„Vaimude maja”, „Koopakaru hõim”. Minu sees omandasid nad heli ja kuju ja värvi. Tegelikult täitis mõte kõikidest neist inimestest, kes olid kunagi maa peal elanud ja keda enam siin ei olnud, mind austuse ja raskemeelsusega. Ma ei rääkinud sellest valjusti, Nikau oleks mind surmatunnini narrinud.
Sel päeval olin kaasa võtnud Brasiilia kirjaniku Paolo Coelho „Alkeemiku”. See rääkis vaesest karjuspoisist Santiagost, kes suundus pikale reisile, otsima aaret, mis asus Egiptuse püramiidide jalamil. Üks tark mees rääkis Santiagole, et „kui sa midagi tõepoolest tahad ja oma unistustele järgned, toetab sind kogu universum”. See oli ilus mõte, aga ma polnud kindel, kas ka tõsi. Ainult millegi tahtmisest ju ometi ei piisa? Kas tõesti tuleks kogu universum appi ja võitleks selle nimel, et mina saaksin endale oma õe koha ülikoolis?
Patsiendi oie sundis mind pilku tõstma. Ta laud olid päikeses põlenud, tal oli raske silmi lahti teha. Tõusin püsti ja kummardusin ta kohale, kohtasin ta pilku.
„Erik Bergman?” küsisin ma.
Olin lehitsenud ta passi, pildil oli veevärvi silmade ja kurbade huultega heledanahaline mees. Patsient vahtis sõnagi lausumata lakke. Ta oli kolmkümmend neli aastat vana.
„Sa oled Manihikil,” ütlesin ma. „Tukao kliinikus. Kas soovid midagi juua?”
Ta köhis kuivalt, kraaksatas midagi arusaamatut. Ulatasin kõrrega klaasi. Ta imes ahnelt.
„Kas tahad süüa?” küsisin ma. „Mamma Evelyn, meditsiiniõde, tuleb lõuna paiku tagasi, ta toob natuke kalasuppi. Kas sulle maitseb kalasupp? Laimi ja kookospiimaga.”
Mees sulges silmad ja uinus kohe uuesti, Mamma Evelyn oli talle võibolla natuke morfiini andnud.
„Peaaegu kõik, mida me sööme, on laimi ja kookospiimaga,” ütlesin magavale mehele.
Vahetasin tilguti kotti. Uriinikott polnud veel täis, selle jätsin puutumata. Vererõhk oli stabiliseerunud, pulss ikka veel kiire.
Lugesin „Alkeemikut” edasi, kuidas Santiago kosis kaunist Fatimat, aga too vastas, et saab temaga abielluda ainult siis, kui poiss on oma reisi lõpetanud ja aarde leidnud, minu meelest oli see üsna südametu.
Siis oli Mamma Evelyn taas tagasi, silmad pisut vähem aukus. Sõin mõned uto’d (kookospähklid), mis ma kliiniku tagant tõin, ja läksin tagasi pärlikotta. Seal oli rusutud meeleolu. Mu vend oli pidanud minu tööülesanded spaatliga üle võtma ja see ei meeldinud talle, Papa Tane sõimas teda, kui tööriist tal käest lipsas ja austrile viga tegi. Nüüd tegi vend sääred ja jättis töö minu hooleks.
Pärastlõuna möödus kiiresti, nagu pärlipüügi ajal ikka. Vennad Brownid tõid laguunist saagikoristamiseks valmis austriköied, Nikau ja Ngaru valmistasid sillal austreid ette ja mina paotasin neid töökojas spaatliga pisut. Ngaru oli pahane ega vaadanud minu poolegi, ta polnud tõrjumisega harjunud. Vesi loksus vastu silda, möödunud tsükloni järellainetus.
Mõtlesin mehele kliinikus, tema heledatele silmadele, mis meenutasid taevast udusel hommikul. Rootsist – ma ei teadnud, kus see asub, aga lähedal see olla ei saanud. Kas universum oli ta siia juhatanud, või oli elu juhuslike sisutute sündmuste mõttetu jada?
Panin austrid ükshaaval Papa Tane ette, tema töölauale spetsiaalsele alusele. Ta avas koorikut veel pisut oma tangidega, puhastas avause ära, võttis ära osa niitidest, mis austrit karbi alumises küljes kinni hoidsid, vajutas pooled laiali ja tegi ettevaatliku sisselõike näärmesse. Välja tuli vastsündinud pärl, mis sätendas pärastlõunapäikeses. Ma hoidsin siis alati hinge kinni. See oli juveel, aga kummaliselt elus. Papa Tane pani selle kandikule teiste juurde. Kui pärl oli suur ja kaunis, kasutati austrit uuesti. Papa Tane viis näärmesse tagasi mantelkoe tüki ja tuuma, need pidid kokku puutuma, et tuuma ümber hakkaks tekkima pärlmutter ja temast saaks juveel. Parimad austrid võisid anda kolm pärlit, isegi neli. Iga korraga läksid need üha suuremaks ja hinnalisemaks.
