexandre Musca püüdis peita paljast pealage pika taha kammitud juuksesalguga. Romain Roussel oli otsustanud pea üleni paljaks ajada.
Olin oma mälu üle meeldivalt üllatunud: endavanuste külaliste puhul suutsin pea kõik nimed ja näod kokku viia. Eemalt oli see naljakas vaatepilt. Vahepeal suisa uskumatu, sest nii mõnigi näis olevat siia tulnud mineviku eest revanši võtma. Nagu Manon Agostini. Kunagisest silmapaistmatust ja häbelikust tüdrukust oli sirgunud kaunis ja enesekindel naine. Samasugune metamorfoos oli toimunud Christophe Mirkoviciga. Mäletasin teda kui nerd’i – sõna, mida me tollal veel ei pruukinud –, aga klassi vinnilisest veidrikust peksukotist, nagu ma teda mäletasin, polnud enam jälgegi, ja mul oli tema üle ainult hea meel. Ameerikalikul kombel lasi ta oma edu vähimagi valehäbita välja paista, kiitis taevani oma Teslat ning vestles inglise keeles endast kakskümmend aastat noorema pruudiga, kes kõigi pilke püüdis.
Éric Lafitte seevastu oli korralikult räsida saanud. Mäletasin teda kui kehastunud pooljumalat. Tumedapäist inglit nagu Alain Delon filmis „Ereda päikese all”. Praeguseks oli aga Éric the Kingist
