nr 4: pingutamine suurepärasuse nimel (12., 13. ja 14. peatükk)
OKRid motiveerivad meid ennast ületama, pannes meid tegema enamat, kui arvasime võimaliku olevat. Oma piire proovile pannes ja andes endale võimaluse ebaõnnestuda, päästavad need valla meie kõige loomingulisemad ja ambitsioonikamad küljed.
Teine osa käsitleb OKRide rakendusi ja mõju uutmoodi töömaailmas.
CFRid (15. ja 16. peatükk): iga-aastase tulemuslikkuse hindamise puudused on loonud pinnase selgele alternatiivile – tulemuslikkuse järjepidevale juhtimisele. Tutvustan OKRide nooremat pereliiget CFRi – muutmine, tagasiside, tunnustamine (conversion, feedback, recognition), ning näitan, kuidas OKRid ja CFRid saavad üheskoos viia juhid, osapooled (contributors) ja organisatsioonid täiesti uuele tasandile.
Pidev täiustamine (17. peatükk): struktureeritud eesmärgipüstituse ja tulemuslikkuse järjepideva juhtimise juhtumiuuringuna vaatleme robottööle tuginevat pitsaettevõtet, kus kasutatakse OKReid tegevuse kõigis aspektides, alates köögist ning lõpetades turunduse ja müügiga.
Kultuuri olulisus (18., 19. ja 20. peatükk): selles osas uurime OKRide mõju töökohas ja seda, kuidas need leevendavad ja kiirendavad seal valitseva kultuuri muutumist.
Oma teel piilume ka eesriide taha, et vaadelda OKRe ja CFRe kümmekonnas väga erinevas organisatsioonis, alustades Bonost ja Aafrikas läbiviidud kampaaniast ONE ning lõpetades YouTube’i ja selle püüdlusega saavutada kümnekordne kasv. Kokkuvõttes näitavad need lood, milline on struktureeritud eesmärgipüstituse ja pideva tulemuslikkuse hindamise ulatus ja potentsiaal, ning mil moel struktureeritud eesmärgipüstitus ja tulemuslikkuse järjepidev juhtimine muudavad seda, kuidas me töötame.
1 Yogi Berra oli legendaarne USA pesapallur ja treener.
2 Harvadeks eranditeks on tõeliselt tõhusad ja uuenduslikud ettevõtted. Asitõend B: iPod, mis tuli kommertstootmisesse ajal, kui turul oli juba vähemalt üheksa muud digitaalset audiopleierit. Kolme aastaga haaras iPod enda valdusse enam kui 70% turust.
3 2001. aastal värbasid nad minu ettepanekul Google’i peadirektoriks Eric Schmidti, mu kunagise kolleegi ettevõttest Sun Microsystems. Eric pani rongid graafiku järgi sõitma ja aitas saavutada olulisi töövõite. Seejärel tutvustasin neile Bill Campbelli, et ta neid kõiki kolme juhendaks.
4 Õppisin ise seda meetodit kasutama 1970. aastatel Intelis. Inteli legendaarsel peadirektoril, Andy Grove’i eelkäijal Gordon Moore’il oli kombeks öelda: „Pean selleaastast ebaõnnestumist võimaluseks järgmisel aastal uuesti proovida.“
5 Nagu kirjutas Steven Levy oma raamatus „In the Plex“: „Doerr veenis Google’it mõõdikute abil.“
6 Päris alguses tugines Google nn snippet’itele, st kolme- või neljarealistele hetkeseisu kirjeldustele iga töötaja töö kohta.
7 Google kasutas alguses kvartaalseid OKRe ja lisas seejärel kahetasandilise protsessi juurutamiseks aastased OKRid. Kui Sundar Pichai Larry Page’ilt peadirektori teatepulga üle võttis, läks ta üle ühetasandilisele, aastasele raamistikule. Selleks et protsess oleks elujõuline ja ajalised eesmärgid püsiksid õigel kursil, teavitab iga tiim oma edusammudest kord kvartalis või vahel ka kuue nädala järel – need on nn de facto võtmetulemused. Olles nüüd ettevõtte Alphabet peadirektor, hoiab Larry jätkuvalt silma peal, et OKRe kasutataks ka emaettevõtte teistes tütarettevõtetes. Ja ka ta ise paneb jätkuvalt kirja oma isiklikud kvartaalsed OKRid.