Ta sulges karbi ja ma panin ta ette uue austri. Päike hakkas loojuma.
Vaatasin valmis pärlitega kandikut, neid oli kuldseid ja hõbedasi, lillakaid ja rohelisi, mantelkoetükikeste ridu, mis andsid valmis pärlile värvi ja selguse. Aasta, võib-olla pooleteise pärast on aeg taas samadest austritest saaki saada. Õnn, et Ngaru siin oli, tema oskas vääristatud austrid taas köite külge kinnitada ning vennad Brownid viisid need laguuni tagasi. Aga kui me lõpetasime, istus Ngaru kanuusse ja sõudis sõna lausumata Tauhunu poole. Ta oli pärast mu õe surma minu juurde jäänud, sest ta võis võtta mind nii ja sealt, nagu ise tahtis, sageli kõvasti ja tagantpoolt, ja ma olin lasknud tal seda teha, et mulle midagigi alles jääks.
Sel õhtul tuli Tauhunust meditsiiniõde ja valvas patsienti, et Mamma Evelyn saaks magada. Õel olid marlisidemed kaasas.
Ja mina olin pärlikoja pööningul üksi, see tuba oli meil Moanaga kahe peale. Kuulatasin teda pimeduses, aga teda polnud lainetemühas. Panin hoopis searasvaga tattnina põlema ja otsisin välja Moana geograafiaõpiku ja Collinsi maailmaatlase.
Rootsi on Euroopa suuruselt kolmas riik ja asub kaugel põhjas, Skandinaavias, see on kuningriik ja juba keskajast saadik iseseisev. Olin hämmingus, kui nägin selle asukohta kaardil, põhjapolaarjoone lähedal. Lõunapoolkeral on samal laiuskraadil Antarktika. Küllap on seal kohutavalt külm. Kokku on riigis kaheksa miljonit elanikku, mis tähendab, et asustus on hõre (mis seal imestada, kui kliima selline on). Riik polnud osalenud ei Esimeses ega Teises maailmasõjas, ühesõnaga rahumeelne rahvas. Viimased kuus aastakümmet oli valitseva poliitika määranud üks ja seesama poliitiline liikumine, Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (minu kõrvus kõlas see pisut kommunistlikult). Üles oli ehitatud võrdõiguslik heaolusüsteem, kus oli kõikidele ette nähtud tasuta haridus ja tervishoid, töötuskindlustus ja haigusrahad, riiklik laste- ja vanurihoolekanne, mis omakorda tõi kaasa väga kõrged maksud, ükskõik, kas sotsiaaldemokraadid võitsid valimised või ei.
Puhusin tattnina surnuks ja vaatasin aknast välja, hõbedaselt üle laguuni voogavat kuuvalgust.
Kõik maailmamered on omavahel seotud. Kummaline mõelda.
Vanaema Vaine oli kahtlustava loomuga, üleüldiselt võõraste, aga papa’a (valge inimese) suhtes eriti. (Sellel, et maoorikeelne nimetus oli papa’a, polnud midagi pistmist isadega, vaid legendi järgi tähendas see „neli kihti riideid” ja pärines esimestelt misjonäridelt, kes mingil arusaamatul kombel olidki niimoodi riides olnud.) Vanaema Vaine oli sündinud Rakahangal, aga saadeti varakult Rarotongale kui tamariki angai, adopteeritud laps, ühele lasteta tädile kasvatada. Seal kohtas ta aja jooksul Vanaisa Tanet, kes oli Matavera külast (sealt ka perekonnanimi) ning koos otsustasid nad kolida tagasi Manihikile, kui sündis kolmas poeg Tane. Põhjus oli siiani ebaselge, ka kõige lähemas pereringis, aga kuidagi oli see seotud Vanaisa Tanega, kellelt üks valge Austraalia mees pettis välja kanuu või siis väiksema rahasumma. See andis Vanaema Vainele vankumatu teadmise, et maailm on kuri ja valged inimesed täiesti ebausaldusväärsed (võib-olla Mamma Evelyn välja arvatud, aga ainult võib-olla). Kõige vanemad pojad, Tom ja Matini, jäeti kui tamariki angai nüüd juba võrdlemisi eaka tädi juurde.
Vanaema Vaine polnud sugugi rõõmus patsiendi üle, kes kliiniku palatis number üks tasapisi kosus.
„E vaka putaputa,” ütles ta, mis tähendas „auklikku kanuud”.
Ühesõnaga suurt probleemi.
Vanaema oli otsustanud, mis mu nimeks saab, meil oli selline komme. Pean tunnistama, et mul oli pisut raske talle andeks anda. Kiona
