majas oleks neid tõesti võinud lohemaoks pidada. Nad kargasid printsessile kallale ja ähvardasid ta ära süüa, aga pärast ränka heitlust, kus armu ei palutud ega antud, tapsin ma lohemao ja lõin otsast ta mõlemad pead, mis oli poiste meelest alati lõpmata lõbus. Anna oli end vastu seina surunud ja värises, otsekui oleks tõesti kartnud, ja ma ei mäleta, et ta oleks ühtki mängu mänginud nii tõsiselt kui seda. Aga oma osa ära täitnud, sai poistel mängust isu täis. Tänavalt hakkas kostma hõikeid, laulu ja naerupahvakuid, kui kloostri mungad kandsid mööda tänavat püha Neitsi pilti, ja poisid sööstsid õuele vaatama, jättes õe saatuse hoolde pühale Jürile vabastada.
Astusin Anna juurde, et ta käed sidemest vabastada, ja kavatsedes öelda midagi rumalate mängude kohta, aga kui tema ette jõudsin, nii et oleksin ulatanud teda puudutama, peatusin hoopis talle otsa vaatama, ja tundsin võpatusega, kui vaikne ja tühi oli tuba, kui me seal kahekesi vastakuti seisime, ilma et oleks sõnagi öelnud. Anna tegi liigutuse, otsekui oleks tahtnud käe lahti rebida, tema pea vajus kõrvale vastu käsivart, ta hingas kiiresti, suu poolavatud, ja läks äkki lubivalgeks.
Panin käsivarred talle ümber ja tundsin süles ta peenikest tütarlapsepihta, kui oma kuivaks tõmbunud suu vastu tema suud surusin. Ta hakkas mu süles vabisema, ta silmad lõid kõigepealt kohkunult pärani lahti mind vahtima, aga siis ta pani silmad kõvasti kinni ja ma tundsin, kuidas tema suu ägedasti minu suuandmisele vastas. Ta süda peksis tugevasti ja iga löök tuksatas mu sõrmeotstes. Surusin suu vastu ta rinda ja hingasin tema puhta ihu lõhna, aga ta hakkas värisema ja käsi sidemetest lahti kiskuma. „Mikael,” ütles ta, „oh Mikael, sa ei tohi.”
Hakkasin häbenema ja lasksin ta kiiresti lahti ja vabastasin ta randmed nahkrihmadest. Ta hakkas oma muljutud randmeid hõõruma, kummargil päi, nii et ta heledad juuksed mu lõuga puudutasid. Siis puhkes ta kibedasti nuuksuma, jooksis mu juurest ära, viskus silmili voodisse, surudes näo tekkide lambavilla sisse, ja nuttis haledasti. Jooksin talle järele, silitasin ta vappuvaid õlgu ja püüdsin teda lohutada, öeldes, et ei olnud mõelnud midagi halba. Lõpuks pöördus ta minu poole, tunnistas mind, surmkahvatu, silmad suured ja pisaratest hiilgavad, ja süüdistas: „Mikael, sa oled mind häbisse saatnud.”
Vaidlesin ägedalt vastu ja ütlesin: „Ära ole lapselik, Anna. Sa ei ole ju enam laps ja mina ka mitte.”
Aga ta ütles: „Ma ei saa iial pärast seda isale ja emale silma vaadata. Ma ei või pärast seda mitte ühelegi inimesele silma vaadata.” See pani mu muretsema ja ma küsisin: „Kas sul on siis nii paha olla?”
Anna mõtles natuke aega, pea kuklas, tunnistades minust mööda kuhugi kaugele. Siis vaatas ta äkitselt jälle mulle otsa, naeratas ja ütles: „Ei, ei, mul ei ole tegelikult paha olla.” Ta küsis täiesti arukalt: „Mikael, kas oled täiesti kindel, et ei ole mind häbistanud?”
Ütlesin, et olen selles täiesti kindel, kuigi ei olnud sisimas nii kindel, kui minu sõnadest oleks võinud arvata. Anna rahunes täiesti, pani käed mulle kaela ümber ja suudles kergelt mu suud, nii et kaotasin pea. „Kas sa armastad mind, Mikael,” küsis ta.
Vandusin ägedalt Jumala enese, püha Neitsi ja kõikide heade pühakute nimel, et armastan teda ja ainult teda rohkem kui midagi muud maailmas, ja et ei ole iial ühtegi teist naist armastanud ja et ma ei saa kedagi teist peale tema armastada, vaid parema meelega suren. Uskusin ja ka teadsin, et kõik oli tõsi, mida ma ütlesin, ja ta kuulas mu sõnu heal meelel. „Kas ka sina armastad mind natuke, Anna?” küsisin lõpuks.
„Ma armastan palju, Mikael,” tunnistas ta varmalt, laiutas käsi, nii et põu kerkis, ja hingas sügavalt, et näidata, kui palju ta mind armastab, ning talle tõusis näkku kirglik puna. Aga minul ei olnud tema suhtes halbu kavatsusi ja ma ei oleks veel julgenud isegi unistada temasse puutumisest rohkem, kui olin juba teinud, vaid leidsin, et olin saanud nii palju, kui ühte väiksesse inimsüdamesse võis mahtuda, ilma et see lõhki läheks. Nii tulvil täis oli mu rind, et mul oli raske hingata.