8 Johnny Appleseed (pärisnimega John Chapman, 1774–1845) oli Ameerika puukoolipidaja, kelle juhendamisel hakati Ühendriikides õunapuid kasvatama.
2. peatükk
OKRide isa
Nii palju on neid, kes töötavad nii kõvasti, ent saavutavad nii vähe.
Andy Grove
Kõik sai alguse sellest, et tahtsin oma kunagist pruuti tagasi võita. Ann oli mu maha jätnud ja läinud tööle Silicon Valleysse, kuid ma ei teadnud, kuhu. Oli 1975. aasta suvi ja Harvardi ärikoolis oli vaheaeg. Sõitsin läbi Yosemite’i rahvuspargi ja jõudsin kohale ilma ees ootava töö- või elukohata. Ehkki mu tulevik oli ebaselge, oskasin ma arvuteid programmeerida.9 Rice’i ülikoolis elektrotehnikas magistrikraadi omandamise ajal kaasasutasin ettevõtte, mis tootis graafikatarkvara Burroughsi-nimelisele ettevõttele, ühele seitsmest pöialpoisist, kes võitles IBMiga turuosa pärast. Nautisin oma tööd väga.
Olin lootnud saada praktikakoha mõnes Silicon Valley riskikapitaliettevõttes, kuid kõik nad jätsid mu ukse taha. Üks neist pakkus välja, et võiksin proovida õnne ühes kiipe tootvas ettevõttes, mida nad Santa Claras rahastanud olid, ja selle ettevõtte nimi oli Intel. Helistasin huupi kõige kõrgemal ametikohal olevale Inteli töötajale, keda mul õnnestus telefonitsi tabada – mikroarvutite üksuse juhile Bill Davidowile. Kuuldes, et suudan kirjutada reepereid, kutsus Bill mind Intelisse kohtumisele.
Ettevõtte Santa Claras asuv peakorter oli suur avatud ruum, mis oli täis madalate seintega eraldatud kuubikuid – toona ei olnud see veel kontorite tüüplahenduseks saanud. Pärast lühikest vestlust suunas Bill mu edasi turundusjuhi Jim Lally juurde, kes mind omakorda järgmise inimese juurde saatis. Kella viieks olin saanud endale suvise praktikakoha tehnoloogiafirmade tõusva tähe juures. Õnnekombel leidsin sealtsamast eest ka oma endise tüdruksõbra, kelle töökoht oli sama koridori peal. Ta ei olnud mind nähes just eriti rõõmus. (Tööpüha saabudes10 olime temaga taas koos.)
Kui väljaõpe oli kusagil poole peal, kutsus Bill mind kõrvale ja ütles: „John, teeme ühe asja kohe selgeks. Intelis on üks inimene, kes kõike juhib, ja tema nimi on Andy Grove.“ Andy ametinimetus oli asetegevdirektor ja läks veel kaksteist aastat, kui ta Gordon Moore’i järeltulijana Inteli peadirektoriks sai. Kuid Andy oli Inteli sõnumitooja, selle ületamatu juht, peatüürimees. Kõik teadsid, et just tema käes on kontroll.
Oma päritolu tõttu oli Andy kõige ootamatum liige Inteli kolmainsuses – kolmikus, mis ettevõtet kolm aastakümmet juhtis. Gordon Moore oli uje ja hinnatud keskenduja, kelle järgi on nime saanud seadus, mis käsitleb tehnoloogia eksponentsiaalset skaleerimist. See seadus väidab, et arvuti töötlemisvõimsus kahekordistub iga kahe aasta järel. Robert Noyce, integraallülituse (teisisõnu mikrokiibi) kaasleiutaja, oli karismaatiline härra Välismaailm, st tööstusharu saadik, kes tundis end ühtviisi koduselt nii kongressi istungitel kui ka IT-inimeste kokkusaamiskohaks kujunenud Wagon Wheelis jooke välja tehes. (Pooljuhtidega tegelev kamp armastas nimelt kõvasti pidu panna.)
Ja siis kolmas liige András István Gróf, Ungari päritolu pagulane, kes pääses napilt natside haardest ja oli Ameerikasse jõudes 20aastane, ilma rahata, napi inglise keele oskuse ja tugeva kuulmiskahjustusega. Ta oli lokkis juustega sitke ja lühikest kasvu mees maniakaalse juhtimismotivatsiooniga. Pelgalt oma tahte- ja vaimujõuga tõusis ta Silicon Valley kõige hinnatuima organisatsiooni
