juurde, kui Mamma Evelyn läks lennuvälja kõrvale Vanaema Metuat vaatama. Tupsutasin mehe huuli mageda veega, mõõtsin iga poole tunni tagant vererõhku, tasapisi see tõusis. Kui toitelahus tilgutis otsa sai, vahetasin kotti.
Mõtlesin, kust ta tuli, kuhu ta teel oli. Meenutasin lapselikke pehmeid värvita juukseid oma sõrmede all, kui ma peahaava õmblesin. Mamma Evelynile esitatud küsimus kaikus endiselt vastuseta lae all:
„Miks ta tsükloni ajal Vaiksele ookeanile sõitis?”
Hakkas juba hämarduma, kui Mamma Evelyn tagasi tuli.
„Ma jään ööseks siia,” ütles ta. „Rääkisin Papa Tanega, vaheta mind hommikul välja.”
Patsient lebas liikumatult ja sisse mässitult, ta meenutas muumiat.
„Mis sa arvad, kas ta jääb ellu?”
Mamma Evelyn kontrollis kateetrit, ei vastanud.
Läksin läbi pimeduse koju. Tuul silitas mu käsi ja jalgu, hommikuse sukeldumise sool oli naha sisse sulanud. Tundsin, et lõhnan mere järele.
Õhk oli majade ümber põlevate lõkete suitsust paks, need lõhestasid hõljuvate jaanimardikatena pimedust.
See, et Rarotonga laev polnud juba kaks aastat käinud, tõi kaasa küll ebamugavusi, aga otsest kahju mitte. Saart elektriga varustanud generaatorist oli diisel juba ammu otsas. Meri ja maa toitsid meid, inimesi, samamoodi, nagu nad olid toitnud aastatuhandeid, öösiti oli tähevalgus, lisaks kalapüük ja kookospähklid. (Tegelikult ei õppinudki me neid uue aja asju kunagi usaldama, konserve ja nõudepesuvahendit ja sügavkülmikuid.) Jalge all krabises korallipuru, vilja oli siin raske kasvatada. Üle saare jooksid rõõmsates karjades kanad ja metsikud sead ning sõid ära kõik, millel õnnestus kasvada, ma kuulsin neid põõsastes häälitsemas. Mõnel perel oli õnnestunud laimipuu juurduma saada, meil samuti, ja vilju jagasime kõikidega niisamuti, nagu me oleme läbi aegade kõike muud jaganud. Külmutamise asemel kala kuivatati, kuivatustraatide vihin tuules segunes ritsikate häälega. Hambaid pesime meres nagu vanasti, hambapastat kasutamata. Tampoonid ja sidemed said otsa ja me pidime kasutama vanade pareu’de ribasid (need palakad, mida me kasutasime seelikute, kleitide, sallide ja tööriistadena). Algul viskasime neid ära, aga tasapisi olime sunnitud hakkama neid pesema ja taaskasutama. Mamma Evelyn võttis mahagonipuu all õlilambi valgel sünnitust vastu, järgmisel ööl pärast seda, kui diisel generaatorist otsa lõppes. Sünnitus läks hästi, kuid laps jäi haigeks ja suri veel enne aastaseks saamist.
Minu mõtted ekslesid pimedas, aga ikka ja jälle pöördusid need tagasi kliinikusse patsiendi juurde. Vedelikupuudus peaks olema kontrolli all, mehe neerud tootsid jälle uriini. Küsimus oli selles, kui raske on peavigastus. Kui koljumurd on lineaarne, siis võib see paraneda püsivate kahjustusteta, kui tal oli aga koljusisene verejooks, võis ajurõhk tõusta ja meil kliinikus polnud võimalust opereerida. Oluline oli ka see, kui kaua ta oli teadvuseta olnud. Arvatavasti jääb ta lonkama, ma ei usu, et meil õnnestus jalad ühepikkuseks sikutada. Ja ma lootsin, et ta pole paremakäeline, vaevalt see käsi tal enam normaalselt tööle hakkab.
Mehed olid kogunenud meie pärlikoja ette, randa valgustas suur lõke. Tanga istus keset meesterühma, käes pudel samakat ja ees tühi spordikott, umbes selline, milles Nikau oma tennisekola hoidis. Koti sisu oli lõkke ümber laiali laotatud: riided, mõned raamatud, paar tenniseid, hügieenitarbed. Tanga kõrval seisis avamata läikiv kohver. Alakõhust käis jutt läbi, kui nägin meeste hulgas Ngarut, ta oli saabunud Tauhunust, dramaatilised sündmused tõid ta kohale. Meeste hääled olid erutatud.