Mu õnne õndsus kestis Maria ilmumispäevast volbripäevani ja ma kirjutasin ladina keeles suure hulga luuletusi Anna ülistuseks, kelle kogu noorusevõlu ja veetlus ja hinge õilsad omadused olid minu kujutluses seotud püha Anna taevalike iseloomujoontega, nii et mul oli kerge kirjutada. Tõsi küll, nende luuletuste sõnad ja värsimõõt olid elavalt seotud vagade laulude sõnadega, mida me laulsime koolis, aga selles ei olnud minu arvates midagi halba, sest kõik kiidetud kirjutajad laenavad üksteiselt sõnu ja mõtteid. Tuska tegi ainult see, et Anna ei saanud ladina keelest aru. Aga seda paremini oskas ta seada asjad nii, et saime iga päev vahetada isekeskis kasvõi mõne sõna ja vahetada pimedas vööruses salajase suudluse, ja mida kaugemale soe kevad edenes, seda kirglikumaks need varastatud suudlused muutusid, nii et mu kehale sai sellest küllalt ja ma hakkasin öösiti patuseid unenägusid nägema. Mulle on jäänud mõistatuseks, kuidas meister Lauri ja tema naine ei taibanud, mis nende silme all toimus, kuigi võinuks arvata, et üksnes Anna silmade sära ja mu enese kuumavad põsed oleksid võinud panna nad paha aimama.
Volbripäeval põletas perenaine sellide toas söödikute peletamiseks tulikivi ja meister Lauri küsis minult sobiva täku järele ilusa mära paaritamiseks. Tema ilmutatud usaldus meelitas mind ja me rääkisime kaua tulikivi maagilistest omadustest ja rumalast ebausust, et söödikud toovad õnne, ja ma ei mõista, miks valisin oma asja esitamiseks just volbripäeva, kui ma just mingil põhjusel ei pidanud küsimust mära paaritamisest õnnelikuks märgiks meistri igakülgsest usaldusest minu vastu.
Aga mida kaugemale meie vestlus jõudis, seda rohkem kahanes mu vaprus ja seda keerulisemaks muutus mulle see otsustav küsimus, milleks mu südametunnistus ja au mind sundisid. Nõnda venitasin asjaga ja küsisin niisama palju tegelikust uudishimust kui oma harituse ülesnäitamiseks: „Meister Lauri, kui kulla sepp ja kulla kõikide salapäraste omaduste tundja olete õpingute ajal kindlasti kokku puutunud ka tarkade alkeemikutega. Missugused on teie mõtted quinta essentia’st?”
Meister Lauri mühatas sõbralikult ja ütles: „Olen oodanud sinult seda küsimust, Mikael, kuivõrd olen sulle rääkinud, kui palju ja rohkem kui midagi muud kuld maailmas tähendab. Sest sellest peale, kui inimene on jõudnud selgusele kulla tähenduses, sellest peale on ta ka kogu oma teadmiste ja tahtmise jõuga otsinud otseteed kulla üle valitsemiseks. Inimesest, kes õpib odavast tinast kulda valmistama, saab nimelt maailmavalitseja ja rikkam kui kõik teised inimesed. Kui olin noor ja teadmishimuline ja tundsin oma vaesuse taaka, otsisin sageli tutvust spagüüridega ja täielikus usalduses võin sulle kinnitada, Mikael, et tunnen hästi Mercuriuse vormimuutusi ja isegi clavicula Salomonis ja muud okultsed sigillid ei ole mulle võõrad.”
„Meister,” ütlesin, „kas on olemas otsetee?”
„Otsetee võib olemas olla,” nõustus meister Lauri, „aga paljud on rikkunud silmad, laostanud ennast ja oma lähedased, isegi kaotanud mõistuse seda otseteed otsides ja selle otsimine ei ole veel kedagi rikkaks teinud. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas tinatükk Leydeni linnas kullaks muutus, aga selle katse tegemine läks nii kalliks, et maksis mitu korda rohkem kulda, kui tinatükk kaalus, ja katse tegija kadus linnast, jättes endast maha üksnes võlgu ja maksmata arveid, nii et linna raad andis kõigis naaberlinnades teada, et ta on petis. Kogemus on mind põhjusega pannud kahtlustama pettuses igaüht, kes kinnitab, et tal on quinta essentia ja et ta oskab kulda valmistada, olgu tal üll siis õppinu keep või maanteehulguse räbaldunud rüü. Kõik, kes quinta essentia’t otsivad, surevad vaesuses ja suures häbis, teinekord koguni võllas või tuleriidal, sest salajane teadmine, mida nad otsivad, on ohtlik teadmine ja hävitab otsija, kuigi mustad teadmised tuleb hoolikalt lahku lüüa lubatud teadmistest, mille püha kirik heaks kiidab.”
„Kas siis ei ole olemas mingit otseteed?” küsisin.
„Kui hea Jumal oleks mõelnud quinta essentia inimestele valitseda,”