„Erik Bergman,” ütles Barbie ja sirvis väikest raamatut, mis võis olla pass, tema pikad lakitud küüned helkisid tule paistel. „Kus see Rootsi õieti on?”
„On ikka kobakäpp,” ütles Ewan Jensen. „Niimoodi jahiga karile sõita.”
„Tuul tõusis ja ta sai poomiga vastu pead,” ütles Tanga. „Seda tüüpi jahtidel on madalad poomid, kurss kadus täiesti.”
Istusin tulesõõrist väljapoole, märkasin äkki, kui väsinud ma olen. Ngaru juuresolek tekitas nii iha kui ka ebameeldivust, aga ta ei teinud mind eriti märkama. Sirutasin käe grillitud papagoikala ja nimata (kookospähklivesi) järele, uurisin mehe kotis olnud raamatuid. Need olid kirjutatud mulle võõras keeles, seal oli isegi mulle tundmatuid tähti.
„No mida te ometi teete?” müristas Papa Tane pärlikojast välja astudes. „Korjake need asjad kokku, kui vanad te õieti olete?”
Mehed naersid, uurisid ja kommenteerisid mehele kuuluvaid asju veel viimast korda, enne kui Papa Tane träni kokku korjas ja spordikoti luku kinni tõmbas. Tassis siis selle ja kummalise kohvri Suurde Majja.
Politseinik Everest kõndis raadio juurest lähemale.
„Mida Rarotonga ütles?” hõikas Tanga.
Politseinik Everest oli laevahukust peasaare ametivõimudele teada andnud.
„Luba pole antud,” ütles Politseinik Everest, istus Barbie kõrvale ja võttis lonksu nimata’t.
Manihikile saabumiseks oli vaja luba, mille andis eelnevalt välja Avaruas asuv tolli- ja immigratsiooniamet, aga seda polnud niisiis antud.
Vaatasin tulle, samal ajal kui mehed arutasid jupp aega toimunu tagajärgi (jõuti järeldusele, et neid ei ole, sest jaht ei saabunudki ju sadamasse, vaid vajus põhja ega kujuta endast seetõttu enam probleemi).
Ngaru tuli istus minu kõrvale. Tahtsin eemale minna, aga istusin edasi.
Jahti välja tõmbama hakata polnud mõtet, selles oldi ühel nõul. Kere oli vähemalt pooleks läinud ja korallrahu kõrval sügavikku kadunud. Igatahes oli Politseinik Everest igati asjakohaselt andnud mehele (või õigemini tema passile) kolmekümne ühe päevase turistiviisa, nii et formaalne pool oli korda aetud.
Räägiti purjekatest ja sellest, mis võis mehega merel juhtuda (tuul oli puhunud kagust, nii et küllap tuli mees Tahitilt, litaki otse tsüklonisse, lollakas), missugused jahid on stabiilsed ja missugused kiired, ja viimaks jõuti otsaga (nagu ikka) muidugi arutluseni eri kaladest ja nende maitsest, mis aastaajal nad kõige priskemad on, kas neid on parem grillida või toorelt süüa, näiteks ika mata’na.
Läksin minema, ilma et keegi oleks seda tähele pannud.
Kui ma olin pärlikoja pööningul uinunud, tuli Ngaru minu juurde. Esimest korda pöörasin ma talle selja, kui ta käe mu jalgade vahele pani.
Ngaru tegeles järgmisel päeval minu asemel pärlisaagiga, et ma saaksin Mamma Evelyni kliinikus aidata. Kui ma haigemaja poole astusin, olid mul kaasas mõlemad kotid, mis Mareko poisid olid laevalt päästnud, spordikott ja läikiv kohver.
Patsient oli koidu ajal ärganud, segaduses ja ränga peavaluga. Ta ei öelnud midagi mõistlikku, aga samas polnud tal öösel ka krampe olnud. See oli hea märk, mis näitas, et peavigastus ei olnud tõsine. Nüüd magas ta taas, suu kinni. Huuled paistsid vähem lõhenenud, näonahk polnud enam sama leekivpunane. Kateeter oli vahetatud ja tilguti reielt käeõndlasse tõstetud.
„Pärast lõunat tulen tagasi,” ütles Mamma Evelyn ja läks koju, silmad punased.
Mina istusin magava patsiendi kõrvale, vaatasin ruumis ringi. Tegelikult polnudki mul millestki puudust. Kõik oli olemas. Mul oli ligipääs maailmale, seda romaanide
